Oleme küll juba jaanuarikuu keskpaika jõudnud, kuid eks see hoo sättimine võtab veidi aega. Ja nii kuuleme endiselt veel inimesi ütlemas, et uut aastat alustame uue hooga. Kas uus hoog on parem kui eelmine või kujuneb see kehvemaks?

Vastus selgub alles siis, kui aasta lõpeb. Kuid kuna uusaasta lubadused on antud, siis pingutatakse, kuis jaksatakse, et tulemus oleks ikka parim, et edu oleks eelnevast veelgi suurem.

Vaadates tagasi möödunud aasta rapsimistele ja kiirustamistele, siis tahaks küll uskuda ja loota, et alanud aastas on meil rohkem oskust hoogu enda võimete järgi seada, mitte püüda iga hinna eest võimalikult suure hooga aastast läbi vuhiseda. Mida tormakamad me oleme, seda enam tuleb ju meie tegemistes ette möödapanekuid ja eks nii ongi meie võimed koguaeg piirajas, sest edu ju tahab saavutamist, kuid kuidagi ei taha see õnnestuda, sest vead takistavad.

Osata olla hetkes ja oskus rahulikult kiirustada on need võluasjad, mis aitavad meil hoogu kontrollida ja seeläbi olla oluliselt adekvaatsemad oma elu ja suhete korraldamisel. Sest kui meil on aega, sellist, mida ei pea isegi mitte juurde laenama, siis võime me olla õnnelikud inimesed. Tormates üldjuhul tõttamegi me oma ajast ette ja taipame alles hiljem, mida oleks võinud teisiti teha või mida oleks saanud paremini teha.

Seega, kui plaanida uue aasta hoogu, siis tuleb seda sättida nõnda, et kõige olulisem esmalt, ja kõik ebaoluline lõpus. Või kui meie ka seda otseselt ei plaani, siis eks teised näevad ikka, mis meie ajast kõige suuremat osa endale haarab ja mis sootuks tähelepanuta jääb. Nii ongi väga paljus meie elu hoog seotud oskusega mõista elus olulist, meie võimega sättida esikohale seda, mida süda tegelikult ihkab.

Aga mõistliku ja tervisliku hoo saavutamine ei ole teps mitte lihtne, sest endiselt tahaks ju ikka võimalikult palju ilusat, head ja rõõmustavat oma päevades kogeda. Ja selle kõige mahutamine kohustuste ja toimetuste kõrvale on keerukas. Lisaks on mõttes nii palju toredat, mida kõike tahaks. Põhiküsimus on, kas sätime oma elutempo mõtete ja tahtmiste järgi või sätime oma kulgemise hinge igatsuste rütmis. Ja see on paras laveerimine, sest tahtmisi on palju, kuid samas on hinges rahu igatsus.

Lõppkokkuvõttes ei sõltu hoo seadmisel üldse kõik meist, sest oma osa kohustuste ja ülesannete näol annavad meile pere ja sõbrad, tööd ja tegemised. Nii seisamegi ikka ja jälle olukorras, kus just neil hetkedel, kui oleme plaaninud hinge tõmmata, tuleb end jalule ajada ja minna lootuses, et hingetõmbehetk ehk siiski millalgi ka saabub.

Loomulikult inimestena oleme me kõik ainulaadsed ja seeläbi ka erinevad. Ka temperament on meil vägagi erinev, kuid selle juures on väga oluline oskus teistega arvestada, et mitte põhjustada mõttetut pinget ja paanikat. Nii küsime me millegipärast sageli, kui teine inimene meie sõnumile või kõnele kohe ei vasta, et mis küll lahti on, miks ta ei reageeri. Kuid tegelikult võib see kontakteerumise hetk olla just see, kui keegi püüab rahulikult hinge tõmmata.

Nii võib ka Tanel Padari laulu „Võta aega“ refrääni sõnu vaadata hoopis sellest vaatenurgast, et enne, kui kuhugi tormame või tõttame, on vaja veidi ringi vaadata, sest üksnes siis, kui me ei torma, võime leida tõelist rõõmu elusolemiseks. Originaalis on need sõnad järgmised:
„Võta aega veidi ringi vaadata.
Veel ei ole hilja, jõuab elada.
Ava silmad, mõtle peaga, küll sa näed –
leiad rõõmu elus olemise väest.“

Kummalisel kombel on hoo ja ajaga asjalood nii, et parima hoo ja ajalise mõõdu leiame oma asjatoimetustele siis, kui kuulame südant ja mõistusega julgeme teha valikuid, ja vahel julgeme ka loobuda mõnest toredana näivast tegevusest. Sest rahu ja rõõm meis saavad püsida eelkõige siis, kui väsimus on minimaalne. Kui aga püüame püsida tahtmiste tempos, kipub väsimuski olema pigem maksimaalne.

Vaadates tagasi olnule ja punudes alanud aasta plaane, on meil igal ühel tarvis kainet mõtlemist, seda eestlastele nii igiomast talupoja tarkust, mis on veidi pikaldane, kuid mis aitab olulise välja noppida ebaolulise hulgast. Sest rapsimine ja rabelemine, mis seljataha jäänud, mis on ehk mõningast edu ka kaasa toonud, on jätnud meie hinge unarusse ja nii on hingerahu ja rõõm meis haprad, pea olematud.

Aasta 2020 hoog võiks seega olla meil kõikidel enda ja oma armsatega arvestav, hoog, mis lubab südamerahul ja tõelisel armastusel meil kõikides kasvada.