Igal inimesel on omad puudused ja omad tugevused. Ja küllap just selleks on Jumal loonud inimese meheks ja naiseks, et mehe puudujääke võiks naine aidata tugevusteks pöörata, ja ka vastupidi. Just täpselt nii nagu me tänapäeva maailmas ju ikka nõrkused püüame arengu edendamiseks oma tugevusteks pöörata. Ehk nii saavad mees ja naine või naine ja mees teineteist täiendada.

Selleks aga, et teineteise toetamine ja ühestoimimine tegelikult ka juhtuda saaks, on meil inimestena vaja järjepidevalt paremaks saada. On vaja koos kasvada, et nõrkustest võiks tugevused saada.

Kuigi tänapäeval on vähenenud mõiste perekond tähtsus, sest pilt on selles valdkonnas nii kirjuks ja kärjeliseks läinud, on siiski perekond ja perekonnas toimuv tegelikult kogu ühiskonna toimimise aluseks. Mida lõhkisemad ja rohkem hajevil on perekonnad, seda segasem on ka pilt ühiskonnast. Kui aga ühiskonna väikseimas rakukeses on kõik korras, peegeldub see ka kogukonnas ja ühiskonnas.

Ema ja isa on meil igaühel, isegi siis, kui seemneraku viljastamise protsessis on oma osa andnud meditsiin või doonor on anonüümne, sest viljastumine toimub siiski munaraku ja seemneraku tasandil. Nii on see inimest luues seatud, kuidagi teistmoodi ei ole võimalik elu jätkumine. Sarnaselt on oluline terve perekond, sest lapse kasvatamine ei ole antud ühe inimese ülesandeks, vaid on ikkagi perekondlik ettevõtmine.

Nii võimegi ka eeloleval pühapäeval tähistada isadepäeva, mis rõhutab isade olulisust meie igaühe elus nii nagu emade meelespidamine maikuu teisel pühapäeval rõhutab emade tähtsust. Tõsi, isade roll on seoses ühiskonna mudelite muutumisega palju teisenenud, kuid isad on siiski isad, sõltumata hetke arusaamistest, millised täpselt võiksid ja peaksid olema isa rollid perekonnas. Seega nende meelespidamine ja tänamine on vägagi asjakohane ja lausa vajalik. Olgu isa siis noor ja moodne või väärikas ja konservatiivne.

Inimestena aga meie kõik, sõltumata, kas meestena ollakse isad või naistena emad, igatseme kogeda lähedust ja hoidmist ning soovime, et kõik läheks meie lähedastel kõige paremini. Kõige parema suunas saame me üheskoos liikuda aga üksnes siis, kui mees ja naine täiendavad teineteist, kui nende vahel on side, mida nimetatakse armastuseks. Ning ideaalis on armastus tõeline vabadus, milles koos toimitakse, milles üksteist usaldatakse ja innustatakse. Tõeline armastus ei sea mitte mingisuguseid tingimusi.

Kuid inimestena kipume me ka armastuses kahjuks tingimusi seadma, sest kõige elus nähtu põhjal moduleerime enese jaoks ideaalse kaaslase mudelit nendest tingimustest ja iseloomuomadustest, mis meile sümpaatsed näivad. Selle mudeli põhjal aga inimest leida enda kõrvale on pea võimatu. Armumise seisundis õnneks ununevad paljud seatud tingimused, kuid hiljem ujuvad need siiski pinnale ja tekitavad niimoodi pingeid suhetes. Tõelises armastuses aga ei ole tingimuste seadmisest tulenevaid pingeid.

Täiendades teineteist saavad naine ja mees armastuses koos kasvada kõige edukamalt siis, kui neid tingimustest tulenevaid pingeid osatakse minimeerida ja esile osatakse tuua see, mis neid liidab. Tõelises perekonnas ei saa olla minu ja sinu tahtmisi, vaid peavad olema ühised sihid ja eesmärgid, mille nimel tööd tehakse. Nii on olnud see põhimõte abielu aluseks aegade algusest peale, kuid tänaseks kipub see justkui ununema, sest individualism on saanud nii loomulikuks. Ja siis kannatatakse kannatlikult ka kõige keerulisemaid olukordasid elus ja perekonnas julgemata abi paluda või oskamata pingeid tekitavatest tahtmistest omavahel kõneleda.

See kõlab küll ehk naiivselt, kuid tegelikult mitte ükski inimene ei tohiks elus kannatada ja valu kogeda teise inimese kapriiside või tahtmiste pärast. Eriti nende pärast, kes on kõige lähemad. Kuid siiski on meiegi maal, meiegi vallas liiga palju inimesi, kes on omadega puntras ja segaduses, ning selle asemel, et püüda lahendusi leida, tekitatakse hoopiski pingeid juurde ja põhjustatakse valu oma lähedastele.

Kuid jah, ideaali poole püüdlemine on kasvamise tee, millel edeneda soovides on esmalt vajalik tegeleda enda tundmaõppimisega ja enese kasvatamisega. Alles seejärel on võimalik leida enda kõrvale täiendust ja koos kasvades saada perekonnaks. Aga kui ennast ei ole suudetud tundma õppida, siis tekkivadki kapriisid ja isekus tahab oma väge näidata ning kannatajateks on need, kes meile kõige lähemal on, kuid kellele tegelikult soovime ju ikka kõike kõige paremat. Kasvamine armastuses on elukestev teekond.