Sügisõhtutel on aega avastada head kirjandust

KIRJANDUS: Helesinisesse taevassse lisandub tugevaid toone ja tumedaid värve, kuid nendega tuleb õppida elama.

Et sügiseks saada värskeid ideid, soovitab põnevat ja mõtlema panevat lugemist Reet Kukk Viimsi raamatukogust.

Jan Kaus. Kui mina ei ole mina
Hea Lugu, 2018. 128 lk

Jan Kausi „Kui mina ei ole mina“ kuulub meenutustesarja „Kirjanikud omavahel“, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad meie kirjanduselu selle loojate omavaheliste suhete kaudu. Erinevad on autorid, nende mõttemaailm, väljenduslaad ja suhtlusring, kelle meenutustest ja tähelepanekutest kaasteeliste kohta moodustub mosaiik Eesti praegusest ja endisest kirjandusmaastikust. Lugejale avanevad põnevad isiksused, kes on omavahel kokku puutunud või kelle elud on põimunud kas lühemat või pikemat aega. Nad on üksteist mõistnud või siis mitte mõistnud, armastanud ja vihanud, tülitsenud ja siis taas leppinud. Kahtlemata tuleks neil, keda kirjanike suhtedraamad rohkem huvitavad, parema ülevaate saamiseks tutvuda kõigi selle sarja autoritega. Lisaks Jan Kausile on oma mälestusi avaldanud ka Arvo Valton, Hando Runnel, Veiko Märka, Jaak Urmet, Maimu Berg, Sirje Kiin, Eva Park, Peeter Sauter, Jaan Kaplinski. Alustada võiks mõnest oma lemmikautorist või vastupidi sellisest autorist, kellega tahaks alles tutvust luua.

„Kui mina ei ole mina“ on kirjanikuks kujunemise ja kirjutamise lugu. Lugejal on võimalus kaasa teha autori aeglane, aga püsiv teekond kirjanduse mõtestamiseni. Maailm meie ümber on avar ja teelahkmeid palju. Ometi on iga inimese ümber neid kellelt saadud impulss käivitab meie sees oleva mehhanismi, tekitab soovi siseneda kirjandusmaailma, et seal ringi ekselda, lasta oma fantaasia vabaks ja tuua osake sellest vabadusest igapäeva reaalsesse maailma, lisades sinna värvi. Kirjandus on igavesti uudne ja lõputu maailm, mille avastamine on pidev ja samas lõppematu protsesss.

Jan Kausil on raamatus huvitav tähelepanek lugemise olemuse kohta „lasta teistsugused kogemused sügavale ajju, anda meid ümbritsevale kompleksussele võimalus ulatuda meie aju loodud piltideni maailmast“. Süvenedes loetusse saame aru, et meie minas on lahustunud lugematul hulgal teiste minasid. Mina ja sina ning sina ja mina kohtume ning tekib hoopis uus arusaam. Tähtis on kirjutaja, aga väga oluline on ka kirjutatu vastuvõtmine, selle interpreteerimine. Jan Kausi „Kui mina ei ole mina“ annab kirjandushuvilisele köitva pildi autori arenguloost ning õpetajate ja mõttekaaslaste osast selles.

Siluett
Siluett

Jean-Claude Mourlevat. Siluett
Draakon & Kuu, 2015. 143 lk

Teos koosneb kümnest novellist, mis kirjeldavad inimeste heade kavatsuste ja saatuse riukalikkuse igavest vastuolu, andes edasi kahetsusväärset mõtet, et inimene loodab ja kavandab, jumalad aga naeravad või vaikivad. Kõik raamatusse koondunud novellid on lihtsa süžeega, aga väga omapäraste mustrite ja lahendustega kusjuures igaüks neist näitab eksistentsi absurdsust. Iga novelli lõpp selles kogus üllatab ootamatu puändiga. Algul võivad novellid tunduda humoorikad, aga lugude arenedes lisandub traagikat. Nende erinevate lugude ühisosaks on elu julmus, aga elu võibki mõnikord olla karm. Autoril ei ole lugeja vastu mingit halastust: terav ora lükatakse sügavale hinge ning lõpplahendused on halvad või väga halvad. Novellide kangelasteks on tavalised inimesed, kes tahavad õigesti käituda, anda endast parima, aga ikka läheb viltu.

Kujutage ette, et olete keskealine naine ning pikka aega armunud ühte näitlejasse ja siis tulebki ta teie linna filmivõtetele. Lehes ilmub kuulutus, et võtetele vajatakse naisosatäitjaid. Teile naeratab õnn ja te saate „siluetiks“, lähete oma armastatud näitlejaga koos voodisse, naeratate talle, tema naeratab teile …Võtete järel viite oma pere ja sõbrad filmi vaatama ja see, mis teie stseeni ajal ekraanile ilmub, on kõike muud, kui see, mida kujutlesite…

Novellis „Andestus“ jutustatakse raskesti haigest mehest, kes tahtis heastada kõik, mida ta oli eluajal teistele halba teinud. Sündmuste arenedes selgub, et härra Duc osutub täiesti terveks, mis ei vähendanud aga tema indu vanadele pattudele lunastust saada. Paraku see ei õnnestunud…

Mourlevat’ novelle lugedes tekib pingeseisund, mis ei lase lugemist katkestada. Sa ei saa rahulikult raamatut käes hoida ja unistada, vaid tahad lehekülge pöörata. Indrek Koffi suurepärane tõlge aitab veelgi kaasa selle novellikogu stiili ja keele nautimisele.

Väävelkollane taevas
Väävelkollane taevas

Kjell Westö. Väävelkollane taevas
Eesti Raamat, 2018. 382 lk

Elust on võimalik kirjutada tuhandeid lehekülgi ja ka siis võib tunduda, et neist jääb väheseks. Kjell Westö kirjutab suurepärase perekonnasaaga 400 leheküljel. Tihe tekst ja tekstitagune ruum, hea sõnakasutus ning oivaline jutustamisoskus. Raamat paneb mõtlema elu kaduvuse üle ja selle üle kui kiiresti kõik möödub.

Westö kirjeldab oma tegelast suhteliselt üksikasjaliselt, andes samas edasi pigem ajastut kui mingeid erilisi konkreetseid sündmusi. Tegemist on eepilise romaaniga, milles ei ole tugevat pinge kerkimist, haripunkti ja otste kokkutõmbamist. Peategelane räägib oma elust ja olust. Otseselt midagi nagu ei juhtugi, kuid raamatut on raske käest panna. Teos räägib sõprusest, armastusest ja inimestevahelistest suhetest. Samuti arutleb minategelane palju päritolu teemal: kuidas kodu ja vanemad mõjutavad kellegi elu. Igal juhul on Kjell Westö suurepärane jutustaja.

Teost võib nimetada ka suhteromaaniks. Ühe poisi lugu ja sõprus, mis kestab aastaid, jõukate inimeste laste, õe ja vennaga. Sõprust, armastust, tülisid ja leppimisi, käsitletakse siin märksa sügavamalt kui traditsioonilistes armastusromaanides. Suureks saamine, elust ja ümbritsevast arusaamine 1960-ndadest tänaseni.

Peategelane armub oma sõbra Alexi õesse Stellasse. Nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub  ja ka neid muudab. Lahti rullub suguvõsa klantspildina näiv elu ja teisalt varjukülgedega tegelikkus.

Kirjanikku iseloomustab tegelastele tundlik kaasaelamine. Romaan on psühholoogiliselt veenev, pisiasjades stiilselt ajastutruu ning ülesehituselt meisterlik, mis tegelaste päevapoliitilistes aruteludes, ootustes, lootustes ja kõhklustes mõjub kohati liigagi kaasaegselt. Maailma avardumisega laieneb ka silmapiir. Helesinisesse taevassse lisandub tugevaid toone ja tumedaid värve, kuid nendega tuleb õppida elama.