Viimsi vallavalitsus tunnustas õpetajate päeval, 10. oktoobril tänuväärse töö eest Randvere kooli Kiusamisvaba Kooli (KiVa) meeskonda, kuhu eelmisel õppeaastal kuulusid Liina Lüütsep, Mari-Liis Mugra, Triin Hallik ja Alari Allika. Sel aastal lisandus tiimi õpetaja Kaidi Klaas.

Vanemad, öelge oma lastele, kui palju te neist hoolite, kui kallid nad teile on. Eestlane ei ütle selliseid sõnu kahjuks tihti.

Viimsi Teatajale rääkisid kiusamisvaba kooli põhimõtetest lähemalt koolipsühholoog Liina ning õpetajad Alari ja Triin, kellest viimane on ühtlasi KiVa tiimi juht Randvere koolis. 

“Olin ise koolis õpilasena natuke pujään – tähelepanu armastav laps, kes õpetajatele närvidele käis. Pidasin end probleemseks õpilaseks, aga kui ülikoolis asja uurisin, sain aru, et olin täitsa tavaline, normaalne laps. KiVa aitab mul nüüd n-ö karmavõlga tasuda, kuna olin ise õpilane, kes mõne koolikaaslasega kõige paremini ei käitunud. Praegu saan ma aru, miks kiusatakse ja kuidas õpilased kiusatavaks satuvad – tihti on see peres või isikuomadustes kinni,“ räägib Rakverest pärit Alari, kes praegu töötab Randvere koolis loodus-, inimese- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana.

Mis on Kiusamisvaba Kool ehk KiVa? Kuidas see toimib?
Alari: Me võitleme koolikiusamise vastu. Eesmärk on see, et kool saaks kiusamisest vabaks. See on nagu investeerimine tulevikku – pikaajaline protsess, mille tulemused tulevad hiljem.

Triin: Jah, see on hea võrdlus, sest ka investeerimises esineb tagasilööke. Me tegeleme eeskätt kiusamise ennetamisega. Sellesse programmi on kaasatud kogu meie 6-klassiline kool, kõik lapsed läbivad 10 tundi, et saada aru, kuidas kiusamist ära tunda ja ennetada, vältida ja heastada. Oluline on meeles pidada, et mitte iga konflikt ei ole kiusamine, laste vahel esineb ka lihtsalt lahkhelisid. Räägime selles programmis, kui suur roll ja vastutus on kiusamise pealtvaatajatel. Eesmärk on kasvatada julgust märgata ja koheselt reageerida. Selge on paraku aga ka see, et kiusamine ei kao päriselt kunagi ära, sest me tegeleme inimeste, mitte robotitega.

Liina: Sageli on lapsevanematel kõrged ootused koolile ja ka lastele, et nüüd saab kõik kohe kiiresti korda, aga inimeste käitumise muutmine on pikaajaline protsess.

Kas meie ülikoolid valmistavad õpetajaid õpilastega suhtlemiseks ja nende mõistmiseks piisavalt hästi ette? 
Alari: Minu ajal õpetati tulevastele õpetajatele ülikoolis psühholoogiat vähe, aga õnneks omandasin vajalikud teadmised seoses oma eriala ehk inimeseõpetusega. Kindlasti tuleks ülikoolis rohkem sotsiaalsete oskuste õpetamisele keskenduda ning vähem minna süvitsi ainesse.

Triin: Ka minu ajal jäi psühholoogiaalastest ainetest ülikoolis vajaka, oleks tahtnud rohkem teada laste erisustest.

Kuidas KiVa Randvere koolis alguse sai? 
Triin: See programm tuli Eestisse Soomest, kus see loodi juba 2006. aastal. Randvere koolis oleme seda juurutanud alles poolteist aastat. Kokku on Eestis KiVa-ga liitunud 91 kooli. Esimesel õppeaastal kuulusid Randvere kooli KiVa tiimi ka tugispetsialistid – koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog, lisaks vabatahtlikkuse alusel õpetajad. Sel õppeaastal on tiimi liikmed vahetunud, lisandunud on õpetaja Kaidi.

Mis on koolikiusamine?
Triin: Tihti väljendub see eiramises, seda eriti väiksemate laste puhul – näiteks ei võeta osasid lapsi mängu. Teises kooliastmes ilmuvad halvasti ütlemised ja sildistamine. Näiteks juhtub selline väike asi, et laps pillab klaasi maha ja terve klass hakkab selle peale naerma. Suuremate laste puhul paistab kiusamine silma ka koridoris kaarega mööda kõndimise näol.

Liina: Koolikiusamine väljendub erinevates asjades – näiteks on see grupist välja tõrjumine, halvasti ütlemine, asjade ära võtmine või peitmine. Kiusamiseks saame seda nimetada siis, kui tegemist on korduva ja pikka aega kestnud tegevusega. Ehk siis õpetajatel ja koolis töötajatel on oluline välja selgitada, kas laste vahel on konflikt, tüli või kiusamine. Sageli satuvad kiusamise ohvriks lapsed, kes ei ole nii enesekindlad ega julge oma kaaslastele midagi vastu öelda, samuti puudub neil julgus minna täiskasvanule rääkima.

Alari: Kiusamine on järjepidev valu või piina tekitamine, mis põhineb lapse erisustel – välimusel või õpi- ja suhtlusoskustel. Kiusamise võib käivitada ka hügieenimure – kui riided lõhnavad, siis hakkavad teised selle kallal võtma.

Triin: Mina olen näinud ka täiesti tavalise, aga lihtsalt haprama ja tagasihoidlikuma lapse kiusamist, kes on muidu stabiilsest ja majanduslikult heal järjel olevast perest. 
Alari: Mõnikord kiusavad ka vanemad oma lapsi. Näägutavad, ei kuula neid, ei saa aru, et „Kuidas sina siis hakkama ei saa?!“. Nad panevad oma lapsele liiga suured ootused.

Miks saab lapsest kiusaja?
Triin:
Kiusajad kindlustavad oma positsiooni, kompenseerides sellega oma ebakindlust.
Alari: Kui tunnis hakkama ei saa, siis vähemalt vahetunnis oled kõva mees.
Liina: Sageli on kiusaja ka ise hädas ning tal endal on näiteks on perekond lagunenud või sõbrad on ta kuskilt grupist välja jätnud ja teiste kiusamine on tema viis oma haavatavust peita.

Alari: Kiusajaks ei saada tühja koha pealt, alati on kuskil taustal mingi mure. Kiusajad on need lapsed, kel pole kodust tuge.
Liina: Mõnikord kiusatakse ka trotsist – laps kiusab, sest teda ennast on varases lapsepõlves kiusatud. Kes on saanud elus negatiivseid kogemusi, võib sattuda nii kiusajaks kui ka kiusatavaks. Kõik sõltub sellest, millisesse gruppi või keskkonda laps tulevikus satub. 

Mis aitaks sellise ahelreaktsiooni katkestada?
Triin:
Nii hea kui ka halb nakkavad ja kanduvad edasi. Näiteks kui laps saab hommikul ema või isa käest pahandada, kannab ta selle emotsiooni kooli edasi ja see levib seal, kuni keegi selle katkestab – klassikaaslane ütleb komplimendi või õpetaja kiidab. Hea sõna on see, mis aitab. 
KiVa tundides õpimegi, kuidas teha hea tuju kingitusi – need ei ole füüsilised asjad, vaid sõnalised, emotsionaalsed. Mõnikord on ka lihtsalt kallistus suureks kingituseks. Lapsevanem võib lisaks kallistusele panna lapsele hea sõnumiga kirjakese padja alla. Väiksematele lastele õpetame, et nad kutsuks last, kes on üksi, oma lauda sööma või mänguga ühinema. Võimalusi väikeste asjade kaudu head teha on mitmeid – näiteks kui kellelgi kukub kinnas maha, korja see üles ja anna lapsele tagasi, mitte ära näita näpuga, et näe, sa kaotasid kinda.

Liina: Mäletan oma kooliajast, kui kogu klass naeris lapse üle, kes tunnis eksis vastamisel ja õpetaja ei sekkunud. Täiskasvanutena me peame sekkuma, sest muidu võtame lapselt julguse ka edaspidi õppida ja areneda.

Kas kiusaja saab aru, et teine laps tunneb end tema tõttu halvasti?
Triin
: Nad saavad siis aru, kui keegi sellele tähelepanu juhib.

Kuidas KiVa meeskond olukordi lahendab?
Liina: KiVa programm on välja töötanud väga head juhised, kuidas lastega vestlusi läbi viia – kõigepealt räägitakse ohvriga, siis kiusaja(te)ga, igaühega eraldi, samuti vesteldakse klassi ehk pealtvaatajatega, sest ka nemad saavad edaspidi olukordadesse sekkuda ning kiusamist lõpetada. Nädal-kaks hiljem toimuvad järelvestlused eelkõige ohvri ja kiusajaga – jälle eraldi. Laps peab tundma, et ta ei ole koolis üksi oma muredega.
 
Kui tihti teie koolis selliseid vestlusi peetakse?
Alari:
Tõsiseid juhtumeid, mis vajavad meie sekkumist, on aasta jooksul kaks-kolm. Kiusamine saab alguse juba 1. klassis, aga kui kohe asja lahendamisega tegelema ei hakata, on hiljem palju raskem, sest muster süveneb.

Kuidas kiusamist ära tunda? Andke palun nõu nii õpetajale kui ka lapsevanemale.
Liina: Vanematel tasub olla tähelepanelik ning tunda huvi lapse käekäigu vastu koolis. Ohumärk on see, kui laps ei taha enam ühel hetkel kooli minna ja tal esineb sageli psühhosomaatilisi kaebusi – näiteks pea või kõht valutab. Kui laps on varasemalt olnud sotsiaalne, ent enam ei taha sõpru külla kutsuda või on ebatavaliselt ärritunud olekus. Igal juhul, kui märkate, et laps käitub tavapärasest erinevalt, tasub lapsele aega pühenduda ning vajadusel uurida ka klassijuhataja käest, kuidas lapsel koolis läheb.

Triin: Õpetaja võiks jälgida, kuidas toimub paaris- või rühmatöö. Kui kahtlustad klassis kiusamist, anna ülesanne, mis eeldab koostööd – sealt paistab kohe välja, kas kedagi tõrjutakse. Õpetaja ei pea olukorda üksi lahendama, KiVa tiim on toeks.
Alari: Kindlasti ei tohi jätta reageerimata, kui muidu elurõõmus laps muutub järsku tuimaks tükiks, kes ei taha enam midagi teha ega kuhugi minna. Kui tal tekib toitumishäire või kui ta hakkab trenniga üle pingutama. Minu soovitus vanematele on: öelge oma lastele, kui palju te neist hoolite, kui kallid nad teile on. Eestlane ei ütle selliseid sõnu kahjuks tihti.

Milliste muredega lapsed koolipsühholoogi poole pöörduvad?
Liina:
Vahel on mured suured, vahel väiksemad. Sagedasemad mured on seotud sotsiaalsete suhetega – läbisaamine kaaslastega, õpetajate või ka vanematega. Lapsed tunnevad end üksikuna ja vajavad ärakuulamist, mõistmist või tahavad end lihtsalt tühjaks rääkida. On lapsi, kes ei tule toime oma igapäevakohustustega, näiteks õppimisega, ja õpimotivatsioon langeb. Tihti tegeleme ka lapse madala enesehinnanguga, mis ju omakorda mõjutab tema hakkamasaamist õppetöös või suhetes kaaslastega.

Mis saab kiusatavast või kiusajast lapsest, kui õigel ajal abi mitte pakkuda?
Alari:
Neist kiusajatest, kellega mina kooliajal ühes grupis olin, on osad tänaseks siit ilmast lahkunud ja nii mõnedki elu hammasrataste vahele jäänud – kes kasutab meelemürke, kes on veetnud aega kinnipidamisasutuses. Mõned on ka välja tulnud… Kui oled koolis ülbe, võib see sulle tulevikus kätte maksta. Su klassikaaslased võivad olla tulevikus väga olulised inimesed su elus. Tee koostööd, saa nendega juba kooliajal hästi läbi!
Kiusatavast võib aga saada perfektsionist, kes kiusab ennast ise edasi, tahtes alati saavutada maksimumi, endale ja teistele armu andmata. Ta ei julge eksida, sest kardab ühiskonna kriitikat.

Kuidas lapsi aidata?
Alari: Vanematel soovitan vestluse alguses lapsega tuua alati kõigepealt välja positiivseid asju, alles siis rääkida negatiivsest. 
Samuti pole vaja survestada lapsi ilmtingimata kõrghariduse poole püüdlema, sest ülikool ei ole kõigile ja ei peagi olema. Tippkokk ei pea käima ülikoolis. Autoremondilukksepp saab oma töökojas tugevaks tegijaks. Akadeemilist haridust tähtsustakse meie ühiskonnas üle. Mäletan, et mõni õpetaja ähvardas: „Kui sa nüüd õppimisega ei pinguta, lähed kutsekasse!“ Mina aga soovitan justnimelt oma lemmikasja minna õppima, ükskõik, kas see annab kõrg- või kutsehariduse.

Triin: Lastega tuleks kodus rääkida sotsiaalmeediast, täpsemalt sellest, et me ei pea vastama sotsiaalmeedia loodud ilu- ega edustandarditele. Need on tihti illusioon ja me oleme kõik erinevad – me kõik ei laula ühtmoodi hästi, ei hüppa kaugust ega joonista. Igaühel, igal lapsel on oma tugevused ja teda tuleb nende eest tunnustada – kui spordipoisil ei tule luuletuse kirjutamine välja, meenuta talle, kui hästi ta jookseb. Iga õpetaja ja lapsevanem saab neid säravaid hetki meenutada ja lapse enesehinnangut tõsta. Miks me märgime punasega vigu, mitte ei märgi rohelisega asju, mis on hästi?

Liina: Märgake rohkem oma lapse edusamme, kiitke ka pisikeste pingutuste eest. Tunnustage oma last ka siis, kui ta on saanud hindeks 4, mitte ärge küsige, miks ta 5 ei saanud. Nii õpetame neid raskuste ning tagasilöökidega toime tulema.
Triin: Soovitan õpetajal, kes näeb näiteks last koridoris nutmas, koheselt sekkuda ja lapsega vestelda. Kuid koridor ei ole alati parim koht, kus hakata last küsitlema, mis juhtus, sest pealtnägijad võimendavad pingelist olukorda. Tuleks leida sobiv koht ning selleks ongi meie koolis käesolevast õppeaastast loodud KiVa ruum.

Alari: Lapsevanemad, ärge piirduge kodus lapsega suheldes küsimusega, kuidas koolis läks, ega sellele järgneva tavapärase vastusega: „Hästi!“ Süvene, küsi rohkem. Uuri, kas su lapsel on koolis mõni sõber ja mida nad koos teevad. Huvitu oma lapse elust ja sellest, mis talle päriselt meeldib.
Triin: Kui on raske lapsega vestlust alustada, istu lihtsalt ta kõrvale, küsi näiteks küsimusi arvutimängu kohta, mida ta parajasti mängib.

Kas enesehinnangu langus eelneb või järgneb kiusamisele?
Triin: Kui enne seda oli õhuke jää, siis pärast on auk jääs. 
Kuidas laste erisuste teemat koolis käsitleda? Me oleme ju kõik erinevad, erinevatest peredest. Mõnikord erinevad lapsed oma võimetelt, taustalt ja isiksuseomadustelt sedavõrd, et nende arenguvajadusi on tavakeskkonnas raske rahuldada.
Alari: Mina räägin oma tundides, et on normaalne olla erinev. Probleem võib tekkida siis, kui õpetaja ise ei suuda oma mõttestampidest välja tulla.

Kellele peaks vanem märku andma, kui talle tundub, et tema lapse klassis esineb kiusamist?
Triin: Meie koolis võib kirjutada otse KiVa tiimile: kiva@randverekool.edu.ee.
Varsti tekitame KiVa ruumi uksele ka füüsilise postkasti, kuhu saab soovi korral anonüümse murekirja poetada.
Aga kui koolis pole KiVa, siis on esimeseks kontaktiks klassijuhataja.
Liina: Esmalt soovitan pöörduda ikkagi oma klassijuhataja või õpetaja poole, kellel on kõige rohkem infot lapse kohta ning kes näeb klassis ja vahetundides toimuvat. Lisaks võib vanem loomulikult pöörduda kooli tugispetsialistide või Kiva tiimi poole. Kindlasti ei tohiks jätta pöördumata. 
Alari: Oluline on, et lapsevanem annaks märku, kui midagi on! Ei tasu karta, et me hakkame siin näpuga näitama.