Viimsi vabaõhumuuseum on uhke koht. Rehielamu, mille ehituseks kasutatud kivid on toodud Püha Birgitta kloostri varemetest, on peaaegu sakraalne. Kingu elamu, mis on ehitatud ümber reaalse kaldale tõmmatud kajuti, on unikaalne kogu maailmas. Lisaks hunnitu vaade ühele ilusaimale linnapanoraamile. Õnneks on see kaitse all nii muuseumina kui ka riikliku muinsuskaitseobjektina.
Väärtuste tähtsus sõltub paljuski sellest, kuidas neid ise väärtustada suudame. Üheks kitsaskohaks Viimsi vabaõhumuuseumis on külaliste vastuvõtuhoone puudumine. Näiteks pakume koroonavabadel aastatel paarikümnele tuhandele välisturistile ajastueksootika ühe osana võimalust ennast kuivkäimlas kergendada. Tegelikult kirtsutavad nina nii turistid kui ka neid saatvad turismikorraldajad. Loomulikult kehtib sama kohalike elanike osas. Peale selle tunneme olulist puudust ekspositsiooniruumist, kus esitleda kogu Viimsi ajalugu, kuhu lapsed saavad vahepeal sooja tulla, kus turulised saaksid aeg-ajalt uusi näitusi vaadata ja turumüüjad käsi pesta.
Viimsi vabaõhumuuseumi vajadus külaliste vastuvõtuhoone järele on alates selle loomisest. Tehtud on erinevaid eskiise ja planeeringuid. Hetkel on probleem Viimsi valla arengukavas planeeritud lahendada 2023. aastal. Selleks, et see kasvõi teoreetiliselt võimalik oleks, oli vaja muuseumil juba tänavu protsessiga pihta hakata. Kõigepealt on vajalik visioon, nii mõttelises kui pildilises tähenduses. Sealt on võimalik minna edasi järgmiste sammudeni – nii rahalises, juriidilises kui ka ehituslikus osas.
Kuna vabaõhumuuseumi ala on väga sensitiivse ajaloolise taustaga ja riiklikus muinsuskaitselises piiranguvööndis, tuli selgitada koostöös muinsuskaitseametiga kõigepealt võimalused ja soovitused. Üheks oluliseks põhimõtteks on, et kavandatav hoone ei domineeriks visuaalselt liigselt olemasolevate hoonete ja eelkõige rehielamu suhtes. Uus hoone peaks suhtuma vanadesse suure respektiga. Samas ei tohi kopeerida vana. Peab selgelt eristama, mida tehti kunagi ammu ja mida tehakse 21. sajandil.
Oluline on hoone paiknemine. Ühest küljest tundub Rohuneeme maanteel sõitva auto külgaknast hoonetele avanev vaade väga oluline, teisalt on suure liiklusega tee muinsuskaitseobjektidele pigem nuhtluseks. Maanteemüra ja mööda tuhisevad masinad ei tekita Kingu talule lisaväärtust, pigem vastupidi. Muinsuskaitse kontekstis on seda probleemi maailmas järjest rohkem tähtsustatud. Näiteks Tallinna raekoja eest mööda vuhisev maantee ei annaks midagi juurde ja liiklus platsile piirati juba pool sajandit tagasi. Samas on avatud vaated merele ja muuseumialale vajalikud ja nendega arvestatakse.
Et kõike maksimaalselt professionaalselt ja tasakaalustatult lahendada, otsustasime teha koostöös Eesti Arhitektide Liiduga avatud arhitektuurse ideekonkursi. Konkursi lähteülesandesse sai lisatud muuseumikülastuseks vajalik logistika ja turu vajadused.
Konkursile laekus kaheksateist tööd, mis on suurepärane tulemus ja hea valikuvõimalus. Ülesanne oli väga keeruline. Muinsuskaitselised ja ajaloolised aspektid tekitavad alati raskeid valikuid. Oli väga palju ilusat ja põnevat arhitektuuri. Oli töid, mis eristusid põneva kaasaegse lähenemisega, ja neid, mis liigitusid servapidi traditsioonilisse taluarhitektuuri.
Žüriis oli neli arhitekti ning muuseumi praktilisi huvisid kaitsesime koos endise juhataja ja praeguse muuseumi nõukogu liikme Riina Aasmaga. Žüriil ei olnud võitja osas suuremaid vaidlusi ega kõhklusi. Pigem oli keerulisem ülejäänud kohtade eelistuste ja järjestuste rittaseadmine.
Võitjaks osutus töö koodnimega MUU. Hindamise ajal me tööde autoreid ei teadnud. Töö eristus kaasaegsusega, lihtsusega, selge vormiga. Oli tuntav suur respekt ajalukku, mis väljendub omamoodi tagasihoidlikkuses ja pürgimusega sulanduda, olles samas täiesti moodne. Mind paelus asjaolu, et kõigist esitatud kavanditest oli see üks kõige kaasaegsem keskkondliku mõtteviisi poolest. Hoone on lihtne ja kompaktne, ilma üleliigse välispinnata. Samas on välditud üleliigset klaaspinda, mida on ju niigi palju. Puit on au sees ja esindatud põnevalt. Muuseumi esindajatele hakkas silma tõsiasi, et kunagi oli Kingu taluõue ja Rohuneeme maantee vahel küün, mis pakutut veidi meenutas. Hiljem selgus, et autor seda ei teadnud, aga taluküüni kuvand käis tal mõtetest läbi.
Arhitektiks osutus kunstimaailmas hästi tuntud ja tunnustatud Urmas Muru. Just sellise tunnustatud meistri käe all võiski tekkida rahulik ja samas väärikas töö. Urmas Muru on lisaks kunstnik ja kujundanud palju näitusi. Sealt ilmselt ka arusaam, kuidas ekspositsioonihoone toimib. Samas ka see, kuidas arhitektuur ja väliskeskkond võib respektiga suhtuda mõnda teise kunstiliiki, mis meie puhul on ajalooline taluarhitektuur.
Autor paneb ette paigutada hoone Kingu talu õue ja maantee vahele. Sinna, kus praegu on turuesine osa parklast ja turu Rohuneeme poolsed kioskid. Sellega teostuks ambitsioon olla selgeks visiitkaardiks ja läbipääsuks vabaõhumuuseumi väärtuslikuma osa, Kingu talu õuele. Samas kaitseks see seda osa tänapäevasema maailma, autode eest. Lisaks teeb ta ettepaneku kogu turg katta katusega, mis küll tellija poolt sellisel kujul tundub mahukas ja mida me hetkel ei vaatle pääslahoone koosseisus. Merevaade, mis praegu avaneb Kingu talust põhja poole, jääks suuremalt jaolt puutumatuks. Täpsed hoone mõõtmed selguvad projekteerimise käigus, kuid see tuleks ca 40m pikk. Kui uus hoone peaks realiseeruma, siis saab olemasoleva pääslahoone teisaldada ja avada veelgi avarama vaate vabaõhumuuseumi külale Rohuneeme poolt.
Selle projekti teostudes saaks Viimsi juurde selgelt väärtusliku arhitektuuriteose, mis omakorda väärtustaks ja tähtsustaks enam olemasolevat taluarhitektuuri. Lisaks oleks see hea võimalus veelgi paremini tutvustada poolsaare põnevat ajalugu kaasaegsel moel.
Muuseum sõnaseletuslikult tähendab muusade templit. Millal muusad Viimsisse uue templi saavad, sõltub juba meeleoludest Olümposel.
Pildid: Urmas Muru
