Teel iseenda juurde. Kas meil on lootust?

Inimene kiirustab, et elada ja nautida ning olla õnnelik, aga kuhu ta siis täpselt teel on? Maailm muutub tohutu kiirusega ja see, mis tundus ühel hetkel õige tee olevat, ei pruugi seda järgmisel enam olla. Kust leida siis hingetuge ja  pidet keerulistel aegadel? Kirjanikud on elu olemuse üle mõtisklenud juba väga kaua ja hea raamat on asendamatu. Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk jagab oma lugemiskogemust.

Mika Waltari. Riigi saladus

Varrak, 2016. 376 lk

Mika Waltari on kindlasti soome kirjanduse kuulsamaid kirjanikke. Eelkõige väärivad tähelepanu tema ajaloolised romaanid. Neis lisandub autori suurepärasele kirjutamisoskusele võõra ajastu muljetavaldav mõistmine, mis annab ka lugejale võimaluse toimunud sündmusi selgemalt hinnata. Järelsõna autor Tiit Aleksejev kirjutab, et just ajalooline romaan suudab kohaloleku illusiooniga lõpuni minna ning ajalugu täielikult nähtavaks muuta. Seda Waltari oskab. 2000 aasta vanused sündmused elustuvad romaani lehekülgedel ning mõjuvad aktuaalsetena ka praeguse põlvkonna lugejale.

„Riigi saladuse“ kangelane rikas roomlane Marcus Mezentius Manilianus kirjeldab oma tundeid ja kogetud üleelamisi kirjades armastatud Tulliale, keda peategelane pikisilmi ootab. Romaani arenedes muutub naine aga ootajale endise elu, naudingute ja tühisuse kehastuseks. Teose algul on peategelane viibinud juba aasta Aleksandrias, kus tutvub sealses raamatukogus endeid ja ennustusi sisaldavate raamatutega. Need räägivad uue maailmavalitseja sünnist ja sellest, et juutidest saavad maailmavalitsejad. Loetust ajendatuna naaseb ta paasapühade-aegsesse Jeruusalemma, mida valitseb hetkel Rooma prokonsul Pontius Pilatus. Just Marcuse linna saabumise päeval lüüakse seal risti Jeesus Naatsaretist.

Marcuse edasisi rännakuid ja otsinguid nii füüsilises kui ka hingemaailmas on lugejal kerge mõista, sest segane aeg, mis ümbritseb raamatu kangelast, meenutab paljuski seda, milles inimene üleminekuaegade pöörises elab. Me elame ju alati vastavas ühiskonnas, kus valitsevad kindlad tõekspidamised ning see jätab meile paratamatult pitseri. Seetõttu on mõistetavad Marcuse kahtlused ja otsingud, soov uskuda, kuid samas püüd leida tõendeid, mis tema usu ümber lükkaksid. Ka tema heasoovlikkust ja püüdu teisi aidata ei mõisteta ja otsitakse tema tegutsemismotiividest varjatud mõtet või kasu. Alati ei mõista ta isegi ennast ja on segaduses. Teost läbib eksistentsiaalne põhiküsimus, kas meil on lootust. Lahenduse leidmiseks pidi Marcus ja peab ka lugeja leidma oma sisemist mina rahuldava raja, millel liikudes kindlustab teel olemisest tulenev tänutunne meile rahu.

Mika Waltari „Riigi saladus“ suunab lugejat paratamatult tegelema igavikuliste probleemidega: inimloomuse keerulisus, tõe otsimine, headuse ja kurjuse vastasseis. Lisaks teose sisulisele köitvusele on nauditav ka kirjutatu stiil ja keel. Seda raamatut võiks soovitada kõigile, kes huvituvad nii ajaloosündmustest kui ka neis sisalduvatest tõsisematest probleemidest.

Fred Jüssi. Rajamustrid

Pilgrim, 2017. 95 lk

Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seisab looduse ja kultuuri ristteel. Ta on avaldanud arvukalt raamatuid, artikleid, fotoalbumeid ja helikandjaid. Tema loodushäälte lindistused asuvad paljudes arhiivides. Tavainimesele on suur osa maailmast tabamatu, aga Jüssi suudab seda püüdmatut jäädvustada või jõuab sellele vähemalt väga lähedale.

Tänapäeval räägitakse palju kiirusest ja edukusest, kuid vahel peab inimene olema üksi iseendaga. Fred Jüssi mõtiskluste ja objektiivi taga märkame lihtsa olemise võlu. Looduselamused – tuul, taeva- ja merevärvid, vihmapiisad, päikesepaiste, kõik need saavad oskusliku nägija pilgu läbi sügavama tähenduse. Vaadates meisterlikku ülesvõtet võime ka tumma paberlehe krabinas kuulda linnulaulu ja puude kohinat. Mitte ainult looduspildid ei tekita lugejas ja vaatajas naudingut, vaid ka kõik see, mis jääb silmale nähtavalt ja nähtamatult fotode taustale, kaasaarvatult inimene.  Kui otsida seletust Fred Jüssi erakordsele mõjujõule, siis ilmselt tuleb selleks pidada naasmist lihtsuse, inimesele kõige loomulikuma ja argisema põhiväärtuse juurde.

„Rajamustrid“ on fotoalbum, mis jätkab mõttelist kulgu, mida varem esindasid “Ajamustrid” ja “Kivimustrid”. Raamatu fotod ei ole lihtsalt pildid, vaid igaühes neist peegeldub oma lugu. Erinevad rajad võivad teel olijaid ühendada, need võivad omavahel põimuda või  ristuda, anda edasi sõnumit. Rajamustrid looklevad mööda Fred Jüssi eluteed. Loodusvaatlejale omaselt on ta pildile jäädvustanud elusa maailma maalilisi hetki, tema tundlik silm on märganud erilisi detaile ja mustrite mänge. Osavalt on ajahetke püütud killukesed looduse suurepärastest  meistritöödest. Albumis ei ole palju teksti, aga mõnikord saab kirjutada vähe, et öelda palju.

Fred Jüssi on öelnud: „On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud. Ja siis on teised, kes on aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud.“ Enda kohta arvab ta, et on õnnelik inimene. Ehk aitab tema looming muuta ka meid õnnelikumaks.

Delia Owens. Kus laulavad langustid?

Rahva Raamat, 2019. 392 lk

“Kus laulavad langustid” on hea ajaviiteromaan, mis puudutab kahtlemata paljusid lugejaid, kaasa arvatud noori. Autor on meisterlik erinevate žanritega mängija ja kasutab neid vahelduvalt lugeja ootuste proovile panekuks. Owensi debüütromaani on põimitud mõrvamüsteerium koos kohtuprotsessiga, sotsiaalne draama ning arengu- ja armastuslugu. Romaan kulgeb ladusalt, on kegesti loetav, kaasahaarav, lahendusi aimav, ent samas sotsiaalselt tundlik. Lugeja tõmmatakse eripärasesse maailma, kus joonistuvad välja erinevad USA lõunaosariikide stereotüübid. Kirjaniku tõeline tugevus ei väljendu siiski mitte niivõrd karakteriloomises, vaid empaatiaga kujutatud suurepärastes looduskirjeldustes ja zooloogi teadmiste asjatundlikus ülekandmises kirjutatavasse. Tegemist on väga emotsionaalse ja lüürilise looga, mis tuletab meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kunagi olime.

Tsivilisatsioonist eemal, keset padurat elab üksinda oma hütis mahajäetud väike tüdruk Kya, kes kasvab üles looduse ja üksilduse keskel. „Padur ei ole soo. Padur on valgusruum, kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa, ning pikajalgsed linnud tõusevad tuhandete lumehanede kisa peale õhku, tehes seda ootamatu graatsilisusega – nagu ei oleks neid lendama loodud.“

Kuigi Kya saab mõnedelt inimestelt veidi abi, siis peab enamik lähedalasuva linnakese elanikest teda   ainuüksi sünnipärase sotsiaalse staatuse tõttu rämpsuks, kellest tuleb kauge kaarega mööda käia. Nii on ta sunnitud ennast inimeste eest peitma ja suhtlema hoopis loodusega. Kya kuju on värvikas ja huvitav ning autor on kirjeldanud teda väga tundlikult. Ta maalib Kyat, nagu tüdruk ise oma linde ja taimi maalib. Iga pintslitõmme on tähtis ja sellel maalil on looduskirjeldused sulandunud tegelaskujuga ühtseks tervikuks. Kya on ellujääja, looduse poolt vormitud ja õpetatud. Ta kasvab omapäraseks naiseks, kes ühest küljest on suurepärane loodusteadlane, teisalt aga täiesti eluvõõras, mis puudutab inimsuhteid.

„Kus laulavad langustid“, mis on väga hästi tõlgitud, on täis imelist loodust ja usku, et kuigi me ei saa oma minevikku enda küljest maha raputada, on asju, mida on siiski võimalik selja taha jätta. Kuigi teos on kergesti loetav, puudutab see siiski ka lugeja tundemaailma ja ei jäta ükskõikseks neid, kes selle raamatu kätte võtavad.