Elame ajal, mil häid uudiseid kuuleme ärevaks tegevatest sõnumitest harvemini. Seega tuleb meil endal igas päevas mõni tore ja lohutav asi leida, et rõõmsat meelt säilitada. 

Fotograaf Aime Estna elab Püünsi külas metsa servas ning kinnitab, et kui otsida praeguse elukorralduse plusse, on üheks suurimaks kahtlemata see, et on aega looduses olla. „Enne koroonaviirust ei saanud võtta nii palju aega looduses viibimiseks ja loomade jälgimiseks, sest aeg kulus tööks, huvitegevuseks ja trenniskäimiseks,“ ütleb naine. Tema peamiseks tööks oli inimeste, ürituste ja sündmuste pildistamine, aga kuna praegu ühtegi üritust ei toimu, on ta oma kaamerasilma pööranud looduse ja loomade poole. 

Tarmukas sokuke

Tänavune talv oli lumine ja külm ning seetõttu on Aime oma kodu lähedale metsa servale loomadele toitu viinud. „Kui jaanuaris ilmad külmaks ja lumiseks läksid, märkasin, et sokud ja kitsed liiguvad ringi ning otsivad süüa. Panime siis metsa alla juurvilja, puuvilja ülejääke ning kapsaid ja porgandeid,“ räägib ta ja võrdleb: „Eelmisel aastal õiget talve polnud ning siis ei käinud loomad ka toitu otsimas.“

Kuigi puude vahel on Aime liikumas näinud rohkem loomi, siis söömas käib peamiselt üks noor sokk. „Ükskord ütlesin talle isegi, et kui sa kitsekest sööma ei lase, siis jäädki vanapoisiks,“ naerab naine ja lisab: „Ühel päeval panin toidu ära, jõudsin koeraga tuppa ning kui aknast vaatasin, oli sokuke juba kohal. Teinekord tuli ta sööma, hoolimata sellest, et inimene maja juures toimetas. Ta vaatas ja sõi, vaatas ja sõi. Tore on jälgida, kuidas loomake sööb ja mismoodi käitub. Võin seda teha lõpmatuseni, kui aega jätkub.“

Mets rahustab

Aime on väga õnnelik, et elab metsa lähedal. „Ei oska ettegi kujutada, et elaksin linnas, kus ei saa iga päev looduses käia. Metsas jalutamine on nii rahustav ja pingeid maandav, et isegi praegune eriline olukord ununeb. Ka mere ääres ajaveetmine ja lindude või loojangute vaatamine on tore ja inspireeriv,“ leiab Aime. Ta soovitab kõikidel iga päev aega võtta, loodusesse minna, värsket õhku hingata ja kui veab, siis ka eemalt mõne looma või linnu tegemisi jälgida. Jalutuskäigult tagasi tulles võib teha telefonikõne lastele või lastelastele, et nähtut jagada või lihtsalt suhelda. „Nii need päevad lähevad ning mina ei tunnegi väga puudust, et ei saa kuskile minna,“ sõnab ta positiivsel toonil.

Fotod: Aime Estna