Kas teadsite, et Viimsi piirkonnas võib kohata rohkem kui 120 erinevat linnuliiki? Hobifotograaf Kilvar Kessler on Rohuneemel elanud üle 15 aasta ning teinud siin elavatest ja rändavatest lindudest kümneid tuhandeid fotosid. Üks ägedam kui teine.

Kuidas läks nii, et hakkasid kodumetsades elavaid ja rändavaid linde pildistama? 

Sulelisteni jõudsin tänu Rohuneemele, kuhu põlise kesklinlasena 2004. aastal kolisin. Hakkasime väikese tütrega sagedasti metsas jalutamas käima ning ühel hetkel võtsin fotoaparaadi kaasa. 

Kas oled fotograafiat õppinud või on rohkem õpetanud kogemused?

Fotograafiat ma spetsiaalselt õppinud ei ole. See on hobi ning oskused ja teadmised on tulnud töö käigus, samuti erinevaid kirjatöid lugedes ja videoklippe vaadates. Minu jaoks on selles ühendatud nii võimalus valgusega joonistada, tuua inimesteni unikaalseid hetki kui ka proovile panna reaktsioon ja keskkonnatundmine. Iseenesest on fotograafia ju üsna puhas füüsika. Koolis oli see üks mu lemmikainetest.

Kui sageli linde pildistamas käid?

Sõltub aastaajast, päevast ja ilmast. Eriliselt magusad on rändeajad, mis õnneks kattuvad osade koolivaheaegadega. Siis saan puhkusel olles asjale sügavamalt pühenduda. Tavaolukorras püüan oma traditsioonilise jalutuskäigu teha puhkepäeva hommikul. Üldiselt aitavad need käigud töörutiini unustada ning ikka ja jälle meie valla elurikkuse üle imestada.

Kirjelda palun mõnda viimast korda, kui Rohuneemes pildistamas käisid?

Näiteks 7. november. See oli väga kauni algusega päev – päikseline ja soe, üldse mitte novembrile omane. Ärkan harilikult üsna vara, seega äratust ei olnud ning kodunt välja läksin 8.30. 

Üldiselt ma ei looda metsa minnes kedagi tabada, vaid mõtlen nii, et loodus annab, mida annab. Elu on näidanud, et kui lootustega minna või hakata konkreetse eesmärgi nimel punnitama, siis ei pakuta midagi. Kui meel on positiivne, naudid lihtsalt hetke, hakkavad justkui võluväel asjad juhtuma. 

Tol päeval kohtasin ning sain hästi pildile erinevaid tihaseid (musttihane, tutt-tihane, sinitihane, rasvatihane), puukoristaja ja merelinde (aul, jääkosklad, sõtkad). Esimese linnu ülesvõtmiseni kulus ehk pool tundi. Kokku viibisin fotoaparaadiga sel päeval õues kuus tundi ning tegin paartuhat fotot.

Lindude pildistamisega tegeleb suur hulk loodusesõpru, kes ka sotsiaalmeedias omavahel väikest võistlust peavad. Näiteks kellel õnnestub aasta jooksul kõige rohkem eri linnuliike jäädvustada või kes tabab mõne uue liigi esindaja. Kas võtad mõnest sarnasest väljakutsest osa?

Tean neid gruppe ja jälgin huviga seal toimuvat, sest Eestis uue liigi kohtamine on alati põnev sündmus. Kuna aga minu töö pakub väga palju erinevas vormis võistluslikkust ning võtab palju aega ja energiat, siis liikide arvu ma taga ei aja. Hobi eesmärk on just kõike ametialast tasakaalustada. Mul on hea meel tõdeda, et Viimsi on lindude poolest üsna liigirikas. Loodan, et meil jätkub tarkust oma keskkonda hoida ja kaitsta.

Tavainimene teab võib-olla tihast, varblast, pääsukest ja mõnda tiivulist veel, aga kui palju erinevaid linde tegelikult üldse Rohuneeme kandis elab? Kuidas oled neid eristama õppinud?

Kunagi arvutasin fotode pinnalt kokku, kui palju liike olen rohkem kui kümne aasta jooksul Rohuneemel kohanud ja pildistanud. Neid tuli kokku 120–130 kanti. Võrdluseks – Eestis pesitseb üldiselt 210–230 linnuliiki. 

Ka mulle olid kunagi kõik veelinnud pardid ja värvulised tihased. Tiivulisi õppisin eristama alles seoses fotohobiga. Enda harimisel olid suureks abiks linnumäärajad – spetsiaalsed raamatud, kus on toodud liigi pildid, määramise tunnused, häälitsuste ja eluviisi kirjeldused. 

Kas mõne linnu puhul on keeruline kindlaks teha, kellega täpsemalt tegu on?

Mõne uue liigi puhul on teda tõesti keeruline tuvastada, näiteks esmakordselt Rohuneemel kohatud Lapi tsiitsitajat ja kaelustäksi, kes harva Eestisse satuvad. 

Huvitav fakt on see, et Euroopa kaelustäksi puhul tegin selle aasta 19. aprillis Harjumaa dokumenteeritud esmavaatluse läbi ajaloo. Mõlema puhul aitasid linde tuvastada kogenud ornitoloogid.

Kuidas saada üks hea linnufoto?

Hea algus on lugupidamine looduse vastu, siis rõõmus ja isetu meel. Tehnika, kohad, situatsioonid ja muu selline ei ole esmajärguline. Loomulikult on ka terve rida võtteid, mida kasutatakse, kuid see oleks juba omaette teema. Ega teinekord ei kipugi kõiki „ärisaladusi“ avaldama.

Mida sa ise linnufotode puhul kõige rohkem hindad?

See võib-olla kõlab imelikult, aga hindan pealkirja, just pealkirja seost fotol kujutatuga. Kui muud aspektid on kokkuvõttes piiratud looduse, liigi ja tehnikaga, siis pealkirja piiriks on ainult inimese loovus.

Avafotol Eesti kõige väiksem lind – pöialpoiss – põikleb toiduotsinguil männiokste vahel. Taolised lennusööstud kestavad tegelikkuses vaid silmapilgu ning muudavad nende jäädvustamise üsna keerukaks.

„Veel üks ohakas“. Muidu okkalisel ohakal on ilus punakas-lilla õis. Ohakalind küll ei ole okkaline, kuid lind on väga ilus, justnagu lilleõis. Antud pildil sulandub ohakalind keskkonda: teda ei ole olemas! Kahetsusväärselt peetakse paljudes riikides ohakalinde nende ilu tõttu puurilindudena. Õnneks Eestis sellist koledat tava ei ole ning linnud saavad lennata vabana, sellisena nagu neid on loodud.
„Pulgakomm, lendavpulgakomm“. Nii nunnu! See on sabatihane. Kohanud olen rändavaid isendeid, aga väidetavalt nad ka pesitsevad Eestis ja isegi talvituvad. Ööseks kogunevad oksal kobarasse kokku, kuna nii on soojem pakasele vastu panna. Foto sai konkursil Looduse aasta foto 2014 žürii tunnustuse loomaportreede seas.
„Kõva külgtuul“ kujutab hallhaigrut, kelle pikk kael on tugevast külgtuulest kaldu. Hallhaigrud kütivad mere kaldal iga ilmaga, teinekord isegi pehmel südatalvel. Mõnikord ei tee aga tugev tuul ja linnu pikk kael head koostööd sihtmärgi ehk saagi tabamisel. Sellel fotol ei ole mitte ainult taimed, vaid ka haigru kael, tugevale läänetuulele alla vandunud. Foto võitis Looduse aasta foto 2020 välkkonkursil auhinna kui humoorikas looduspilt.