Valitsuse otsusega on kõik Harjumaa ja Ida-Virumaa gümnasistid alates 30. novembrist distantsõppel. Viimsi vallas puudutab otsus Viimsi gümnaasiumit, kes läks kogu kooliga lähiõppelt üle veebis juhendatud õppetööle. 

Kui kooli peetakse muidu võrdlemisi traditsiooniliseks ja muutuvates oludes pigem tuttavat turvatunnet pakkuvaks asutuseks, siis kevadine viiruseaeg näitas, et tänane kool on teistsugune kui mõnikümmend aastat tagasi. Sealjuures sai kinnitust tõsiasi, et kodukontor ja veebikoosolekud on võimalikud ja tulemuslikud ka koolis. 

Kool toimib kõiksugu oludes, kui töö on hästi juhitud. Nentisime kolleegidega Viimsi gümnaasiumist nii kevadel kui ka nüüd, et töötame suurepärases organisatsioonis: koolijuht Karmen Paul teeb otsuseid koos meeskonnaga, tekitab segastel aegadel kindlustunde, kuulab ja usaldab oma töötajaid. Nõnda teadsime õppeaasta alguses, et ükskõik, kuivõrd kaootiline on olukord, meil on plaan, mismoodi jätkata õppijat toetava õppetööga. 

Mõistagi ei asenda ekraani kaudu vahendatud suhtlus vahetut õppimist klassiruumis. Seega valmistusime augustis kooli alguseks, analüüsides parimaid praktikaid kevadisest distantsõppest. Sealt tuli teadmine, et kui õppija ei saa füüsiliselt koolimajas olla, ei tähenda, et ta peaks tundidest ilma jääma. 

Nõnda alustasime septembris paindõppega: aineõpetajad olid valmis enne tundi reageerima ja õpetama nii neid, kes on klassiruumis, kui ka neid, kes osalesid kodust. Näiteks kirjanduses, kus on 75 minuti jooksul nii paaris- kui ka rühmatöid, võtsid klassikaaslased kooli sülearvuti või telefoni kaudu puudujad videokõnes tundi kaasa, nii et kodusolijad said osa õppesisust ja suhtlusest kaasõppijatega. Usaldasime sealjuures oma õppijaid, et nad jäävad koju tõesti vaid siis, kui tervis ei luba kooli tulla. 

Õpetamine on enamat, kui leheküljenumbrid

Õpetajalt nõuab distantsõpe senise töökorralduse ja õppesisu ning meetodite ümbertegemist. Õpetaja pole enam ammu see, kes ütleb, mis lehekülg avada, vaid leiab õpilast aktiivselt õppetöösse kaasavad meetodid selleks, et oodatavad õpitulemused saaksid juhendatud ning õppijal oleks võimalus luua seoseid erinevate õppeainete ja koolivälise elu vahel ning arendada kõigele lisaks ka 21. sajandi oskusi ja üldisi eluks vajalikke pädevusi. Olen seda meelt, et lihtne oleks järgmised kolm nädalat Stuudiumisse kirja panna, mis leheküljelt mida lugeda, harjutada ning siis jaanuaris kontrollida, kas vastavad teadmised on saavutatud, ent see poleks õpetamine. 

Ühised kokkulepped on toetavad

Viimsi gümnaasiumis oleme sama õppeainete õpetajatega teinud kokkulepped, mismoodi ühele või teisele õpitulemusele läheneda, nii et õppijad saaksid omavahel suhelda, teha loovülesandeid, arutleda, rääkida nii omavahel kui ka õpetajaga. Näiteks analüüsisid ja tõlgendasid abituriendid kirjanduses novembrikuise distantsõppe ajal kolme erinevat düstoopiateost, nii et said pidada ideaalmaailma loomise koosolekut kolmeses rühmas, igaüks lugenud erinevat teost, ning reflekteerida hiljem üksinda kogetut. Õpetajalt nõuab selliste ülesannete läbiviimine veebis pikemat ettevalmistusaega, oma õppijate usaldamist ning tarka planeerimist, selleks et igal rühmatööl oleks selge tulemus, mille põhjal saab näha, kuhu õppijad aruteludes jõudsid. Heaks vahendiks on Google Drive’i dokumendid – kui ma ei saa osaleda korraga eri rühmade aruteludes, siis näen vähemalt reaalajas, mis mõtted dokumenti kirja saavad. Vajadusel saan kiiresti nõu ja vahetut tagasisidet anda. 

Distantsõpe on ka õppija jaoks keeruline, sest tegu on pigem tavatu ja uudse õppimise korraldusega. Õppijal on suur vastutus selles osas, kuivõrd distantsõpe toimib. Enam ei pea nii vara ärkama, sest kooliminekuaeg jääb ära, ent 8.30 on ikkagi vaja, viisakas rõivais, kõht täis, kaamerapildiga tunnis olla. Õigel ajal ärkamine on paras väljakutse, kui on teada, et voodist kirjutuslaua taha on vaid mõni samm. Söögipausid on samad, mis koolimajaski, ent nüüd peab igaüks ise vastutama selle eest, et tunni alguseks oleks söök nii valmis tehtud kui ka ära söödud, et tund saaks õigel ajal alata.

Tõsiasi, et tunnis õpib see, kes on kõige aktiivsem, kehtib ka distantsõppes. Et arutelud ja rühmatööd täidaksid eesmärki, peab õpilane nendes innukalt osalema. Kui õpetajad püüavad tööd planeerides arvestada sellega, et õpilane ei peaks kogu koolipäeva ekraani vaadates veetma, tähendab see, et iseseisva töö ajal peab õppija end niivõrd distsiplineerima, et ta tõesti tegeleks tööga selleks ettenähtud ajal. Hea tava on, et iseseisva ülesande ajal on õpetaja Google Meeti kõnes või Stuudiumi vestluses kättesaadav, selleks et õpilane saaks küsimuste tekke korral kohe nõu pidada.

Kool on oluline suhtlemiskoht

Omajagu väljakutset pakub distantsõpe ka kodule, sest õppijal peab olema võimalus vaikses kohas tundides osaleda, kasutada päev otsa internetti ning süüa. Gümnasistid saavad küll enamasti nii õppimise kui ka söögitegemisega juba ise hakkama, ent ainult kodus olles ja iseseisva töö aega planeerides kulub vanema tugi kindlasti ära.

Usun, et noortel on vaja sotsiaalseid suhteid, silmast silma rääkimist, koos loovülesannete lahendamist, vestluseid koolikoridoris ja söökla järjekorras ning õpetajatega muljete jagamist vahetundides, arutlemist ja aktiivseid, õpilast kaasavaid õppemeetodeid klassiruumis. Seda kõike on distantsõppe ajal keeruline vajalikul moel pakkuda, mistõttu on oluline, et igaüks hoiaks muutuvates oludes oma vaimset tervist, liiguks iga päev värskes õhus, suhtleks lähedastega ning küsiks vajadusel abi. Tean, et selles osas on alanud distantsõppe ajal meie õppijatele suur tugi nii õpilasnõustajast kui ka äsja tegevust alustanud Viimsi gümnaasiumi õppijate vaimse tervise klubist, mis tegutseb õpilaste endi eestvedamisel, pakkudes veebis toredaid ühisüritusi, virtuaalseid koosolemise hetki.