Viimsi valla koosseisu kuuluv Prangli saar asub maismaast umbes 10 km kaugusel ning praegu on Prangli suurim püsiasustusega Põhja-Eesti saar. Saarel elab suveperioodil umbes 200, kuid sügisest kevadeni 65–70 inimest. Käesoleva loo kangelastel oli kõvasti õnne, et see just nii on ning seal aastaringselt elatakse. Aga kõigest järjekorras.
21. novembri hommikul otsustasid kaks sõpra – Triinu ja Sven – kalale minna. Viiemeetrine ja 20-se hobujõuga paat lükati vette Leppneeme sadamas. Kella 12 paiku oli ilm rahulik, tuul vaikne, laineid ei olnud, Prangli paistis ilusti üle mere. Triinul tuli viimsilasena eksprompt mõte oma Lõuna-Eestist pärit sõbrale saart tutvustada.
Tuul tõuseb, maru algab
Avamerele jõudes tekkinud lainetus ei tundunud Triinule ja Svenile esimese hooga ületamatu. Kiirust juurde lisades sõideti aina edasi. Mida lähemale saarele, seda suuremaks lained muutusid ning ründasid paati igast suunast. Triinul meresõidu kogemus puudus, kuid Sven suutis tänu kaheaastasele Turu saarestiku praktikale paati siiski nii oskuslikult manööverdada, et see jäi laineharjale või lainest kõrvale. Sellest hoolimata hakkas paadi nina ohtlikult kõrgele tõusma ning Triinu läks paadi etteotsa raskust tekitama.
Suure lainetusega Prangli saarele jõudmist raskendab asjaolu, et saar on suhteliselt avatud ning lained rannikul väga ei rahune. Meeles mõlkus juba plaan B ehk helistada merepäästesse, kuid kuna paat püsis siiski vee peal, katsuti omal jõul hakkama saada. „Oleksime ennetavalt pidanud ikkagi merepäästele helistama ja koduseid hoiatama,” näevad osalised täna oma tegutsemises vajakajäämist.
Appi tõttab Prangli rahvas
Suure laine ja tuulega võideldes polnud mahti vaadata, kuhu sadam jääb, ning jõuti hoopis saare kõige kivisemale rannikule – sadamast hoopis teisele poole. Sadamasse pöördumine ei tulnud aga kõne alla, sest vastu lainet sõita olnuks liialt ohtlik. Nii jõuti ranna ääres hoopis karile. 8-kraadisesse vette hüpates suutis Sven siiski paadi karilt välja kiskuda. Triinu tegeles majutuse leidmisega, kuna järgmise ohuna terendas külmumine. Õnne ja juhuse tahtel tabati telefonis Mardi puhketalu peremees Taavi Linholm, kes esmalt püüdis mereliste asukoha kindlaks teha ning andis nõu, kuidas ohutult kaldale saada.
Siis sai Triinu sidevahendi aku tühjaks ning Taavi nendega enam ühendust ei saanud. Merehädalised olid aga kaldale jõudnud ning sattusid söögi ja sooja koha otsingul Prangli sadama kohvikusse. Samal ajal oli Taavi toa soojaks kütnud ning tegeles paralleelselt Triinu ja Sveni otsimisega.
Kuna saarel tunnevad kõik kõiki, helistas ta ka kohvikusse, mille pidajaks on Prangli vabatahtliku merepääste päästja. Edasi juhatati uljad meresõitjad tallu, kus neid ootas saun, soe tuba ja köögiruum. „Järgmiseks päevaks teadis kogu saarerahvas, kuidas kaks õnnesärgis sündinud merehädalist Pranglile randusid,“ kirjeldab Triinu.
Lõpp hea, kõik hea
Hommikul selgus, et öine torm oli paadi pilliroogu triivinud. Taavi ajas saarerahva pärast kirikus toimunud jutlust kokku, et paat ligipääsetavasse kohta tirida, et seda oleks võimalik treileri peale panna ja sadamasse toimetada. Siinkohal tuli appi Prangli merepääste. Õnnesärgi omanikud jäid turismitallu, kus esialgu loodeti ilma muutumisele ning oodati tuule vaibumist, mida aga ei juhtunud. Üleelamistest toibununa sõitis Triinu regulaarliiniga Leppneeme, võttis ühendust sadamakapteniga, kes aitas treileri laeva toimetada, ning juba ei tea mitmendat korda selle loo jooksul tuli lahke saarerahvas jälle kokku, et aidata nüüd paat praami peale treilerisse. Nii jõudsid paat ja meresõitjad lõpuks turvaliselt tagasi.
Alati ei pruugi nii hästi minna, kuid Triinu ja Sven said õppetunni terveks eluks ning resümeerisid oma seiklust järgnevalt: „Enne merele minekut tuleb kindlasti uurida merekaarti, milline see rannik välja näeb, kuhu randuda, samuti vaadata täpsemalt ilmaennustust ning tuulte liikumist. Soovime südamest tänada Taavit ja kogu saare rahvast uskumatu pühendumise ja abi eest!”
Mardi puhketalu peremees Taavi Linholm:
„Kui tuul puhub maa poolt ning viib kaldast kaugemale, siis algul võib see ära petta ning jääb mulje nagu vesi oleks sile. Mida kaugemale merele minna, seda suuremasse tuulte meelevalda satutakse, sest astutakse piltlikult öeldes varjust välja. Täpselt niimoodi juhtus ka Triinu ja Sveniga.
Ka tuul hakkas tõusma ning kui pilt läks juba koledaks, ei juletud enam tagasi pöörduda ja tuldi allatuult aina edasi. Kahjuks jõudsid nad kõige kivisemasse ja karisemasse kohta, kuna ei vaadanud enne kaarti. See on randumise jaoks kõige hullem koht Pranglil. Natukene kõrvale põigates oleksid nad pääsenud saare varju ja turvaliselt sadamasse, aga nad ei julgenud paati ilmselt külglainesse keerata. Õnneks neil olid korralikud riided, aga ilmaolusid arvestades oli see paat liiga väike.
Soovin ka tänada sõpru Raimondit, Endlit, Kaidot ja Ivarit, kes olid nõus kohe appi tulema!“
