Taaskord on kätte jõudnud aastaaeg, mil kollased rasvatihased meile silma jäävad ja oma lauluga meenutavad, et nemadki tahavad enne suur talvitumist süüa. 

Nagu kombeks, läheb enamikel eestlastel süda hellaks ja rõdud ning aknad saavad täis riputatud rohekates võrkudes rasvapalle. Rõõm on vaadata, kuidas linnud varahommikul oma einet võtavad, kuid kipub nii olema, et enda mõtted lähevad uitama ja pall, mis ripub akna all või rõdul ununeb sootuks. 

On võimalik, et mõni tähelepanelikum ornitoloog märkab kadumit ning õnnistab linnukesi uue palliga. Kuid ometigi on peale rasvapallikese sellel linde toitval kremplil veel üks osa – roheline plastikust võrk. Kas olete kunagi mõelnud, kuhu see läheb? 

Õnnelikumatel juhtudel jääb tuules laperdav võrguke ehk peremehele silma ja saab teisaldatud prügikasti, kuid reeglina juhtub pigem vastupidine – tugevam tuuleiil, nagu sügisel ikka juhtub puhuma, võtab jäätme enda kanda ja tükk plastikut potsatab tähtsalt põõsa alla. Või metsa. 

Ühest tuulest viidud võrgukesest saab mitusada ja kui arvestada, et neid ka aeg-ajalt vahetatakse, koguni mitu tuhat, mis langevad nagu varajane lumesadu igal sügisel kest meie loodust. 

Eriti paistab see silma, kuid oled kunagi tegelenud väliste koristustöödega. Liiklejana linna vahel ilmselt silm neid ei seleta, kuid omal ajal Viimsis koristustöödega tegeledes leidsin noppimiseks nii mulluseid kui ka tunamulluseid võrke. 

Teame ju kõik, et plastik looduses ei lagune. Väldime kilekotte ja ühekordseid nõusid ning oleme isegi kõrtele leidnud sõbralikumad lahendused. Proovime seda edasi viia ka loomamaailma – leiame koos alternatiive ja vähendame saastet looduses. 

Las järgmisel aastal olla lehed ainukesed rohelised asjas põõsastes.