Kured lähevad – kurjad ilmad, haned lähevad – hallad maas, luiged lähevad – lumi taga. Ja nii tõepoolest ongi. Vanarahva tähelepanekud looduse kohta peavad vett ka tänasel päeval. Nüüd, kui kured on läinud ja haned samuti teele asunud, jõuavad põhja poolt meie juurde teiste lindude seas laululuiged, kes jäävad siia kuni lume tulekuni. Laululuik on suur ja graatsiline lind, kuid erinevalt meil sagedasest kühmnokk-luigest palju arem. Seetõttu eelistab ta peatuda vaiksemates lahesoppides ja rabajärvedel. Pole vist ühtegi heli sügises, mis oleks ühteaegu nii ilus ja nukker, kui seda on lendavate laululuikede kluugutamine.

Sammudes mere juurest metsa alla tuleb tõdeda, et sügis on metsa täielikult üle võtnud. Maapinnast lausa õhkub seda sügisele omast rõsket, rammusat lehtede kõdunemise ja millegi tabamatu lõhna. Just seal, niiskes lehekõdus ja pehkinud puutüvedel, on endale kodupaiga leidnud omapärased ja imelikud ning tihti märkamatuks jäävad elusolendid – seened. Lähemalt tutvust tehes selgub aga, et seente maailm on täis lõputut avastamisrõõmu oma erikujuliste ja kireva värvigammaga isenditega.

Vihmakuuga hakkab aga külluseaeg otsa saama. Pimedus on vaikselt lähemale hiilinud ning külm vihm ja tugevad sügistuuled pesevad veel viimaseid värve loodusest välja. Siiski on oktoober võrratu aeg, mil minna loodusesse ja võtta vastu kõik, mida ta pakub. Olgu selleks siis vaiksed hommikud, tormised ööd, ootamatud lumesajud või sillerdav päike, mis ühtäkki tumeda pilvevaiba vahelt paistma hakkab. Võimaluses kõike seda küllust ja kaduvust üheaegselt kogeda on midagi tänuväärset. Ja tänulikkuses omakorda peitub vägi.