Viimsi paistab silma sellega, et üle poole valla maismaaosast on looduskaitse all. Kohaliku omavalitsuse poolt on kaitse alla võetud kuus erinevat ala ning märtsis kinnitas volikogu neist kahe – Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme – maastikukaitseala (MKA) kaitsekorralduskavad. Miks neid vaja on ja mida need sisaldavad?

Alustuseks olgu öeldud, et kuna kaitsealade tegevusi reguleeritakse kaitse-eeskirjadega, siis kaitsekorralduskavaga ei kehtestata täiendavaid piiranguid. Kõik lubatud, keelatud ja vajalikud tegevused on paika pandud juba kaitse-eeskirjaga. Kaitsekorralduskava on olemuselt tööplaan. „MKA korralduskava on ala valitsejale ehk praegusel juhul Viimsi vallavalitsusele töödokumendiks järgmised kümme aastat. Selles analüüsitakse, millised faktorid võivad kohalikke väärtusi (loodusmaastikku, bioloogilist mitmekesisust, ökosüsteeme) mõjutada ning kui leidub negatiivseid tegureid, siis koostatakse kava nende leevendamiseks. Üsna keeruline on ju tegevusi planeerida, kui pole läbi mõeldud, mida ja millal on vaja teha, et väärtused säiliksid,“ selgitab kavade koostaja Timo Kark. 

Kuidas kava koostatakse?

Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme maastikukaitsealade korralduskavad koostati esmakordselt, need valmisid pisut vähem kui aastaga ning kehtivad kuni 2030. Koostamise jooksul käis ekspert kohapeal, suhtles huvitatud osapooltega ja vaatas läbi hulga pabereid. „Suur osa tööst tuleb teha laua taga, analüüsides planeeringuid, keskkonna- ja metsaregistri andmeid, tehes kokkuvõtteid varasematest töödest ning võimalusel analüüsides ka ajaloolisi kaarte. Palju aega võtab temaatiliste jooniste tegemine,“ selgitab Timo Kark. 

Tema sõnul on tihti nii, et mida väiksem on ala, seda detailsem on selle keskkonna kirjeldus ning seda põhjalikumalt saab teha välitöid. Väikeste alade puhul on võimalik läbi käia iga nurk ning olukorrast saab väga põhjaliku ülevaate. Krillimäel ja Leppneeme-Tammneeme alal tehti välitöid kokku kuuel päeval. Käidi läbi kaitsealade välispiir, planeeritavad matkarajad, teadaolevad pesad ning risti-rästi kogu piirkond, et saada võimalikult hea ülevaade kooslustest ja hinnata inimtegevuse mõju. 

Milline on edasine plaan?

Kõiki kogutud andmeid ja analüüse arvesse võttes koostati ülevaade alade kohta ja pandi paika plaan, mida tuleb teha, et loodus võimalikult hästi säiliks ja et inimestel oleks võimalik seda nautimas käia. „Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme maastikukaitsealade puhul võib välja tuua, et liiga palju tegevusi järgmiseks kümneks aastaks planeerida ei tulnud. Kuigi alad asuvad inimasustuse vahetus läheduses, siis külastusest tingitud kahjustusi looduses eriti ei täheldatud, sest metsades on välja kujunenud peamised teed ja rajad, mida inimesed juba kasutavad,“ sõnab Timo Kark. 

Kuna aga Krillimäe MKA-l on hoomatav külastajate kasvav huvi, siis on kavas ette nähtud matkaradade loomine ja tähistamine, samuti puhke- ja parkimiskohtade rajamine. Matkarada koos puhkekohaga on plaanis luua ka Leppneeme-Tammneeme MKA-le. Mõlemate alade piirid tuleb samuti paremini tähistada, et külastajad oleksid informeeritud kaitsealal asumisest ja teaksid, et seal kehtivad teistsugused reeglid. 

Vastavalt kaitseala eeskirjale ja kinnitatud kavale tuleb RMK-l uuendada ka piirkonda puudutav riigimetsade majandamise kava. Mitmekesiste koosluste säilitamiseks peab mõlema kaitseala puhul olema tagatud vähemalt 70% ulatuses kõrghaljastuse säilimine. Võib veel märkida, et Krillimäe ning Leppneeme-Tammneeme kaitsealadel on kaardistatud kokku 11 vääriselupaika kogupindalaga 28,3 hektarit. Seitse neist jääb Leppneeme-Tammneeme MKA-le ning need kõik on erinevad metsatüübid, peamiselt kõrges vanuses kuusikud ja sanglepikud. Riigimetsas leiduvate vääriselupaikade puhul on kehtivaks reegliks see, et seal raiet ei tehta.

 

Looduslik või majandatav mets?

Kui vääriselupaikades ei tohi üldse raiet korraldada, siis kogu maastikukaitsealale selline piirang ei laiene. Nimelt kehtib kohalike kaitsealade puhul piiranguvööndi režiim, kus majandustegevus on lubatud. „Metsade säilimine ja uuendamine sõltub paljuski sellest, kes on maaomanik ning millised eesmärgid tal maa kasutamisega on. Vastavalt 2009. aastal kinnitatud kaitse-eeskirjale on nii Krillimäe kui ka Leppneeme-Tammneeme MKA-l lubatud lageraie üksnes kuusikutes kuni 2 ha suuruse langina. Ülejäänud raieid nagu hooldusraie, valikraie, sanitaarraie, turberaie ja veerraie võib teha vastavalt metsaseadusele,“ selgitab Timo Kark. „Võttes arvesse kaitsealadel leiduvaid väärtusi, staatust ja asukohta, siis täielikku metsa majandamise keeldu ei ole nendel aladel võimalik rakendada ning see pole ka põhjendatud. Ka riiklikel kaitsealadel määratakse üksnes väga esinduslikud ja kõrge väärtustega kooslused sihtkaitsevööndisse, kus majandustegevus on keelatud. Muud alad jäävad ka nende puhul piiranguvööndisse.“

„Muidugi on arusaadav, et metsa majandamine elamute vahetus läheduses võib olla häiriv. Ühe võimalusena saab kohalik omavalitsus sellele üldplaneeringus selgelt piirangud seada. Viimsi kehtiva üldplaneeringu juurde on moodustatud teemaplaneering, millega on loodud rohevõrgustik ja selle tuumaladena kaitsealad. Uue üldplaneeringu koostamisel saab veelgi konkreetsemaks minna,“ ütleb Timo Kark. 

Viimsi on eriline

Paljud muretsevad meie metsade ja elurikkuse säilimise pärast, kuid Viimsi paistab siinkohal tegelikult positiivselt silma. Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme MKA on ju vaid kaks kuuest kohaliku omavalituse poolt looduskaitse alla võetud alast, mis jäävad Viimsi valda. Lisaks nimetatutele on valla poolt kaitse alla võetud Rohuneeme, Mäealuse, Haabneeme klindiastangu ning Lubja klindiastangu maastikukaitseala. Nende kogupindala on 1373 ha. Kui lisada riikliku looduskaitse all olevad alad – Viimsi mõisapark, Viimsi sanglepik, Prangli maastikukaitseala, Prangli hoiuala ja Naissaare looduspark –, võib tõdeda, et Viimsi valla maismaast on pisut üle poole ehk 50,7% (3693,5 ha) looduskaitse all. 

Viimsi poolsaare kaitsealade võrgustik
Viimsi poolsaare kaitsealade võrgustik Allikas: Maaamet

„Viimsi on siin selgelt esirinnas, sest kohalikke maastikukaitsealasid on Eestis moodustatud üsna vähe. Möödunud aasta seisuga on riigis kokku 23 kohaliku omavalitsuse poolt looduskaitse alla võetud ala kogupindalaga 3442 ha. Viimsi valda jäävad kaitsealad moodustavad sellest pindalaliselt ligi 40%. Kui võrrelda riiklike kaitsealadega, siis kogu Eesti maismaast on riikliku kaitse all umbes 20%. Eesti riik on täitnud sellega ka rahvusvahelised eesmärgid, millega on soovitatud kaitse alla võtta 17% maismaast ning Viimsi on andnud tubli panuse olles eeskujuks ka teistele omavalitsustele“ ütleb Kark.

Ekspert arvab, et keskkonna mõttes on Viimsis tehtud õiged otsused. „Eesti inimene on ju ikka metsarahvas, kellele meeldib, et mets asub kohe maja taga. Kuna Viimsis on ehitussurve üsna suur ning kui siin kaitsealasid ega rohevõrgustikku ei oleks, siis võib iga järgmine vallavalitsuse otsustada, et teeme uusi arendusi. MKA kaitsekorralduskavade kinnitamine annab aga pikaajalise suuna,“ ütleb ta ja lisab: „Muuhulgas on kaitsealade ja metsade eesmärk ju puhta õhu säilitamine, vee talletamine, aga ka tormikahjustuste vältimine. Kui Viimsi poolsaarel metsa poleks, oleksid siinsed alad tuultele palju rohkem avatud ning tormid võiksid teoorias üsna palju kahju tekitada.“

Viimsis on väärtusi

Kaitsealad aitavad hoida ka piirkonna elurikkust ja säilitada kaitsealuseid liike. Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme maastikukaitsealadel küll väga palju kirjeid kaitsealuste liikide kohta ei ole, aga suurel hulgal linde ja loomi elab siin kindlasti. „Kaitsealustest liikidest on nähtud rästikut, nastikut, mitmeid konnaliike, kuklasi, väikest-kirjurähni jt. Nahkhiire liike on Krillimäel tuvastatud vähemalt neli,“ ütleb Timo Kark. Ta toob ka välja, et kõik kaitsealuste liikide vaatlused ei jõuagi registrisse. Paljuski sõltub see liigist – näiteks avastatud hiireviu pesa jõuab kiiresti andmebaasi, aga samas kaitsekategoorias oleva valge toonekure oma mitte. 

„Krillimäel asuv hiireviu pesa on teadaolevalt Viimsi valda jäävatest ainus. Lõopistriku leiukohti on kogu Harjumaal kümme, millest kaks asuvad Viimsi vallas. Haruldasematest liikidest võib välja tuua ka II kaitsekategooria liigi kanakulli. Samuti on piirkonnas nähtud ilvest, kes ei ole küll kaitse all, kuid inimasustuse läheduses tekitab selline kiskja alati elevust,“ räägib ta. 

Olulised polegi ju ainult kaitsealused liigid, vaid kogu elurikkus ning sellega võib loodusesõber Krillimäel ja Leppneemel-Tammneemel rahul olla. „Siin võib kohata palju rähne, kitsi, põtru. Näiteks eelmisel sügisel nägin Tammneeme-Leppneeme MKA-l nelja põtra, seega tundub, et kitsedel ja põtradel läheb Viimsis päris kenasti,“ sõnab Timo Kark. Tema sõnul võib esile tuua ka Viimsi metsade koosluse mitmekesisust – juba väga väikesel alal varieeruvad kasvukohad ja puistu koosseis. Leidub nii märgi alasid, rabamännikuid kui ka lehtpuu enamusega puistuid. Väga eriliseks teeb poolsaare rändrahnude rohkus. 

Metsa hüved on saadaval

Kõike eelmainitut on viimsilastel õnneks võimalus põhimõtteliselt oma koduukse all imetleda. Tasub aga meeles pidada, et kui minna kaitsealale loodust nautima, siis seal on jõus mõnevõrra teised reeglid kui mujal. 

„Maastikukaitsealal kehtivaks peamiseks piiranguks on lõkke tegemise ja telkimise keeld. Kui soovitakse korraldada rohkem kui 50 osalejaga rahvaüritust, siis kaitseala valitseja poolt ettevalmistamata ja tähistamata kohtades on see lubatud üksnes valitseja nõusolekul,“ toob ekspert välja.

Üldiselt peaks aga looduses ja metsas viibides lähtuma tervest mõistusest ja käituma igal pool nii, et loodus säiliks ja kõigil oleks võimalik sellest osa saada. 

„Sa pargid ettenähtud kohta, mitte sambla sisse ja mustikate vahele. Sa ei viska prügi maha, ei lärma ja hoiad koera rihma otsas. Kasutad võimalusel olemasolevaid radasid, aga kui lähed seenele või marjule, võid muidugi ka rajalt kõrvale minna,“ ütleb Timo Kark. Tema sõnul peame olema väga tänulikud, sest näiteks Saksamaal ei tohigi paika pandud radadelt kõrvale astuda. „Meil on väga hästi, et me saame metsa hüvesid ja teenuseid sedaviisi tarbida. Kui tavaliselt mõeldakse metsa teenuste all seda, et mets annab meile puitu, siis tegelikult kuulub sellesse nimekirja palju muud. Korilus, rahu ja vaikus, puhas õhk, vee talletamine, võimalus ammutada uut energiat ja inspiratsiooni.“

Kaitsealad Eestis

Oma tüübilt jagunevad Eesti kaitsealad kolmeks:

  • rahvuspark,
  • looduskaitseala,
  • maastikukaitseala (looduspark).

Kaitseala piiresse võivad kuuluda nii riigi-, munitsipaal- kui ka eramaad ning seal rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirjaga Vabariigi Valitsus või kohalike omavalitsuste puhul volikogu. Kaitseala territooriumi võib sõltuvalt tüübist jaotada kuni kolme erinevasse vööndisse: 

  • loodusreservaat,
  • sihtkaitsevöönd,
  • piiranguvöönd.

Loodusreservaadis on igasugune inimtegevus keelatud, sh viibimine. Reservaadis võib viibida üksnes eriloaga.

Sihtkaitsevööndis asuvad kõrgema loodusväärtusega alad, kus majandustegevus on keelatud. Seal võib viibida ja korjata marju-seeni, kuid näiteks metsade majandamine on keelatud.

Piiranguvöönd on olemuselt leebe režiimiga, kus majandustegevus on lubatud, sh metsade majandamine ning mõned juhul ka uute hoonete rajamine.

Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme MKA kuuluvad piiranguvööndisse. Sihtkaitsevööndi ja loodusreservaadi kaitsekorda saab kehtestada üksnes riiklikel kaitsealadel.

Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme MKA

Krillimäe 263 ha suurune kaitseala asub Viimsi poolsaare keskel Lubja külas ning piirneb Pringi, Püünsi ja Rohuneeme külaga ning Haabneeme alevikuga. 

Leppneeme-Tammneeme kaitseala suuruseks on 241 ha. See asub Lubja, Leppneeme ja Tammneeme külas ning koosneb kahest lahustükist, mida eraldab sõidutee.

Loodusvaatlusest

Timo Kark kutsub inimesi üles looduses viibides ümbrust vaatlema ja tulemustest teada andma. Kasutusel on Loodusvaatluste andmebaasi nutirakendus ja koduleht, kuhu saab loodusvaatlused sisestada. Mida parem on ülevaade Eestis kasvavatest ja elavatest liikidest, seda parem on ka keskkonda kaitsta. Näiteks on võimalik vaatlustulemusi arvestada erinevate loodusega seotud lubade väljastamisel. Rakenduse kaudu loodusvaatlusi kirja pannes saab neid andmeid ühtlasi kasutada ka isikliku vaatluste päevikuna. Olemasolev nutirakendus on hetkel uuendamisel ning paari kuu pärast saab vaatlusi sisestada juba uude rakendusse. 

Kasemahl ja vahtramahl

Metsa hüvedest kirjutades tekkis küsimus, kas riigile või omavalitsusele kuuluvas metsas võib koguda kase- ja vahtramahla. Uurimise tulemusel selgus, et seadus seda otseselt ei keela. Kui aga kasemahla koguda, siis tuleb seda teha vastutustundlikult.
* Sobivad puud tikkamiseks on tüveläbimõõduga 20–40 cm. 

  • Auk tuleks tüvesse puurida lõunaküljele u 40 cm kõrgusele või kõrgemale. Sügavuseks piisab 5 cm. 
  • Eelistada võiks voolikuga mahla kogumist.
  • Kui mahl enam ei jookse, tuleb puuritud auk punniga sulgeda.

Kase- ja vahtramahl on tervislikud, vitamiini- ja mineraalirikkad, ideaalsed organismi puhastamiseks, kevadise väsimuse peletamiseks, jõu kogumiseks. Joogina sisaldab kasemahl palju C-vitamiini, aitab võidelda põletikega, on abiks liigesevalude, neerukivide, seedimis- ja vererõhuprobleemide korral. Vahtramahl aitab lisaks seedimist parandada ja immuunsüsteemi tugevdada.

Allikad: botaanikaaed.ee, metsauhistu.ee

Fotod: Timo Kark