Selleks, et meil oleks kvaliteetset joogivett ka edaspidi, peame majandustegevust arendades üha hoolikamalt jälgima keskkonnanõuetest kinnipidamist. Siis, kui kaev on kuiv, vesi halva maitsega või veesurve kraanis ei ole enam normaalne, on juba liiga hilja mõelda vee säästlikule kasutamisele.
Vee olemasolu meie igapäevaelus on iseenesestmõistetav ja püsiv – vesi kustutab janu, peseb meid puhtaks, kasvatab toitu ja turgutab taimi. Vesi on elu häll, sest ligi kolm miljardit aastat tagasi tekkis just vees elu sellisel kujul, mida täna tunneme. Planeedil eksisteerib enam kui 5,5 miljonit liiki elusolendeid, kes kõik vajavad ühel või teisel viisil oma elutegevuseks vett.
Samas on vesi meid ümbritsevas keskkonnas pidevas muutumises ja ringluses läbi veeringe – vee keetmisel eraldub aur, kraanis ja veekogus on see vedelal kujul ning talvel hangest ja suvel külmkapist saab võtta vett jääkuubikutena. Veeringel puudub kindel algus ja lõpp. Selle käivitajaks on päike, mis soojendab ookeanide vett, kuni see hakkab aurustuma. Tõusvad õhuvoolud kannavad veeauru atmosfääri, kus see kõrguse kasvades hakkab jahtuma kuni kondenseerumiseni, mille tagajärjel moodustuvad pilved. Õhuvoolude mõjul hakkavad pilved Maal liikuma, mis ühinedes üksteisega suurenevad, kuni küllastumisel hakkavad Maa raskusjõu mõjul sademetena maha langema.
Inimese kasutuses on aga ainult 2% kogu maakera veevarudest, sest 98% veest moodustab soolane merevesi. Mageveest on omakorda aga kaks kolmandikku kinni liustikes, seega on vesi Maal nii ajaliselt kui ka ruumiliselt ebaühtlaselt jaotunud ja inimkonna jaoks seega väga kallihinnaline ja piiratud ressurss.
Enamike Eesti asulate ja ettevõtete veevajaduse katab põhjavesi. Eestis langevatest sademetest läheb ca 10% põhjavee toiteks. Kõige intensiivsem on põhjavee toitumine Pandivere kõrgustikul, mida võib nimetada ka meie põhjavee reservuaariks. Samuti toidab maapõuest väljavoolav põhjavesi kuivadel perioodidel jõgesid ja aitab nii säilitada vee elupaiku. Tallinnas ja Narvas, samuti mõnes tööstusettevõttes (nt Sillamäel, Kohtla-Järvel, Kundas) kasutatakse tarbeveena ka pinnavett, kuna see on kättesaadavam ning optimaalsem. Selleks aga, et pinnavesi oleks joogikõlblik, tuleb teda eelnevalt hoolega puhastada, mida põhjavee puhul sageli tegema ei pea.
Eesti veevõtt vähenes 1990ndatel pidevalt, jõudes tasemeni alla 100 miljoni kuupmeetri aastas. Viimase kümne aasta jooksul on veevõtu näitajad olnud suhteliselt stabiilsed. Põhjavett kasutatakse vahemikus 45–50 miljonit ja pinnasevett 50–57 miljonit kuupmeetrit aastas.
Puhas ja kvaliteetne vesi on hindamatu loodusvara. Eestis leidub enamasti piisavalt joogivett tänu klimaatilistele tingimustele ja väikesele elanike arvule, kuid viimastel aastatel on seoses suviste pikemate põuaperioodidega tekkinud veevarustusega probleeme tihedalt asustatud aladel (nt Viimsi vald) ning murelikuks teeb nitraatide esinemine põhjavees, mis on ajaga üha kasvamas.
Pinnavee seisundi muutused sõltuvad peamiselt reovee puhastamise tõhususest, põllumajanduse intensiivsusest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Pinnaveekogude reostumine ohtlike ainetega sai alguse põlevkivitootmisest Ida-Virumaal 1930. aastatel. Põllumajandusest lähtuv reostuskoormus (virts, väetised, taimekaitsevahendite jäägid) tekkis aga nõukogude ajal, kui tootmine intensiivistus. Lisaks juhiti otse veekogudesse asulate ja tööstuse reovesi, millel puudusid toona puhastussüsteemid. Seetõttu halvenes 1970.–1980. aastatel veekogude seisund oluliselt. Alates 1992. aastast on pinnavee reostuskoormus Eestis uute reoveepuhastite ehitamise ja vanade renoveerimise ning põllumajanduses kasutusele võetud kaasaegse sõnnikulaotustehnika ja uute farmikomplekside rajamise või olemasolevate renoveerimise tulemusena oluliselt vähenenud. Siiski on Eesti veekogud mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajanduslikust hajukoormusest pärinevatest toitainetest. Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab rannikumerd.
Igal aastal hinnatakse keskkonnaagentuuri poolt Eesti pinnaveekogumite seisundit. Hinnangu kohaselt on Eestis hetkel 744 pinnaveekogumist veidi üle poole heas koondseisundis, kolmandik kesises koondseisundis, 14% halvas koondseisundis ning alla 1% väga halvas koondseisundis. Eesmärk on saavutada aga kõikide Eesti veekogumite vähemalt hea koondseisund, mis tähendab, et vee-elustik ja vee keemiline koostis on inimkoormuse poolt võimalikult vähe mõjutatud.
Pinnavee hea seisundi saavutamisel on suurimaks takistuseks kalastiku seisund. Veevool jõgedes on tõkestatud paisudega, mis jagavad jõe isoleeritud lõikudeks ja takistavad kalade jm elustiku liikumist sobivatesse kudemis-, toitumis- ja elupaikadesse. Selle tulemusel väheneb ja vaesub kalastiku liigiline koosseis ja arvukus. Seetõttu on viimase 12 aasta jooksul rajatud 120 paisu juurde kalapääsusid või paisutusi likvideeritud. Pais muudab vooluveekogu tundmatuseni – sellest saab järv. Järves ei ela enam jõele iseloomulikud liigid, need asenduvad järvelistega. Elupaik muutub piiratuks, võimalused toitumiseks, kudemiseks, ebasoodsate olude üleelamiseks on napid. See on mõnedes jõgedes viinud liikide hävimiseni.
Jõgedel asuvad paisud ja paisjärved on rajatud ammustel aegadel ja täna oleme olukorras, kus kalastikule olulistes veekogudes on iseloomulikud liigid kadunud. Kalapääsu rajamisega antakse jõele omastele liikidele taas võimalus paisust üles saada ja järvest ülesvoolu jõelist elupaika asustada ja erinevate jõeosade vahel liikuda. Paisutuse likvideerimise võimalust on kasutatud juhul, kui paisjärve ei ole kellelegi vaja olnud. Ühtlasi on see jätkusuutlikum lahendus ja edaspidi hooldusvaba. Tasub meeles pidada, et kalapääsu rajamise või paisjärve likvideerimisega ei hävitata elupaiku, liike ega ökosüsteeme. Juhul kui pais asubki kaitstaval alal, siis vajalike tegevuste osas arvestatakse kaitseala vajadustega. Kalapääsu rajamise või paisutuse likvideerimisega me taastame jõelise elupaiga ja anname jõele omastele liikidele oma kodu tagasi.
Seega vajab see samas nii püsiv, kuid pidevas muutumises olev element – vesi – meie kõigi tähelepanu, et ka tulevased põlvkonnad saaksid osa selle hindamatu loodusvara hüvedest ja elu maal saab olla võimalik just nii nagu me seda täna teame ja tunneme.
Näpunäited vee säästlikumaks kasutamiseks
• Paranda tilkuvad kraanid, mille kaudu võib nädalas sõltuvalt tilkumiskiirusest kasutult kanalisatsiooni voolata 300 kuni mitu tuhat liitrit vett. Jooksev kraan kulutab 9 liitrit vett minutis, pidevalt nirisev kraan aga ca 27 pange ööpäevas. Paranda kiiresti lekkiv WC loputuskast. Lekkiv loputuskast kulutab ca 55 pange vett, lausa jooksev aga 550 pange vett ööpäevas.
• Keera kraan pärast kasutamist hoolikalt kinni. Asenda tavalised kraanid vett säästvate kraanide vastu. Võrreldes kahe käepidemega kraanidega, aitavad kangsegistisd vett säästa 40%.
• Võimaluse ja vajaduse korral kaalu vanade kraanide ja WC-pottide asendamist uute ja säästlikemaga. Ka uued pesu- ja nõudepesumasinad kasutavad vanematest tunduvalt vähem vett ja elektrienergiat. Ostes uut kodumasinat, vali ökonoomsem. Näiteks eestlaetavad pesumasinad kasutavad vähem vett kui pealtlaetavad.
• Pesu või toidunõude pesemisel täida masin lubatud hulga pesu või nõudega. Poolikult täidetud pesumasin kulutab sama palju vett kui täielikult koormatud masin. Ühe pesukorra peale kulutavad automaatmasinad 80–100 liitrit vett. Nõude pesemisel kraani all täida kraanikauss veega.
• Külmunud toiduained sulata veega täidetud kausis, puu- ja köögivilju pese samuti kausis, kasutades seejuures harja. Tulemus on parem, kui seda teha voolava vee all ilma harjata.
• Toidu valmistamisel kasuta aedviljade keetmise asemel aurutamist. Lisaks vee säästmisele õnnestub nii paremini säilitada toidus olevaid vitamiine.
• Jaheda joogivee saamiseks hoia vett kannuga külmkapis, mitte ära lase seda kraanist minutite kaupa joosta, oodates, millal vesi jahedamaks muutub.
• Käi pigem duši all kui vannis, sest vannis käimine võtab keskmiselt 3 korda rohkem vett kui duši all käimine. Samas arvesta, et ka pikk duši all viibimine võtab sama palju vett kui vannis ligunemine. Ka 5 minutiga saad end puhtaks. Arvesta, et minutis kulub keskmiselt 7–10 liitrit vett.
• Olles duši all, sulge vesi seebitamise ja šampooni kasutamise ajaks. Hammaste pesemisel sulge vesi harjamise ajaks. Kasuta veetopsi. Ka habemeajamise ajal ära lase veel jooksta. Säästad 15–20 liitrit vett päevas.
• Ära kasuta WC-potti prügikastina, „uputades” sinna kõike, mis ette juhtub. Põhjendamatult suurenenud veekuluga kaasneb varem või hiljem kanalisatsioonitorude ummistus. Ühe korraga kulub WC-s 11–20 l vett.
• Paranda katkised kastmisvoolikud ja nende ühenduskohad. Vooliku otstesse paigalda isesulguvad klappkraanid või pihustid. Veekadu on kõige väiksem, kui kasutada mullasisest tilkniisutust.
• Kastmistöödega tegele päeva jahedamal perioodil (varahommikul või hilisõhtul), et vähendada aurumise käigus tekkivat veekadu.
• Pinnase veepidavuse võimet aitab suurendada huumusainete sisalduse suurendamine. Vii mulda komposti või turvast, puude ja põõsaste alla laota multši.
• Ära raiska vett kõnniteede ega rentsli puhastamiseks tolmust ja prügist.
