Vanast testamendist saame teada, et Adam ja Eva liikusid Edeni aias alasti ega häbenenud teineteist sugugi. Pahatahtlik madu aga viis asjad niikaugele, et hea ja kurja tundmise puu vilja maitstes hakkasid nad häbenema enda alastust nii teineteise kui ka jumala ees.
Eelnev on veidi lihtsustatud tõlgendus teema avamiseks, aga tekitab küsimuse, mis siis on hea ja kurja tundmise puu. Mulle tundub, et vana testament tahab sellega seletada kultuuri olemust. Pole kultuur ju midagi muud kui väärtuste kogum, kus selgub, mis õige või mis vale. Loomad ei arutle, mis on hea või halb. Seetõttu ei ole neil vastutust nagu inimestel, mille pärast jumal või teised inimesed võivad hukka mõista.
Väärtused muutuvad ajas
Peamised väärtuste kujundajad sellel puul ongi inimesed ise. Ja sellel on eesmärk. Enamik aja jooksul tekkinud kombed ja keelud kindlustavad inimeste igapäevase heaolu kasvu. Ja seda tihti äärmiselt pikas perspektiivis. Näiteks riiete kandmine, just kommetest lähtuvalt, oli eraomanduse tekke üks paratamatu kaasvorm. Eraomandus oli aga heaolu kasvu üks olulisi mootoreid ning on osaliselt siiani.
Väärtused muidugi muutuvad pidevalt või õigemini muudavad neid inimesed. Kuna kultuur on võimas vahend, siis ühteks selle suunajaks on läbi aja olnud võim. Mida enesekesksem võim, seda vähemaks jääb kultuuril oksi ja seda valusamalt saavad karistatud üleastujad. Teised väga olulised väärtuste muutjad on kunstnikud. Nemad kõiguvad okste õrnadel otstel ja kujundavad väärtusi tihti alles pikas perspektiivis, juhul kui oksad osutuvad elujõuliseks.
Eesti fotokultuuri üks alustugesid
Pikk sissejuhatus toob meid Ain Kimberi juurde, kes oli nii ühe kultuuri hoidja kui ka selle kultuuri serval seiklev kunstnik. Ta teadis, et fotokunst on autoritaarses võimukeskkonnas kannatada saanud, ning tegi kõik, et seda päästa ja edasi arendada. Samas oli ta mees, kes kunstnikuna tegutsedes oli omamoodi pioneer.
Ta nakatus tõsisema fotopisikuga 1951.–1952. aastatel kunstiinstituudis õppides. Sealses fotolaboris alustati koos kaasamõtlejatega kunstiliste eksperimentide tegemist. Ain Kimber oli ka esimese sõjajärgse fotonäituse korraldajate seas, mis toimus 1959. Kohe ilmnes, et fotograafide tase on kokkuvõttes madal või vähemalt ebaühtlane.
Sõjaeelses Eestis olid juba fotoklubid, mis taotlesid fotode kunstilist kvaliteeti. Kust veel võiksid sirguda tugevamad kunstnikud, kui just sellistest kooskäimise kohtadest? Kimberi eestvedamisel taasavati 1960. aastal Tallinna Fotoklubi, mille esimees ta mitu aastat oli. Lisaks osales ta kümnekonna fotoklubi asutamisel üle Eesti. Kõik käivitatud klubid ei jäänud tuksuma, aga oluline tõuge oli antud.
Edasine samm oli Tallinna Kultuuriülikooli juures fotoosakonna ellukutsumine, kus ta töötas ka esimestel aastatel lektorina. Veelgi olulisem algatus oli juba fotohariduse rajamine. Kimberi algatusel loodi Tallinna 2. tehnikakoolis fotoosakond ja hakati koolitama professionaalseid fotograafe. Jälle töötas just tema seal esimestel aastatel lektorina.
Peale selle kirjutas ta ajalehtedes fotokunsti vajalikkusest ja tegutses Eesti fotoajaloo koostamisel.
Aktifotod
Üks Ain Kimberi loomingulise väljenduse vorm olid aktifotod. Alastipiltide staatus on teatud kahtluse all tänapäevalgi. Just see, kus asuvad piirid kunstilise, erootilise ja pornograafilise foto vahel. Totalitaarsetes ühiskondades, näiteks Hitleri või Stalini ajal, ei tulnud sellise loomingu avaldamine kõne allagi. Nõukogude Liidus oli nende piiride avardamise üheks pioneeriks just Ain Kimber.
Esimene aktifoto näitus „Akt ja loodus“ toimus Pärnu Koduloomuuseumis 1973. aastal. Soov ja huvi oli tuua see Tallinna, mis aga ei õnnestunud. Lähimaks kohaks pealinnale, kus näitus üleval oli, osutus Kirovi kalurikolhoosi peahoone. Oli ju siinne kolhoos igas mõttes edumeelne ja ka tegutsemistes juljem. Näitus jõudis siia 1974. aastal ning pealinlaste seas oli selle vastu suur huvi.
Näitus Rannarahva muuseumis
Ain Kimber oli oma kunstilistes tegemistes ning saavutustes omamoodi teerajaja. Tihti juhtub aga just selliste kunstnikega, et nende tähtsus ja looming kipub unustusse jääma. Nii ka temaga. Kas põhjuseks oli valdkonna uudsus, loominguliste isiksuste ja kunstigrupeeringute erimeelsused või midagi muud, jääb erialaste uurijate väljaselgitamiseks. Õnneks võttis edasise saatuse enda hooleks poeg Arnold Kimber, kes suutis isa loomingu koguna päästa ja Fotomuuseumile üle anda.
Kuna Arnold Kimber on Viimsi mees ja kohalikus kogukonnas aktiivne tegija, juhtus nii, et meie muuseumit külastades ja Kirovi kolhoosist arutledes tõi ta välja toreda teadmise nii isa loomingu kui ka omal ajal siin toimunud ajaloolise näituse kohta. Nii saimegi koostöös uue näituse korraldada.
Avamisel oli teiste hulgas kohal paljudel fotodel olev modell Vera, kes avas omaaegseid telgitaguseid. Ta kirjeldas elavalt, kuidas käidi koos Ain Kimberi ja tema tollase abikaasaga erinevates Eestimaa paikades pilte tegemas. Näiteks võeti kogu tolleaegne hiiglaslik professionaalne fotovarustus selga ning sõideti rongide ja bussidega teise Eestimaa otsa. Selleks, et realiseerida kunstnikule pähe tulnud idee teha aktifoto näiteks Karksi lossivaremetes. Võimas loominguline ettevõtlikkus!
Tulge külla!
Eelnevale tuginedes kuulutame Rannarahva muuseumis üles pandud näituse väga kultuurseks ja palume lahkesti külastada, kui muuseumid jälle avatud on! Kohaliku ajaloopärandi talletamise eesmärgil palume ka kõigil, kellel võib olla pilte Kirovi hoones toimunud näitusest, neid meiega jagada. Meil kahjuks sellest midagi säilinud ei ole.
