Valminud on Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringuga „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ kavandatud rohevõrgustiku toimivuse uuring. Mida selle käigus teada saadi, sellest räägivad lähemalt uuringu koostajad.

Viimsi vallavolikogu kehtestas 2009. aastal Viimsi valla rohevõrgustiku teemaplaneeringu. Viimase kahe aasta vältel tehtud uuringu eesmärk oli analüüsida planeeritud rohevõrgustiku toimivust tänastes oludes ehk seda, kas teemaplaneeringuga kavandatud meetmed on piisavad jätkusuutliku sidusa ja toimiva rohevõrgustiku olemasoluks. Samuti sooviti välja selgitada, milline on Viimsi valla mandriosa rohevõrgustiku hetkeolukord.

„Viimsi on üks väheseid Eesti valdu, mis on koostanud eraldi rohevõrgustiku teemaplaneeringu. Tavapäraselt käsitletakse rohevõrgustikuga seonduvat omavalitsuste üldplaneeringutes, kuid seda mitte nii täpselt, kui Viimsi vald kajastas oma teemaplaneeringus,“ ütleb vallavanem Illar Lemetti.

Mis on roheline võrgustik?

Enne, kui uuringu juurde asume, selgitab uuringu projektijuht Kerttu Kõll, mida roheline võrgustik üldse tähendab. Rohelise võrgustiku toimimine hoiab alal inimestele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse nagu näiteks põhja- ja pinnaveeteke, õhu puhastumine jms. Samuti võimaldab see inimestel kodu lähedal looduses puhata. „Rohelise võrgustiku toimivuse uurimine on oluline seetõttu, et metsi kasutavad samal ajal nii loomad kui ka inimesed ning analüüs aitab välja selgitada, milline on rohevõrgustiku ala ning kuidas inimene ja teised liigid sellel koos kõige paremini hakkama saaksid,“ lisab ta.

Rohevõrgustik on Viimsi valla elurikkuse säilitaja, selle kaitsja, kliima soojenemisega kaasnevate keskkonnariskide leevendaja ja keskkonna rikastaja. Hästi kavandatud rohestruktuur peaks tagama selle elurikkuse ja ökoloogiliste koridoride toimimise, so ühendustee elupaikade vahel, mis hõlbustab loomade liikumist toitumis- ja paljunemisaladele ning võimaldab infovahetuse levikut. Samuti pakub see loodushüvesid inimestele. Viimsi rohevõrgustiku eesmärk on säilitada maastikuline ja bioloogiline mitmekesisus – metsakooslused, poollooduslikud ja looduslikud niidud ja neid ühendavad koridorid.

Neli fookusteemat

Koostatud uuring käsitles põhjalikumalt nelja eri valdkonda. Esiteks loomastiku ja elupaikade alusuuringud Viimsi rohevõrgustikus. Teiseks linnustiku alusuuring rohevõrgustiku toimivuse hindamiseks. Kolmandaks teemaplaneeringut muutvate detailplaneeringute ülevaade. Neljandaks rohevõrgustiku kasutus- ja taluvuskoormus. Iga valdkonnaga tegelesid vastava ala spetsialistid.

Loomastiku, nahkhiirte ja elupaikade osa koostas elurikkuse ja ökosüsteemide teenuste ekspert bioloog Lauri Klein. Ta selgitab, miks on üldse vaja teada, kui palju ja milliseid loomi teatud piirkonnas elab. „Lühidalt öeldes on seda vaja selleks, et teada, kui terviklik on ökosüsteem ehk kui pikad toitumisahelad selles on ja milline on ökosüsteemi elurikkus. Seda omakorda on vaja teada selleks, et hinnata, kui suur on vastava ökosüsteemi võimekus inimesele looduse hüvesid pakkuda, näiteks võimalus metsas seeni või marju korjata,“ lausub ta. Teise põhjendusena toob ta vajaduse prognoosida võimalikke konflikte inimeste ja loomade vahel. Nende prognoosimine võimaldab ühtlasi probleemide vältimiseks juba eos midagi ette võtta.

Viimsis on arvukalt metskitsi ja nahkhiiri

Erinevate meetoditega läbi viidud uuringu tulemusel selgus, et suurulukitest, kellega inimestel kõige rohkem kokkupuuteid tekib, elab Viimsis enim metskitsi. Hinnanguliselt on neid siin 130 kuni 150. Klein toob välja, et suurulukite arvukuse ja asustustiheduse osas said kinnitust trendid, et nii põtrade kui ka metskitsede arv on võrreldes viimase hinnanguga (aastast 2018) tõusnud. Tema sõnul kuulub üllatuste hulka metskitsede kõrge sigivus – kaamera ette jäi lausa kolme tallega metskits. Oma osa on ka sellel, et meil puuduvad püsiasukatena kiskjad, kes looduslikult arvukust reguleeriksid. Põdrad ja kitsed liiguvad toiduvajadusest tulenevalt, vastavalt aastaaegadele – suvel sinna Viimsi osasse, kus on rohumaad, talvel okaspuude metsadesse. Seepärast on just talvel näha neid rohkem metsade läheduses asuvate elumajade juures.

„Positiivne üllatus oli väga liigirikas ja arvukas suvine nahkhiirefauna. See annab kinnitust, et looduslike ja mitmekesiste elamualade kombinatsioon on Viimsis praegu hea, st tasakaal on veel olemas, aga see on habras. Kuna nüüd on nahkhiirte arvukuse seis Viimsis fikseeritud, saab selle muutusi viie, kümne aasta ja pikemate perioodide vältel jälgima hakata,“ sõnab Klein.

On raske täpselt öelda, kas Viimsis on teiste Eesti piirkondadega võrreldes rohkem nahkhiiri, sest lausalisi suviseid detektoruuringuid pole teadaolevalt varem tehtud. „Kuna Viimsi on hea kombinatsioon looduslikest, suhteliselt vanadest metsadest, veekogudest ja mitte liiga steriilsetest, haljastusega aedlinnalistest rajoonidest, siis võib arvata, et nahkhiirtele see sobib ja neid on siin keskmisest rohkem,“ eeldab Klein. „Viimsi poolsaare nahkhiirtele soodsaks aspektiks on kindlasti ka see, et siit on hea võimalus põhja-lõuna suunaliseks rändeks üle Soome lahe,“ lisab ta.

Kaks Viimsi põtra ornitoloog Hannes Pehlaku auto ees üle tee lipsamas. Foto: Hannes Pehlak

Maastikukaitsealadel on oluline koht

Lisaks loomade ja nahkhiirte liikide ja arvukuse väljaselgitamisele pöörati uuringus tähelepanu elupaikadele, sh kohaliku omavalitsuse kaitse all olevate maastikukaitsealadele, et selgitada välja nende alade jätkusuutlikkus rohevõrgustiku ülesannete täitjana. Lauri Kleini meelest on Viimsis olukord praegu hea ja kaitse-eesmärgid täidetud.

„Kitsaskohaks on, et kohe nendega piirnevatele aladele, mis on rohevõrgustiku tuumalade puhveralad (üleminekuala inimtegevuse ja rohevõrgustiku teiste elementide vahel – toim), on lubatud kehtiva üldplaneeringuga ehitada ja need on suuremas osas juba täis ehitatud või planeeritud. See vähendab aga kaitsealade elurikkust, sest inimese elualade mõjutsoon kujuneb nüüd puhveralana kaitseala piiri äärde sissepoole ja selles tsoonis on kaitseala looduskooslused juba eluvaesemad ning otseste inimmõjudega,“ leiab Klein.

Mainitud kitsaskohta on võimalik leevendada valla uue üldplaneeringuga. Samuti saab puhveraladele ehitamine olla loodusesõbralik, arvestades loomade, lindude, putukate ja taimestikuga.  

„Kaks ohtu on siiski kaitsealadele veel – metsamajandus ja kaevandamine. Kuna kohalike kaitsealade kaitse-eesmärkideks on peamiselt väärtuslike looduskoosluste säilitamine, siis tuleks kõik tegevused looduskooslustega teha ka just looduskaitselise sihtotstarbega ning metsade majandamine peaks toimuma ainult selles mahus ja selliste meetoditega, mis on vajalik koosluste väärtuse säilitamiseks. Kui selleks majandada pole vaja siis ei tohiks ka majandada,“ soovitab ekspert.

Ehkki metsade majandamise mõjusid uuringus ei käsitletud, on siinkohal paslik märkida, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) koostas valla territooriumil asuva riigimetsa terviktutvustuse ja ülevaate metsade seisukorrast ning tutvustas seda jaanuaris vallavalitsusele ja volikogule. RMK hallatavate maade pindala moodustab 44% Viimsi valla pindalast. Valla riigimetsad (2890 ha) jagunevad majandusmetsadeks (309 ha), majanduspiirangutega metsadeks (945) ja rangelt kaitstavateks metsadeks (1637 ha).

Riigimetsa, mis asub asulate lähedal või mida inimesed aktiivselt kasutavad, peab RMK kõrgendatud avaliku huviga metsaalaks. Nende alade läheduses elavaid või kinnistuid omavaid inimesi, keda metsatööd otseselt mõjutavad, kaasab RMK metsatööde planeerimisse. Praktiliselt kogu Viimsi vallas asuv riigimetsamaa on määratud kõrgendatud avaliku huviga aladeks.

Arvestades Viimsi valla riigimetsade vanuselist jaotust, raieküpsete metsade osakaalu ja riigimetsa kestliku kasutamise printsiipi, on RMK hinnangul võimalik metsade uuendusraiete pindala keskeltläbi 4 ha aastas. Metsa hoolduse prognoositav maht aastas on 57 ha, mis koosneb noore metsa hooldusest ja harvendusraietest. Uuendusraieid teostati viimati 2017. aastal, harvendusraieid 2015. Seevastu on möödunud kümnendil uut metsa kasvama pandud keskmiselt 9 ha aastas. 

Kavandamislubasid väljastab keskkonnaamet. Vallavalitsus ja vallavolikogu hoiavad sellel tegevusel silma peal ega toeta Viimsi poolsaarel maavarade kaevandamist. Lisaks on meil olemas kaitsealadel maastikukaitse-eeskirjad ja -kavad, mis aitavad loodust kaitsta ja hoida.

Saame ise oma loodust kaitsta

Inimeste külastuskoormus ei ole Kleini hinnangul praegu kohalikel kaitsealadel sedavõrd suur, et see hakkaks otseselt nende looduskoosluste väärtust kahandama. Seda seni, kuni külastajaid teede ja radadega suunatakse. Nii saab iga viimsilane anda oma panuse, et maastikukaitsealad Viimsis säiliksid. „Elanikud saavad käia kaitsealadel mööda teid ja radu, mis on paigutatud sedasi, et liikumise mõju ei oleks kooslustele hävitav. Samuti võiks liikuda päeval, mitte hämaras ja pimedas, jättes pimeda aja loomadele. Kaitsealade vahelistel teelõikudel tuleks kindlasti sõita väga ettevaaltikult, seda eriti hämaral ja pimedal ajal. Ja ka siis tuleb pingsalt jälgida teeservi ja ulukite liikumise korral vajadusel ohutuledega peatuda,“ soovitab Klein

Ta toob kokkuvõtvalt välja kõige olulisema, mida viimsilased maastikualadel toimuva kohta kindlasti teada võiks. „Esiteks elab Viimsi maastikukaitsealadel väga suure asustustihedusega põtrade ja metskitsede asurkond. Teiseks on kaitsealade põhieesmärk teiste liikide jaoks eluruumi säilitamine, seepärast tuleb sinna minnes tunda ennast külalisena, mitte peremehena. Viisakas inimene ei lähe ju naabri õuele nii, et sinna jäävad tema külaskäigust püsivad jäljed. Kolmandaks ei ole maastikukaitsealad pargid, mis on inimese istutatud omaenese esteetiliseks iluks, vaid jäänukid kunagises suurest loodusmassiivist, mis enne inimest Viimsi poolsaarel laius. Hoidkem seda!“

Viimsi linnuriik on rikas

Lindude puhul keskenduti uuringus kaitsealustele haudelindudele ja rändlindude peatuskohtadele. Linnustiku eksperdiks oli ornitoloog Hannes Pehlak. „Kaardistasime Viimsis varakevadel kakkude ja rähnide, mais-juunis enamuse teiste kaitsealuste linnuliikide ning juuliöödel rukkiräägu ja öösorri pesitsusterritooriumid. Lisaks loendasime kevad- ja sügisrändel peatujaid. Ornitoloogi olulisteks töövahenditeks on ootuspäraselt binokkel ja vaatlustoru, ent metsas käib töö rohkem kõrvade kui silmadega. Andmed lähevad kirja tavalise nutitelefoni abil. Välitöödele järgneb analüüs, suuresti geoinfotarkvara abil,“ kirjeldab ta uurimistööd.

Uuringu käigus ei selgunud, kui palju linnuliike Viimsis elutseb, sest tähelepanu oli kaitsealustel liikidel, kuid Pehlak oletab, et tõenäoliselt pesitseb poolsaarel veidi üle saja linnuliigi. „Neile lisanduvad siin peatuvad läbirändajad, kellest viimsilastele on kõige tuttavamad rabahaned ja suur-laukhaned, valgepõsk-lagled, aga miks mitte ka rannavetes tegutsevad laululuiged või kaugemal merel peatuvad aulid,“ loetleb ta.

Huvitavate tulemustena toob ekspert mõned värvikamad näited. „Viimsi vapilinnuks sobiks värbkakk, keda õnnestus siinsetes metsades vilistamas kuulda üheksal pesitsusterritooriumil – ligi 1% Eesti värbkakkudest elab Viimsis. Kaitsealustest liikidest olid arvukad veel rukkirääk ja väike-kärbsenäpp,“ ütleb Pehlak. „Äge, kuigi uuringu jaoks mitte just oluline vaatlus sündis läinud aasta 5. juulil kell 2 öösel Püünsis, kui sõitvasse autosse kostis ära rannas laulev täpikhuik. „Väga tõenäoliselt oli see liigi esmakohtamine Viimsi poolsaarel,“ lisab ta.

Ornitoloog leiab, et Viimsi metsad on suhteliselt heas seisus ja kaitstud. „Rohevõrgustik ongi praegu keskendunud metsade kaitsele, kuid soovides põllu- ja niidulindude elupaiku, rändlindude peatuspaiku, aga paljusid taimeliike ja üldist maastike mitmekesisust säilitada, peaks jätkuma Viimsi niitude karjatamine ja niitmine,“ lisab ta.

Halli kärbsenäpi pere Leppneemes. Foto: Mart Kallas

Teemaplaneering ja detailplaneeringud

Kolmas osa uuringust annab ülevaate Viimsi valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringut „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ mõjutatavatest menetluses olevatest ja kehtestatud detailplaneeringutest. Uuringu käigus analüüsiti detailplaneeringuid, mis potentsiaalselt võivad ohustada teemaplaneeringu lahenduse kohase rohelise võrgustiku toimivust.

Kokkuvõtvalt märgiti:

  • Viimsi vallas pole kehtestatud ühtegi detailplaneeringut, mis muudaks kehtiva rohevõrgustiku teemaplaneerinu kohast põhilahendust tuum- ja tugialade maakasutus- ja ehitustingimuste osas.
  • Enamus Viimsi vallavalitsuse poolt esitatud teemaplaneeringuga rohevõrgustikku negatiivselt mõjutavaid detailplaneeringuid asuvad puhveraladel (13 hinnatud detailplaneeringut) ja haljastutel (7 hinnatud detailplaneeringulahendust). Kokkuvõtvalt on koostatud detailplaneeringute lahenduste alusel rohevõrgustiku teemaplaneeringu   põhilahenduse muutmise tulemusel vähenenud puhveralade ulatus ca 15,3 ha ja haljastute ulatus ca 7,8 ha (sellest osaliselt rohekoridor).

Rohevõrgustiku kasutus- ja taluvuskoormus

Neljanda teemana käsitleti uuringus rohevõrgustiku kasutus- ja taluvuskoormust. Lähteülesandena sooviti välja selgitada, milline on Viimsi valla mandriosa rohevõrgustiku kasutus- ja talumiskoormus ning hinnata, kas mõnes rohevõrgustiku piirkonnas on see juba ületatud või eeldatavasti järgmise viie aasta jooksul ületatakse.

„Selleks, et mõista rohevõrgustiku terviklikku toimimist, on oluline vaadata ka inimeste looduses käimise harjumusi ning vabaaja tegevuste mõju looduskeskkonnale. Meie uurisimegi inimeste taluvuskoormust looduslikus kontekstis,“ lausub uuringu juht ja sotsiaalmajanduslike analüüside ekspert Helen Sooväli-Sepping. Tema sõnul on see uuenduslik terviklik lähenemine looduskeskkonnale.

Uuringu läbiviimiseks kasutati erinevaid metoodikaid: paikvaatlus, meediaanalüüs, küsitlus, ekspertintervjuu ja fookusgrupi intervjuu.

„Tuli välja, et Viimsi poolsaare kiirel elanikkonna kasvul on mõju rohevõrgustikule. Küsitluste abil ja külade inimestega kohtudes selgus, et inimesed on häiritud, et viimastel aastatel on loodusradade kasutajaid hüppeliselt juurde tulnud,“ ütleb Sepping-Sooväli.

Järeldati, et Viimsi valla rohevõrgustik on nii nendes osades, kus on rajatud terviserajad, kui ka nendes osades, kus metsaaladel rekreatiivset taristut ei ole, intensiivses kasutuses. Seda ei kasuta mitte ainult valla elanikud, vaid ka Tallinna elanikud. Kõikidest uuringutest selgus, et rohevõrgustiku sotsiaalne talumispiir on kas lähedal ületamisele või ületatud.

Viimsi rahvas ei ole mitte ainult rannarahvas, vaid ka metsarahvas, kelle igapäevased käigud hõlmavad rohkelt metsade kasutamist nii füüsilistel, vaimsetel kui ka loodust kaasavatel eesmärkidel. Rohealasid kasutatakse tööst vabal ajal ning kasutamine on seda intensiivsem, mida ilusam on ilm. Viimsi metsi saab pidada kultuurilise identiteedi ja kohatunde loojaks ja kujundajaks. Intervjuusid andnud inimesed pidasid kohalikke metsi oluliseks osaks enda eludes, sest paljud nende tegevuse hõlmavad mingil määral metsade külastamist.

Uuringu koostajad andsid mitmeid soovitusi, millega vald saab oma edasisi tegevusi planeerides arvestada. Näiteks soovitatakse parandada ühistranspordiga ligipääsu rohealadele, mitmekesistada rekreatsiooni funktsiooniga väliinventari ja mitte suurendada parkimiskohtade arvu rohealade läheduses. Lisaks võiks propageerida igaühe looduskaitse printsiipe. Näiteks, et on olemas siilisõbralikud robotniidukid ning piirdeaiad võiks ehitada nii, et siilid mahuksid aedade vahel vabalt liikuma. Samuti soovitati planeerida valla rohevõrgustikku ning rohealasid koos, võttes strateegiliseks eesmärgiks seista hea Viimsi elanike füüsilise ja vaimse heaolu eest.

Viimsis on palju võimalusi

Viimsi metsades toimuv näitab hästi, mis juhtub kui inimene linnalähedase metsa suurulukite arvukust ei reguleeri, aga samas soovib kasutada metsa poolt pakutavaid hüvesid, sh laiendades oma elukeskkonda metsaaladele. Üheks murekohaks on näiteks loomadega juhtuvad liiklusõnnetused.

„Samas ei saa olukorda vaid probleemsena näha, sest Viimsis on palju võimalusi. Eriti oluline on, et ökosüsteemselt ilusad metsad on säilinud. Võimalustest peamised on kindlasti loodushariduslikud, sest kohalikke loodus- ja matkaradu kasutatakse väga aktiivselt,“ ütleb uuringu juht Kerttu Kõll.

Klein lisab, et kestliku kolmandiku printsiibi järgi on soovituslik valla ruumi isereguleeruvuse tagamiseks olukord, kus territooriumist üks kolmandik on looduslikud tuumalad ja teine kolmandik looduslikud ja poollooduslikud liikumiskoridorid ehk kokku vähemalt 60% vallast peaks katma rohealad. „Viimsis on see tasakaal üldise osakaaluna tagatud, aga sidusus on juba katkemas, kuna loomade liikumiskoridorid on muutunud liialt kitsasteks. Samas ei ole olukord pöördumatult kadunud ja hea tahtmise korral on looduslikkus koostöös piirnevate kohalike omavalitsustega taastatav.“

Uuringu kohta saab rohkem lugeda siit: www.viimsivald.ee/viimsi/vallavalitsus/uuringud

Rohevõrgustiku uuringu tutvustus toimub Viimsi raamatukogus 17. veebruaril kell 15.

Avafoto: rohevõrgustik ehk roheline võrgustik on elurikkuse säilitaja ja selle kaitsja ning keskkonna rikastaja. Foto: Kristi Graf