Ikka ja taas olen tabanud end ümbritsevat vaadates mõttelt, et miks küll on elus asjad selliseks muutunud, et inimest kui ühiskonna liiget kaitseb ja hoiab, kutsub korrale ja noomib niivõrd palju erinevaid ametkondi. Aga samas inimene, keda kaitstakse, suhtub kõigesse külma kõhuga ja ükskõikselt, ainult taga ajades oma õigust, millele on julgustust leidnud mõnes sümpaatses seadusepügalas või normis, mis tegelikult ei pruugi aga tervikpilti üldse sobida. Miks on nii, et ühiskond peab kaitsma inimest tema enese lolluste eest?

Siinkohal võib vist öelda küll, tänu Jumalale, et maailmas on piisavalt tarkasid ja hoolivaid inimesi, kelle toel on kujunenud välja demokraatlikud normid röövliseaduste asemel ja kellede toel lõppkokkuvõttes ühiskond koos püsib. Sest laskudes ühiskonna tasandilt üksikindiviidi tasandile võime me ju näha väga palju seda, kuidas inimesel endal ongi ükskõik enda kaitsmisest. Ja siis leidub alati neid nupumehi, kes püüavadki iga hinna eest ligimest ümber sõrme keerata, et kõik see varanatuke, mis ligimese päralt, enesele kahmata. Ehk siis demokraatiast räägime me küll ühiskonna tasandil, kuid inimlikul tasandil kasutatakse endiselt röövliseaduseid ja lihtsalt kuritarvitatakse nõrgemaid. Jah, ühiskond püüab seda omal moel siluda, kuid seda ravida ei suuda, kui inimene ise ei muutu.

Olen jälginud ka neid mõttelende ja arvamuseavaldusi, mis on eelkõige virtuaalmaailmas ringlemas seoses Viimsi rahvahulgaga, selle jätkuva kasvamise ning elupaikade arendamisega, mis on ammuilma kokku lepitud. Nende juures hämmastab mind kõige enam see, kui isiklikult solvavateks inimesed muutuvad, kuidas lisaks süljele loobitakse teiste suunas valimatult kõiki pähe tulevaid kurje sõnu ja solvanguid. Selliseid, mida usutavasti näost näkku keegi teisele inimesele ütlema ei hakkaks, sest tal oleks lihtsalt häbi. Seega inimesed, mis lahti on?

Tundub, et lahti ongi see, et üksikisiku isiklikud haigetsaamised ja hirmud saavad järjest enam nähtavaks ühiskonna tasandil, sest tänu sotsiaalse kommuniaktsiooni liikumisele näost näkku tasandilt klahvidelt ekraanidele tasandile on muutunud justkui loomulikuks ja asjakohaseks kõiki neid, kelle profiilipilt ei meeldi, lihtsalt sõimata. See aga ongi meie suurim vaenlane, sest selle läbi võib täiesti märkamatult saada sarkastilisest väljaütlemisest siiras solvang, kuna puudu jääb miimika ja kehakeele osa, mis reedaks tausta.

” Kuid valdavalt tuleb ikka tõdeda, et suurim probleem on lihtsalt oskamatus oma tujusid ja kibestumisi talitseda.”

Aga mis siis, kui püüaks edaspidi – vähemalt püüaks – jätta kõrvale kõik sellise, mis teist inimest solvata ja lammutada võib? Et enne, kui pulbitseva viha toel asuda tähti klaviatuurilt otsima, läheks terrassile või rõdule, hingaks kümme korda sügavalt sisse ja mõtleks, et tegelikult see, kes mind nii väga vihastab, on ka inimene, kellele tegelikult solvangud haiget teevad. Ja kui nendest hingetõmmetest väheks jääb, siis mine mere äärde või metsa, mida Viimsis küllaga jagub, et järgi mõelda, kuidas talitseda oma viha.

Ma ei tea, kui pikaaegsed viimsilased on need kõige tulisemad sotsiaalmeedia aktivistid, kuid mina 11-aastase viimsilasena küll väga ei tunne, et mul oleks suuri õigusi kritiseerida neid, kes enne minu siiajõudmist on sel maanurgal otsuseid langetanud. Nemad on omi otsuseid langetanud usus ja lootuses, et sellest vesiste savipealsete metsadega poolsaarest võiks saada elukeskkond, mille headusest saaksid osa paljud.

Eks omal moel on Viimsi kasvamisega seoses kindlasti tegemist kasvuvaludega, kus ikka aeg-ajalt mõni ihuliige valulikult endast märku annab. Kuid valdavalt tuleb ikka tõdeda, et suurim probleem on lihtsalt oskamatus oma tujusid ja kibestumisi talitseda.
Võitlustes on täiesti loomulik, et tuleb end kaitsta nii nagu oskad ja suudad. Kuid tegelikult on iga inimese võimuses hoiduda suhtlemise muutumisest võitluseks. Kui lõpetada isikliku õiguse taganõudmine ja näha maailma laiemalt kui minu enda õuelapike, siis on võimalik ka naabriga hästi läbi saada ning metsarajal vastu tulijale naeratades tere öelda. Siis ei ole enam võitlemist ja ei ole enam vaja ka olla koguaeg pingeseisundis kartuses, et nüüd kohe tuleb ennast kaitsma asuda.

Kui meis inimestena napib elu aluseks olevaid väärtusi nagu ausus, avatus ja ka asjatundlikkus, kui meis on nii puudulik oskus näha teises inimeses ligimest, siis ongi elu jätkuvalt võitlustander, kus kõik oma võimed pannakse mängu kaitsmaks oma õigust. Kui aga meis on väärikust ja tasakaalukust näha elu laiemalt ning anda parim armastamaks ligimest ja paika, kus elada võime, siis võib meie maailm ja vald päev-päevalt paremaks saada.