Kalendri järgi on kevad käes, aga talv ei taha veel alla vanduda ning kostitab endiselt külmakraadidega. Kui aga avatud silmadega ringi vaadata, siis näeme, et need on vaid talvetaadi viimased pingutused, tegelikult piilub kevad juba igal nurgal. Seda tõdesime koos RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuhi Päivi-Pääsu Kreutzwald-Priiga, kes räägib lähemalt nii kevade avastamisest kui ka loodusega sõbraks saamisest.

Oled tegutsenud mitu aastat RMK-s retkejuhina. Nüüd oled RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht. Kuidas Sa sellesse valdkonda sattusid?

RMK Viimsi külastuskeskuse teabejuht Päivi-Pääsu Kreutzwald-Prii on leidnud looduses oma kutsumuse.

RMK-s alustasin retkejuhina aastal 2016, kuid juba enne seda oli mul kogunenud töökogemust loodus- ja pärimuskoolituste alal. Elus kipuvad ikka asjad ise juhtuma ja ühel hetkel tundus õige mõte olevat asuda õppima Luua metsanduskooli matkajuhi erialale. Veel enne õpingute algust jõudis ootamatute asjade kokkulangemisel minuni RMK tööpakkumine retkejuhi ametikohale. Sellest hetkest praeguseni tean, ja teavad ka inimesed minu ümber, et see on kõige rohkem minu nägu töö. Paar korda on ka retkel osalenud lapsed küsinud, et millal ma siis üldse tööl käin, kui ma kogu aeg ainult metsas olen. See vist ongi märk unistuste tööst, et sa teed asja, mida südamest soovid, ega tunne seejuures vähimatki negatiivset mõtet kohustuste osas.

Mis ajast oled seotud Viimsi külastuskeskusega ning millega seal täpsemalt tegeled?
Alustasingi siin RMK retkejuhi ametikohal, kus peamiseks ülesandeks oli loodusõppeprogrammide läbiviimine, enamasti lastegruppidele. Järk-järgult tuli juurde muid ülesandeid külastuskeskuses, näiteks teabetöö. Käesolevast aastast asusin teabejuhi ametikohale. Endiselt toimetan ka retkejuhina, kuid tööülesannete hulka lisandus kogu loodushariduse korralduslik pool ning teabepunkti ja RMK Viimsi külastuskeskusega seonduva töö korraldamine.

Kui palju Sa aasta jooksul ise looduses liigud? Millised kohad ja miks on Su lemmikud?

Arvuliselt ei ole ma seda kunagi kokku liitnud, aga igal võimalusel eelistan vaba aega veeta looduses. Meie pere ei karda ühtegi ilma ega temperatuuri. Pärast viimase lapse sündi olime perega totaalsed rändajad, kuna emapuhkuse ajal oli vaba aega rohkelt. Sel ajal oli koduseid päevi ja öid üsna vähe.

Matkamisel ja looduses laagerdamisel eelistan veidi salajasemaid ja kõrvalisemaid paiku, kus teisi inimesi ei kohta. Näiteks Viru raba laudteel jalutamise asemel valin kindlasti iidsed rabasaared, kus saatjateks ehe loodus ja päriselt selle juurde kuuluv.

Kalendri järgi on kevad juba saabunud, aga päriselus ei taha külm veel taanduda. Millised on siiski need kevademärgid, mida juba praegu looduses tähelepanelikul vaatlemisel märgata võib?

Päivi-Pääsu usub, et kui olla looduse vastu hea, siis vastab loodus samaga.

Mina olen kogenud ja usun, et mida austavamalt ja tänulikumalt loodusesse suhtud, seda rohkem teeb ta sinule kingitusi. Ehk rõõmsa tujuga metsa tervitades ja uskudes, et ta annab sulle head energiat ja midagi veel, saadki seda. Kui tusase tujuga ka kõige erilisemas metsas silmad maas tampida, siis sa ei saa vastu midagi. Näeme ikka seda, mida ise soovime. Samamoodi on kevade märkidega. Iga inimene võib märgata ja kuulda rändelt saabuvaid haneparvi või päikselisel kraavipervel tärkavaid kuldkollaseid paiselehti, kuid tema enda teha on, kui väärtuslikuks ta seda hetke hindab ning kas ta märkamise ja kuulmise kõrval ka vaatab ja kuulab.

Minu jaoks on iga kevadine taaskohtumine kui üllas kingitus, mis annab hetkele uue väärtuse ja toob päriselt kevade südamesse. Tugeva sisemise rõõmuhõiske vallandab igakevadine kohtumine minu oma kiivitajate ja sookurepaariga kodulähedasel põllul. Ja olgugi, et lumi ei kiirusta veel lahkuma, on tegelikult kõikjal rohkelt kevadet märgata. Loodus hingab päeva pikenemise rütmis, hoolimata valitsevatest temperatuuridest. Märkideks võivad olla kas igaühele tuttavad mitmehäälne lindude laulukoor, lumesulamisest vulisevad kraavid, tärkavad kevadlilled või ärganud sipelgatest keev kuhilpesa. Rohkemate kingituste kogemiseks peab ise huvi tundma.

Tähelepanelikum kõrv ja silm tuvastab linnulaulu seas ära rasvatihase tuttava kevadlaulu „sitsi-kleit, sitsi-kleit“, näeb samas kraavis lumesulamisvee seas triivivaid äsja maha pudenenud lepaseemneid endale uue elu alustamise pesa otsimas, näeb puudel pungi, kes ootavad oma avanemise hetke. Üks ilusamaid, kuid ka tavasilmale märkamatuks jäävaid kevademärke on sarapuu õitsemine, mis leiab aset just märtsis-aprillis.

Viite Viimsi külastuskeskuse läbi lastele programmi „Kena kevade on käes“. Milliseid avastamisrõõme see osalejatele pakub?

Enamasti toimuvad meie metsaretked Tädu metsas, kus lastele alati meeldib. Korraldame metsaretki seal igal aastaajal ja üsna rohkelt ning kunagi ei ole muret, et midagi vaadata ega näidata pole. Selleks tuleb avatud meeltega ringi käia, et sattuda põnevatele jälgedele, mida loodus meile jätnud on. Kui lumi pole veel täielikult sulanud, on näha rohkelt loomade talviseid tegutsemisjälgi, olgu selleks käpajäljed, magamisasemed, toiduotsimise jäljed maas, oravate poolt okste külge talve toiduvaruks kuivama riputatud seened, näritud puukoor või pabulad. Just teadmine, et loom on päriselt samas kohas viibinud, on lastele hästi võimas emotsioon. Lastega tegeledes peab olema muidugi väga mänguline ja neid mõistma. Metsaretkedel teeb õppeprotsessi toimivaks ja lastele meeldivaks, kui räägime just nendel teemadel, mida saame teiste meeltega kogeda – kas siis vaadelda, katsuda, nuusutada, maitsta või kuulata. See aitab õpitut oluliselt paremini mõista ja kinnistada.  

Värsketel loodushuvilistel on kasulik teada, et sinilill on küll ilus, aga mürgine.

Millised loomad siis Tädu metsas elavad? Kelle jälgi lastega olete kohanud või keda koguni ise näinud? Mida üldse teha, kui metsas looma kohtad?

Vaatamata linnalähedusele elab Tädu metsas rohkelt erinevaid loomi. Suurel hulgal on esindatud põdrad ja metskitsed, kuna söögipoolist neil siin jagub ja puuduvad looduslikud vaenlased, näiteks hundikari, kes neid ohustada võiks. Inimestega on nad üsna harjunud ning lasevad end ka üsna rahulikult vaadelda. Siin elavad oravad, kes tunnevad end puu otsas käbisid närides ning inimesi jälgides turvaliselt. Lisaks muud loomad, kes igas teiseski metsas elutsevad: rebased, jänesed, erinevad kärplased, närilised, maod, sisalikud, konnad. Lindudest on kõige märkimisväärsemad mitmed rähniliigid, seahulgas haruldane laanerähn, kes elabki vaid vanades loodusmetsades ning kes on meie metsades peamiseks üraskitõrjujaks. Tädu lõkkeplatsi läheduses elas mõni aasta tagasi pisike nirk, kes oli inimestelt ilmselt harjunud söögipoolist saama ja näitas end seega üsna julgelt. Ise oleme retkedel kohanud oravaid, põtru, kitsi, rästikut, nastikut, konnasid, vaskussi ning muidugi rohkelt linde ja putukaid.

Loomade tegevuse jälgi näeb oskaja silm kõikjal, olgu selleks põdra toitumisjäljed puudel, orava või rähnide söödud käbid, metskitsede kraabitud magamisasemed või loomade väljaheited. Sel talvel õnnestus mul Tädul esmakordselt kohata ilvese jäljerada, kelle kohta kuuldud jutte ma varasemalt uskuda ei tahtnud, sest on ta ju meil kõige varjulisem ja inimpelglikum loom üldse. Selline leid pani silma väga särama.

Vahel on lapsed või pigem isegi saatjateks olnud õpetajad küsinud, et mis siis saab, kui me karu näeme? Ütlen alati, et siis tuleb nautida hetke ja olla tänulik. Looduses ei ole inimesele ohtu – ainsaks ohuks inimesele on inimene ise, eriti looduskauge inimene. Metsloomi karta ei ole vaja, nemad kardavad meid alati mitu korda rohkem.

Mille üle lapsed metsaretkedel tavaliselt kõige enam imestavad või mis nende jaoks suurimaks uudiseks on?

Kevade programmis räägime seoses looduse talveunest ärkamisega sageli ka looduses leiduvatest söödavatest taimedest. Mets oli meie kaugete esivanemate jaoks paik, kus elati ja kust saadi kõik eluks vajalik, kõige muu hulgas kattis mets toidulaua. Seetõttu on hea tänapäeva lastele, kes paratamatult on loodusest veidi rohkem võõrdunud, meelde tuletada, et looduses tohime suhu pista vaid neid taimi, marju, seeni ja muid vilju, mida väga hästi tunneme. Näiteks kõigile tuttav jänesekapsas ja värske sinilille leht võivad väikesele metsasõbrale kangesti sarnasena näida. Paraku on sinilill, nagu ka enamus teisi kevadlilli, mürgine. Tegelikult ei tohiks ka jänesekapsa söömisega üle pingutada.

Lapsed uurivad hoolega lindudest ja loomadest maha jäänud jälgi.

Tihti imestavad lapsed, kuidas mul igav ei hakka, kui igapäevaselt sama rada käin ja sama juttu räägin. Tegelikult on looduses kõik pidevas muutumises ja iga päev toob uusi üllatusi, seega ka uued jututeemad. Fred Jüssi on ütelnud, et kui tahad leida midagi uut, siis käi mööda vanu radu. Loodusel on meile nii lõputult anda. Ja ta tahab seda teha.

Looduses liikumine on kasulik kehale ja meelele, aga ikka kipub nii olema, et praktikasse seda järele proovima jõuame harva. Kuidas siiski end ja oma pereliikmeid rohkem loodusesse „viia“?

Sellisel puhul on hea esimese sammuna registreerida end mõnele juhendatud metsamatkale, mille pakkujaid on üle Eestimaa rohkelt. Kui varasemalt puuduvad kogemused, kuidas loodust märgata, siis selleks ongi matkajuht, kes oskab metsas toimuvat kenasti vahendada, nii et ka järgmine kord iseseisvalt matkates oskaks paremini märgata ja päriselt kohal olla.
Hea võimalus on osaleda RMK Viimsi külastuskeskuse korraldataval avalikul metsamatkal pühapäeval, 24. aprillil Tädu loodusõpperajal. Registreerimisinfo leiab keskuse kodulehelt.

Mis just Tädu kandis looduses liikumise eriliseks teeb?
Ma ütlen alati, et Tädu mets on nagu omamoodi võlumets. See võlub inimesed ära, nii-öelda paneb inimesed endasse armuma ja seal toimuvad teistmoodi asjad kui mujal, näiteks leiab sealt kuulsad kividel kasvavad puud. Inimestele meeldib Tädu metsas, sest seal on hästi teistmoodi. Küllap tuleneb see sellest, et mets asub üsna linna lähedal, kuid on nii eriilmeline ja vahelduva metsatüübiga. Seal elab rohkelt metsloomi, keda on võimalik huvilistel üsna kergesti ka kohata. Samas ei ole tegemist väga suure metsaga ehk see on hea koht, kuhu võiksid metsaseiklusele minna need, kes kardavad näiteks ära eksida. Kuna viimasel ajal on ühiskonnas väga aktiivsed arutelud metsaraiete teemal, siis Tädul on võimalik näha ja tunda loodusmetsa, kus majandustegevust ei teostata. Seetõttu on Tädu mets just selline, nagu loodus ise teda seab ja suunab.

Kus on Viimsis toredad paigad, kuhu soovitaksid loodust avastama minna?

Elan Lahemaal ja ei ole olnud veel palju võimalusi Viimsi poolsaare avastamiseks. Tädu metsas tunnen end aga väga koduselt ja omana, kuna seal on viimaste aastate jooksul pea ülepäeva aega veedetud. Sinna soovitan kõikidel kindlasti seiklema minna. Samuti ootame kõiki külla RMK Viimsi külastuskeskusesse, kus jätkub põnevat uudistamist nii suurtele kui ka väikestele pikemaks ajaks.

Eestlastena on meil ju tegelikult suur privileeg, sest paljud saavad peaaegu koduukse alt metsa minna ning ka linnainimesed ei pea enamasti sõitma rohkem kui pool tundi, kui tahavad loodusesse jõuda. Kuidas aga looduses olla ja käituda nii, et oleks tore nii endal kui ka teistel, nii inimestel, loomadel kui ka taimedel ning et oleks alati, kuhu tagasi tulla?

Üks ilusamaid, kuid ka tavasilmale märkamatuks jäävaid kevademärke on sarapuu õitsemine.

Olen täiesti looduseusku. Usun, et kui olen looduse vastu hea, siis on tema minule ka. Kui ma teda ei narri, näiteks ei viska prügi maha või ei murra oksa, metsast jõulupuud võttes küsin luba ja marju korjates olen mõttes tänulik, siis usun, et ta ei saada mulle rästikut või haiget puuki hammustama ega eksita mind ära. Need on minu jaoks olulised asjad.

On juhtunud, et räägime lastega kuklaste kuhilpesa juures, miks ei tohi seda ära lõhkuda. Esiteks ei tohi me ju kellelegi põhjuseta liiga teha ega tema kodu lammutada, teiseks on nii nemad kui ka nende pesad looduskaitse all. Siis aga on korduvalt küsitud, et aga kui keegi ei näe, et ma lõhun, siis ei saa ju mind karistada. Vastan alati, nagu vanarahvaski, et mets kuuleb ja meri näeb. Ehk igale halvale teole järgneb alati karistus, olgu selleks siis herilasesutsakas või hoopis tormiga majale langenud puu või piksenoolest süttinud saunamaja.

Looduses liikudes peaks järgima elementaarseid käitumisereegleid nagu mujalgi: ära karju, ära lõhu, ära prügista! Lühidalt – ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sinule tehtaks! Kevadisel ajal kipuvad inimesed ka end loodusest suuremaks pidama, seda eriti looma- või linnupoegi leides. Loodus ei vaja inimese abi, küll aga vajame meie inimestena tema abi. Hoidkem siis teda ja õppigem teda taas hästi tundma, et oskaksime seda suurt väärtust paremini hoida.

RMK Viimsi külastuskeskus

Tallinna ümbruse puhkeala keskuseks olev Viimsi külastuskeskus avati 2010. aasta kevadel endises Viimsi metskonna kontoris.
Nüüdseks on avatud külastuskeskuse õuel asuv renoveeritud  mõisaaegne karjalaut, kus asub püsinäitus „Metsas on väge!“, mis ootab igas vanuses inimesi, et katsudes, vaadates, uurides ja nuputades oma metsavägi leida.

RMK Viimsi külastuskeskuse püsinäitus „Metsas on väge!“ pakub põnevat vaatamist igas vanuses inimestele

Kas oled tundnud, kuidas mets sind puudutab?
Mis on metsas kaalul?
Kes elab metsa sees?
Kus peitub metsa vägi?

Need on ainult mõned küsimused, millele Viimsi külastuskeskuse püsinäituselt vastuse leiab.

Näitus tutvustab metsa poolt inimesele pakutavaid hüvesid ning metsa tähtsust looduskeskkonnale: mets on oluline töö- ja soojaandja, inspiratsiooniallikas ja spordisaal, peavari ja pelgupaik, sahver ja varakamber, ilu looja ja puhkekoht.

Näitusel on 28 eksponaati, mille hulgas on vidoeklippe, interaktiivseid mänge, õppematerjale ja mitmeid põnevaid erilahendusi. Näitust saab läbida iseseisvalt või koos juhendajaga, lastegruppidele on ette valmistatud õppeprogrammid. Näitus on eesti, inglise ja vene keeles. 

Lisaks näitusele pakutakse keskuses loodusprogramme ja temaatilisi õppepäevi nii lastele kui ka täiskasvanutele, samuti tutvustatakse metsapuhkuse võimalusi üle Eesti.

Kontakt: info.viimsi@rmk.ee; tel 6767 842, 513 9955.

Fotod: RMK Viimsi külastuskeskus ja erakogu