Septembrikuuga lõpeb valge ja soe suveaeg. Kätte on jõudnud sügis. Päike käib madalama kaarega üle taevavõlvi, õhtud on jahedad ja hommikused hallad annavad märku saabunud külmakraadidest.

Sügisekuu loodust iseloomustab muutumine. Eelseisvat tunnetavad nii taimed, puud, linnud kui ka loomad. Metsatukkades löövad puulehed punastes ja kollastes toonides lõkendama justkui loojuv päike. Esimesed kirkad lehed hakkavad aga juba langema. Põldudel võib märgata rohkearvulisi kogunemisi. Kogunejateks on suuremad ja väiksemad sulelised, keda ootab ees pikk ränne sinna, kus on lootust talv leebemalt üle elada. Loomadel, kes teadupärast jäävad talveks paigale, hakkab naha alla paksem rasvkude tekkima – kes kogub seda talveune tarvis, kes selleks, et kesise toiduvalikuga talv üle elada.

Looduses toimuvate muutuste tähelepanemine on olnud loomulik osa vanarahva elust. Loodus andis rütmi, milles elada. Selleks, et seda rütmi tunnetada, on tarvis võtta aega, et olla kohal, vaadelda ning püüda mõtestada ja mõista looduse sõnumeid.

Leia endale selline aeg. Kuula ja pane tähele, mis Su ümber toimub. Tunneta oma osa sellest kõigest. Nagu puu langetab lehed lase lahti oma elus sellest, mis on oma aja ära elanud. Võta omaks muutumine oma loomulikkuses. Naudi mihklikuise looduse pakutavat küllust ning lase veel viimastel soojadel päikesekiirtel endale pai teha.