Märtsis avati Viimsi vallavalitsuse, huvikeskuse ja Rannarahva muuseumi koostöös valminud näitus Nelgi tee 1 asuvast hoonest. Väljapanek jutustab loo siinse maja kultuurielust ja ajaloost ning seotud inimestest ja sündmustest.

Näituse kokkupanemise käigus tekkis erinevaid mõtteid ja paralleele Viimsi ajaloo kulgemisest, mida ka Viimsi Teataja veergudel lahkesti jagada. Kui eelmises lehes oli juttu konkreetse hoone ajaloost, siis seekord heidame pilgu sellele, kuidas erinevad aja jooksul toimunud protsessid, nagu näiteks lillekasvatussovhoosi rajamine või kunagise kloostrimõisa tegevus, on antud piirkonda mõjutanud.

Asustusmustri kujunemine

Ajaloos on inimeste poolt kujundatud maastiku kohta ilus sõna – asustusmuster. Tänapäeval kujundatakse asustust juba teadlikult erinevate planeeringute ja protsessidega ning sisenditeks on suur hulk mitmesuguseid tegureid. Vanemas ajaloos on asustusmustri kujunemine olnud peamiselt majanduslik – põllud, kalapüük, soodne kauplemiskoht, ühendusteed. Hiljem on lisandunud sõjalised ja poliitilised faktorid. Mingil ajal hakkasid oma mõju avaldama ka inimeste esteetilised tõekspidamised – näiteks ilus keskkond. Nähtamatuks dirigendiks looduslike olude kõrval on aga ka majanduslikud tegurid, mis inimtegevusega kaasnevad. 

Pirita lillekasvatussovhoosi mõju

Asetades praeguse Nelgi tee 1 asuva administratiivhoone vanadele kaartidele, näeme, et selle koha peal oli enne küllaltki tavaline põllumajandusmaa. Justkui tühjale kohale kerkisid hiljem ka elamud, kasvuhooned ja kokku suur osa praeguse Viimsi aleviku keskusest. Pirita lillekasvatuse näidissovhoos Viimsis ei tekkinud majandusüksusena siiski tühjale kohale. Tema eellaseks oli Viimsi abimajand, mis oli algusest saadik elitaarmajand ja kuulus ENSV Ministrite Nõukogu (loe valitsuse) süsteemi, et varustada bosside toidulauda. 1962. aastal ühendati see Pirita aiandussovhoosiga, mis oli samuti alguses eristaatusega majand. 

Viimsi abimajanditki ei moodustatud tühjale kohale. Selle eellaseks oli kindral Johann Laidoneri eeskujulik talu. Talu keskuseks oli Viimsi mõisasüda, mille kinkis talle Eesti Vabariik. Kuna talu oli täiuslikult korras, ei liidetudki seda nõukogude ajal tavapäraste majanditega, vaid kasutati elitaarsel otstarbel. 

Keskushoone asukohta tuli siiski muuta. Kui 1940. aastal arreteerisid okupatsioonivõimud Laidoneride perekonna ja natsionaliseerisid nende omandi, läks Viimsi mõisa peahoone nõukogude sõjaväe kätte. Kuna loogiline majandusüksuse keskus oli sõjaväe valduses, tuligi leida sovhoosi keskusele uus asukoht. Valiti välja enam-vähem lauge aluspinnaga krunt vana mõisasüdame lähedal, et mitte minna liiga kaugele senistest majandushoonetest.

Romantilised mõisnikud

Kindral Laidoneri talu oli välja kujunenud endise Viimsi mõisa südamest. Enne teda olid siin sajandite vältel mõisa pidanud paljud erinevad omanikud. Mõisahäärber asus maalilisel kohal ja oli asukoha poolest väga esinduslik. Kindlasti osati vähemalt juba 19. sajandil hinnata nii merevaadet kui ka romantilist keskkonda. Viimsi mõisnik Alexander von Buxhoeweden oli romantilise maastikukujunduse tõeline pioneer – peale mõisa ümbruse kaunistamise ehitas ta Lubjamäele lausa turismikompleksi romantilise võltslossi ja teiste atraktsioonidega. 

Minnes ajas veelgi tagasi, saab uudse asustusmustri kujundajana välja tuua Carl Magnus Stenbocki, kelle ajal rajati Lubjamäe allika baasil Eesti esimene kümblusasutus. Siinsed mõisnikud on olnud uudsete arendajatena tõelised pioneerid. Tänapäeva asustusmustrist on need nimetatud kõrvalepõiked siiski pea täielikult kadunud – ainult vanadel kaartidel näeb veel uhket kohanime Carlsbad. Küll on alles esinduslik mõisa peahoone, mis siis uue välimuse sai. Paraku on lossi ümbruse hunnitu keskkond hilisemate arengutega oma väärtust tublisti kaotanud.

Johann Holmbergi kaardi väljavõttele aastast 1689 on markeeritud Nelgi tee 1 asukoht. Allikas: Rahvusarhiiv
Johann Holmbergi kaardi väljavõte aastast Nelgi tee 1 asukohast. Allikas: Rahvusarhiiv

Pilk kloostrimõisale

Viimsi mõisa kui majandusüksuse rajamise ajal ei olnud looduslik ilu ja romantika kindlasti päevakorras. Pirita kloostril, kes siia 15. sajandil oma majandusmõisa rajas, olid hoopis teised eesmärgid ja vajadused. Kloostrile annetatud maavalduste eesmärk oli toita kloostri asukaid ja teenida tulu. Kui tavalise keskaegse feodaalomandi eesmärk oli siinne traditsiooniline põllumajandus, siis just kloostritel olid omad spetsiifilised vajadused. Nimelt oli kloostritel vaja kala, sest liha söömine oli enamike kloostriordude reglementide järgi keelatud või vähemalt tublisti piiratud.

Siinse asustusmustri üks dramaatiline muutus jääbki just sellesse aega. Nimelt kaob ajaloo ürikutest põline Viimsi küla (Uianra) ja tekib uus kaluriküla Miiduranda. Justkui ilmne kinnitus kloostri toonastest vajadusest. Muidugi ei tähendanud see, et põllumajandus oleks unarusse jäetud.

Kalatiigid kuulusid kloostri juurde

Kloostreid ja nende majandusmõisaid iseloomustavad veel ühed kala hankimise vahendid – kalatiigid. Need olid muistsete kloostrite tavaline koostisosa. Ilmselt oli tiikide tähtsus piisavalt suur, et mõjutada majandusüksuse asukoha valikut. Kindlasti on teada kalatiigid keskaegse Padise kloostri juurest ning muistne Kolga kloostrimõis ehitati samuti tiikide rajamiseks soodsasse paika. Ka Viimsi mõisa asukoht on tiikide loomiseks soodsa asukohaga ja võis olla oluliseks argumendiks peahoone koha valikul. 

Vanimad täpsed kaardid Viimsi mõisa tiikidest pärinevad 17. sajandi lõpust, mis on kloostri ajast palju hilisem aeg. Kuid on äärmiselt tõenäoline, et need rajati just kloostri ajal. Praegu on vanadest tiikidest alles jäänud vaid üks, mis asub Pargi tee ääres. 17. sajandi kaardil on neid näha rohkem ja varasemalt võis neid olla veelgi enam. Kalade kasvatamine tiikides nõudis spetsiaalseid oskusi ja kogemusi, mis sellistel võrgustikel nagu kloostrid olemas olid.

Asustusmustri väljakujunemise ajaloo teemalise aruteluga saaks veelgi kaugemale minna. Kui otsida kohalike elitaarmajandite sügavaid juuri, siis võiks mõttemõlgutustega seigelda julgelt kuni 15. sajandini. Seetõttu tasub vaadata iga kohta ja nähtust maastikul kui asustusmustri üht osa. Ja muster joonistubki tihti uudse pildina.

(Artikli avafotoks on E.J.M. Hostein, V.V.Adam. Viimsi mõisa vaade. Allikas: Eesti Ajaloomusseum)

Igavikulisi väärtusi sümboliseeriv püha aed 

Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur:

Kui ülalolev lugu räägib Viimsi asustusmustri kujunemisest, minnes tagasi kloostrimõisani, siis on paslik põgusalt peatuda ka kloostriaial, millel oli omas ajas väga oluline koht.

Millalgi 15. sajandi keskpaiku asutas Pirita klooster Viimsi keskkõrgendikule  kloostrimõisa koos selle juurde kuuluva aiaga. Birgitiinide ordureegli kohaselt olid aiad olulised paigad. Keskaja mõtlemine oli tänapäevasest palju sümboolsem. Taimi kasutati muidugi toiduvalmistamisel, kuid neil oli ka meditsiiniline väärtus ning sümboolne ja usuline tähendus. Birgitta nägemustes sümboliseeris aed Jumala riiki ja selle hooldamist. 

Kloostriaed pidi koosnema kolmest osast – pargitaoline aed puude, lillede ja muru või aasaga, köögiaed ürtide ja viljapuudega, paradiisi- ehk iluaed lillede, purskkaevu ja skulptuuridega. Viimsi kloostrimõisa aed ei asunud kloostri juures ja küllap oli siin toidukultuuride ja kalatiikide osatähtsus suurem. Me ei tea, kas kloostrimõisa aias järgiti neidsamu reegleid, mis kloostriaias. Küll aga võib arvata, et levinud mõtteviis – mental habit, nagu seda tänapäeval nimetatakse – ei jäänud ka aiakujunduse osas mõjutuks. Harjumus mõelda aiast kui igavikulistele väärtustele viitavast sümboolsest üksusest võis kajastuda ka kloostrimõisa aia kujunduses. 

Pirita kloostri valdused võõrandati 1591. aastal ning esimene ülevaade Viimsi mõisa hoonestusest ja aiast pärineb ligi 100 aastat hilisemast ajast – Eestimaa Reduktsioonikomitee esimehe kindralmajor Robert Lichtoni 1686. aastal koostatud inventeerimisaktist. Seal on kirjas, et mõisamaja ümber laius suur puu- ja köögiviljaaed, mis oli piiratud 40 jalaka ja saarega. Aed oli jaotatud 12 ruuduks, igas ruudus olid mõned viljapuud, köögitaimed ja lilled. Vahekäike ääristasid sõstrapõõsad. Kaks kalatiiki aiast põhja pool olid ümbritsetud sõstra- ja karusmarjapõõsastega. 

Küllap jõudsid mõned aiakultuurid kloostrimõisast talupoegade aiamaalegi. Teadmata on, kuidas karulauk Viimsi mäenõlvadele jõudis. Karulauk on Eesti looduses hästi kohanenud, kuid suurelt osalt on ta siiski meile sisse toodud liik. On teada, et viikingid panid oma sadamakohtadesse karulauku kasvama, et järgmisel kevadel randudes oleks, mida süüa. Karulauk kui varakevadine vitamiiniallikas oli ka kloostriaedades aukohal. Küllap kasvas ta ka Viimsi kloostrimõisa aias. Kes teab – ehk peaksime siinse kevadise karulaugurikkuse eest just Pirita nunnadele tänulikud olema. 

Foto: Virge Kõosalu