Foto: stock.adobe.com
Foto: stock.adobe.com

Küllap iga inimene mõtiskleb teatavatel eluhetkedel elu olemuse üle. Seda eelkõige muidugi siis, kui kohtame ootamatuid olukordi, mille mõju ning millest tulenevad muutused on ettearvamatud.

Olles suured planeerijad ja eesmärkide püstitajad, oleme tihtilugu valmis andma endast kõik ja rohkemgi veel, et saavutada endale meelepäraseid eesmärke.

Eesmärke seades ja plaane tehes aga inimestena ei oska me mitte kunagi arvestada kõiki vaatenurkasid ning nii tuleb taas tõdeda, et jah, plaanisime ja soovisime parimat, kuid välja tuli ikka nii nagu tavaliselt.

Nii ongi elu olemuse mõtestamine ehk ka elu mõtte leidmine igikestev, sest muutuvas maailmas näeme me erinevatel ajahetkedel elu väga erinevaid tahke. Loomulikult filosoofiliselt võime me leidagi mõne vägagi südamelähedase mõttemustri, mille nimetame põhimõtteks, ning seda järgides ka oma päevasid õhtusse saadame. Kuid pikemas plaanis elule vaadates näeme, kuidas ka põhimõtted ja ka kõige tugevamad veendumused on ajas muutuvad.

Millegipärast on inimeses kange tahtmine maailm ja elu valmis teha, et siis loorberitele puhkama jääda. Kuid elades muutuvas maailmas tuleb ikka ja taas tõdeda, et muutused, need ongi elu.

Omamoodi rõõmustav on tegelikult näha muutumist, otsinguid ja leidmisi, mis kõikides erinevates valdkondades toimuvad. Sest soov püsida muutumiste lainel on väga oluliseks edasiviivaks jõuks. Jah, selles tuleb jätta kõrvale paljud armsaks saanud toimimise viisid ja ka mõtlemise mustrid, kuid üksnes nii ongi ju uuenduslikkus võimalik.

Samas vajame me inimestena igasse päeva midagi kindlat, millele või ka kellele toetuda, ka selles muutuste virrvarris. Nii otsime me väärtusi, mis toetaks meid, ja igatseme enda kõrvale lähedasi, kellega saamegi kõike jagada. Sest nende mõlema toel kasvab meis usk, et ka kõige suuremate muutuste tuules on tegelikult võimalik elada. Kui meil on vaid taustajõud olemas. Üksi suudame me tegelikult ju nii vähe.

Koostöö ja üksmeele leidmine on olnud läbi aegade inimühiskonna edasiviivaks jõuks ja eks me näeme seda ka tänapäeva globaalses maailmas, et tegelikult ka kriitiliste olukordadega tulevad lõpuks paremini toime need, kes suudavad omavahel kokku leppida ja leida lahendusi. Jah, isegi selle viirusega kaasnenud muutused on vajalikud, et me inimestena rohkem mõtleksime, milleks me midagi teeme ja kas on ikka vaja kõike täpselt nii teha, nagu kogu aeg on tehtud.

Loomulikult arvamusi ongi palju ja küllap vabalt mõtlevas maailmas üha rohkem veelgi, kuid ainult nende paljude arvamuste toel saabki elu toimida ja edeneda. Tingimused eluks on maailma erinevates paikades väga erinevad ja inimesedki on erinevad, kuid elu oma olemuselt on ikka üks ja seesama, elu on muutumine.

Ja nii ei olegi võimalik elu valmis ehitada mitte kunagi, sest isegi siis, kui viimane korstnakivi või viilulaud saaks selles ehitises paika seatud, selgub, et tegelikult oleks vaja olnud hoopiski teisiti kogu ettevõtmisele läheneda. Seepärast ongi väga oluline meil osata inimestena ja ka kogukonnana rõõmu tunda elust ja nendest muutustest, mida elu meie teele toob. Sest nende muutuste läbi võime me avastada maailma, mida enne ei ole me osanud tähele panna, sest oleme olnud nii seotud plaanide, süsteemide ja eesmärkidega.

Muutuvas maailmas ja muutusi täis elus on väga vajalikud paindlikkus ja kohanemisvõime. Kui meis on julgust kohaneda ja soovi proovida uusi võimalusi, siis ju tegelikult ei saa meid hirmutada mitte miski. Üksnes siis on elus kõik võimalik!