Seekord jõuavad lugejateni kolm raamatututvustust, mille lugemine paneb mõtlema elu, ajaloo ja eksistentsi üle.
Éric Vuillard
Päevakord
Loomingu Raamatukogu 2021, nr 37-38. 80 lk
Éric Vuillard on prantsuse kirjanik ja filmirežissöör, kes käsitleb oma loomingus esmajoones ajaloolisi teemasid. Ajalooline on ka jutustus „Päevakord“, mis vaatleb aega enne II maailmasõda Saksamaal ja Austrias. Lahti rullub sündmustik, mis võis juhtuda avalikkuse pilgu eest varjatult 1933. aasta 20. veebruaril Berliinis riigipäevahoone väikeses salongis ja 1938. aasta 12. veebruaril Berghofi lossi suletud uste taga, kus kohtusid Adolf Hitler ja Austria kantsler Kurt von Schuschnigg.
Vuillard leiab jutustuses toimuva kirjeldamiseks erilise vaatenurga. Ta käsitleb juhtunut läbi üksikute markantsete detailide. Tekst on pildiline, minimalistlikult täpsete kujunditega. Laused on kontsentreeritud, läbi üksikute pidepunktide annab ta sündmuste käigule sobiva rütmi. Neis päevades toimunud üksikasju kirjeldatakse justkui aeg luubis. Lugeja juhatatakse võimu tagatubadesse, kus ajalugu kirjutatakse hirmuäratavas juhuslikkuses ja kasuahnuses. Paraku ei voola elu vastupäeva ja me ei saa teada, mis oleks juhtunud, kui keegi ajaloolaval oleks öelnud mõne teise repliigi.
Autorit ei huvita sündmuste süstemaatiline kirjeldus, vaid erilised hetked. Üldtuntud ajaloolised faktid põimuvad kirjaniku arutlustega heast ja kurjast. Vuillard tunneb väga hästi ajaloolisi algallikaid, aga seal, kus arhiivitoimikud vaikivad, kujutab ta ette tundeid, õhkkonda, meeleolusid.
Seda peab oskama. Rääkida sellest, mis pole kirjas, nii et väljamõeldis on justkui sündmuse tõesem versioon. Tekstist kajab vastu ka lugematute nimetute ohvrite hääl. Vuillardil on eriline oskus negatiivset kangelast naeruvääristada, aga ka kurjust tabava väljendusviisiga koletislikuks muuta. Tegemist on emotsionaalselt jõulise raamatuga, mis peegeldab ühtlasi inimese käitumise viletsust. Tänusõnad Indrek Koffile suurepärase tõlke eest.
Yuval Noah Harari
Sapiens: inimkonna lühiajalugu
Äripäev, 2016. 560 lk
Ajalooradadel, aga makrotasandil jätkan. Yuval Noah Harari on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma heebrea ülikooli professor. Tema teos annab ülevaate inimkonna ajaloost alates Homo sapiensi evolutsioonilisest tekkest ja arengust kiviajal kuni 21. sajandi poliitiliste ja tehnoloogiliste revolutsoonideni. Hararit huvitab, kuidas inimene praegusesse seisundisse on jõudnud ja kuhu see edasi viib. Samuti on huvipakkuv küsimus, kas ajalugu on lugu inimkonna edenemisest ja arengust või hoopis „langusest“. Akadeemilistes ringkondades on tema tööd negatiivselt vastu võetud – pigem leitakse, et need on täis sensatsioonilisi spekulatsioone. Leian, et teose näol on tegemist ühe inimese mõttelise rekonstruktsiooniga inimkonna evolutsioonist. Eelkõige toob autor välja, millised sündmused on tema arvates olnud ajaloos kõige olulisemad, aga kindlasti ei suuda teos hõlmata kogu inimkonna arengulugu. See on vaid üks viis meie arengu paika panemiseks, mis on siiski väärt lähemalt uurimist.
Autor on kirjutanud oma teksti kaasahaaravalt ja lihtsalt loetavana, kergesti mõistetavana ja omapärase loogikaga, mis ei tähenda seda, et kohati ei tekiks soovi talle vastu vaielda või tema järeldustega mitte nõus olla. Harari väitel on ajaloo käiku kujundanud kolm pöördelise tähtsusega revolutsiooni. Neist esimene, kognitiivne revolutsioon 70 000 aastat tagasi jätab sapiensi oma liigist üksi, tekib lugude pajatamise oskus, n-ö „fiktiivne keel“. Inimkonna arengule andis hoogu juurde põllumajandusrevolutsioon umbes 12 000 aastat tagasi, ühtlasi peab autor seda ajaloo kõige suuremaks pettuseks. Mitte meie ei kodustanud nisu, ütleb Harari, vaid nisu kodustas meid. Kui kütid-korilased korjasid-küttisid vaid seda, mida vaja, mõne tunni päevas, siis põllupidajad harisid maad varavalgest hilisõhtuni. Vaatamata sellele oli inimestel kehvem toitumine, suurem näljarisk, rahvarohked elutingimused, suurenenud vastuvõtlikkus haigustele. Tekkis klassiühiskond, hakati tarbima lihtsalt lõbu pärast. Praeguseks oleme jõudnud selleni, et inimkond peab üha rohkem tootma, kui ei taha kokku variseda. Teaduslik revolutsioon, mis sai alguse kõigest 500 aastat tagasi, võib aga ajaloole lõpu teha ja panna aluse millelegi hoopis muule. Nende kolme revolutsiooni mõjust inimestele ja teistele elusorganismidele Harari teos räägibki.
Hasso Krull
Tänapäeva askees
Kaksikhammas, 2020. 78 lk
„Tänapäeva askeesi kõige tähtsam küsimus kõlab: kuidas saada tagasi oma aeg? Me ei ole oma aega vabatahtlikult ära andnud, kuid aja tagasisaamine sõltub ometi vabast tahtest. Vaba tahe ei ole midagi spontaanset, vaid omaette kunst, mida tuleb hoolega harjutada ja lihvida.“
Hasso Krulli teos on poeetiline käsiraamat, mis koosneb neljakümnest proosaluule vormis lahti kirjutatud märksõnast. Need omakorda oleksid justkui õpetussõnad ja juhised tänapäeva maailmaga silmitsi seisjaile. Samas ei piira autor lugeja omaette kulgemist. Raamat hargneb mitmes suunas. Siit võib saada tõuke edasiliikumiseks, aga ka arusaama sellest, miks inimene peab vahel üksi olema. Krulli mõttemaailma peab end häälestama, edasi hakkab inimene vaikselt mõistma, mida ta õieti teeb, miks ta maailmas elab.
Kohati on autori poolt kirjapandu mõistukõne, mis avaneb alles siis, kui oled jõudnud lugejana kirjanikuga samadele mõtteradadele.
Askeesi all mõtleme me reeglina millestki loobumist, aga autori jaoks tundub see tähendavat eelkõige otsingut. Askees algab iseendast, ta on suunatud muutuse poole. Alustama peaks väikestest, lihtsatest asjadest, näiteks kuidas me suhestume ümbritseva maailmaga, loodusega, teiste inimestega. Maailm ei ole kellegi ühepoolne diktaat, vaid väga paljude erinevate eluvormide dialoog. Askeesiks pole vaja ränka tahtejõudu, enese eitamist ega loomulikest kalduvustest loobumist, aga on vaja head tahtmist, tungi millegi poole, mis on inimeses juba kusagil olemas, aga tuleb see miski üles otsida ja ellu äratada, et ta võiks kasvama hakata.
Hasso Krulli teksti keeleline nappus on näiline ja eksitav, tema lause sisaldab alati palju enamat kui esmapilgul paistab. Selle raamatu lugemiseks tuleb varuda aega, et kõiki tekkivaid mõtteid lõpuni mõelda.
Avafoto: Pexels
