Kevadpäevad on nii pikad, et jätkub aega igasugusteks tegevusteks, sealhulgas ka lugemiseks. Raamatute valik on aga nii suur, et nende seast on keeruline vahel õiget leida. Siinkohal on abiks raamatusoovitused.

Nina Lykke

Surmahaigus

Eesti Raamat, 2021. 254 lk

„Surmahaigus“ on väga kaasahaarav romaan, milles kajastatakse arstitöö tagamaid ja antakse aimu patsientide värvikirevast läbilõikest, nende pseudo- ja pärisprobleemidest. Peategelaseks on viiekümnendates eluaastates perearst Elin, kelle sisemonoloogide kaudu saame hea ülevaate tema igapäevasest tööst, aga ka arstide n-ö „teatri tegemisest“, mille üheks osaliseks minajutustaja end peab. Teisalt on teemaks abielusuhted ja nn keskea kriis: seni kindla ja turvalisena tundunud elu muutub naisele endale küsitavaks ning ta tajub teravalt igapäevaelu rutiini. Toimub tema senise elu ümberhindamine. Romaani võibki kirjeldada Elini jutustusena oma isiklikust elust, mis põimub tema värvikamate patsientide haiguslugude ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning ühtaegu võitlusest vanaduse ja surma vastu.

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Autor on hästi märganud väikseid detaile ning nende põhjal avanud praeguse maailma pinnapealsuse ja saavutusvajaduse. Me teeskleme justkui hooliksime sellest, millest tegelikult ei hooli ja ei hooli sellest, mis meile tegelikult korda läheb. Tõsistele teemadele annavad humoorika tausta Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, enamasti küll sarkastiline või irooniline.

„Käime ringi ja teeme näo, nagu oleksime surematud ja haavamatud, aga naha all voolab veri ja iga hetk on võimalus katastroofiks. Iga minut ja sekund võib kõik käriseda, keegi ei saa end turvaliselt tunda niinimetatud argipäevas, mis on meie arvates kivisse raiutud, aga tegelikult kirjutatud liivale, ja kohe saabub hiidlaine. Eemalt vaadates tundub laine nii hädine ja ohutu. Alles siis, kui see sinu kohale kerkib, taipad, kui üüratu see on, aga siis on juba hilja.“

Neile, kes tunnevad huvi haiglaseriaalide, aga ühtlasi ka keskeale iseloomulike inimsuhete vastu, pakub see raamat kahtlemata suurt huvi. Seda enam, et teos on kirjutatud väga ladusalt ja on järjekordne näide „Põhjamaade romaani“ sarjas ilmuvast heast valikust.

Loone Ots

Armastus

Rahva Raamat, 2021. 272 lk

„Armastuse“ allhoovuseks on kiretu, südametu, ebainimlik ajujaht inimesele. Kerkib üles igavene küsimus, miks? Kas seetõttu, et igaüks peab oma risti kandma? Romaanist leiame küll ohtralt tsitaate piiblist, aga eelkõige jääb kõlama elu tõlgendamine läbi humanistliku maailmavaate ja vankumatu usk, et kurjuse selgroog murdub. Kõige halva kiuste tuleb suruda hambad risti, mitte nutta, tegutseda ja edasi elada. Karmis olukorras pääsevad mõjule inimese tahe ja jõud, aga ka headus ja armastus. Vihkamine kestab seni, kuni inimeses ei kasva armastus, mis oma kõigis väljendusvormides ja tähendustes ongi romaani põhiliiniks. Mehe ja naise vaheline armastus, perekonnasisene armastus, ligimesearmastus, romantiline armastus, isetu armastus, vastamata armastus, aga ka kirg ja sõprus. Armastus on see, mida ei ole kunagi liiga palju, mis annab jõudu ja soovi elu jätkata ning päästab maailma.

Loone Otsa debüütromaani sündmustik leiab aset 1942. aasta taliharjapäeval. Saksa okupatsioonivõimud jahivad üha enam juute, kelle jaoks muutub olukord järjest ohtlikumaks. Romaani peategelasteks on reaalsed inimesed eesti kultuuriloost. Kolm jutustajat, kolm saatust, kolme erineva inimese hääled. Sündmuste kirjeldustesse põimib autor mõttemõlgutusi ja mälestusi endistest aegadest. Romaani kandvaks ideeks on inimeseks olemine ja inimeseks jäämine. Samuti iga üksiku inimese isiklik vastutus võitluses headuse eest.

Salme Niilend on paljude jaoks tundmatu nimi, kuid 1930. aastatel kultuuriringkondades piisavalt tuntud. Sõja puhkedes ja sakslaste Eestisse saabudes toob ta isakoju maapakku oma ülikooliaegse juudist õpingukaaslase Isidor Levini. Raske on ette kujutada pidevat hirmu selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta. Isegi kauges üksildases Mulgimaa talus pole ohutu, kui sul ei ole vajalikke dokumente. Nende hankimiseks on noorel naisel meelekindlust ja ka plaan, kuid selle tarbeks on tarvis külmal talvepäeval võtta ette riskantne reis Tartusse. Taaralinnas elab ka Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing, kes on romaani kolmas keskne tegelane.

Autori tekst on poeetiline, ehkki see on kirjutatud proosateosena ning möödunud aastal pälvis see Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha. Romaanile täienduseks võib lugeda Isidor Levini mälestusteraamatut „Minu elu- ja mõttevarast” (Tartu, 2010), mis algselt ilmus ajakirjas Akadeemia.

Adam Zagajewski

Hüvastijätt

Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2021. 72 lk

Adam Zagajewski on olnud Poola üks väljapaistvamaid ja ka rahvusvaheliselt hinnatumaid luuletajaid. 2010. aastal esitati ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Varasemalt on temalt eesti keeles Hendrik Lindepuu tõlkes ilmunud „Valitud luuletused“. „Hüvastijätt“ hõlmab tõlkija valikut tema kahest viimasest kogust. Autori valikutele poola kirjandusest võib kindel olla. Lisaks on Hendrik Lindepuu tõlked alati väga kõrge kvaliteediga. Zagajewski loomingu paremaks mõistmiseks võiks tutvuda mõlema raamatuga.

Kirjaniku loomingus on ühendatud ajalugu ja mõtisklused selle üle, mis meid ümbritseb. Luuletajana elab ta justkui kahe maailma vahel. Ühel pool tegelik, reaalne maailm. Teise, irreaalse maailma moodustavad unistused, ilmutused, kõhklused. Autori loomingust leiab hulganisti vihjeid kirjandusele, muusikale, kunstile, aga ka perekonnaloole.
„Andke mulle mu lapsepõlv tagasi,
jutukate varblaste vabariik,
otsatu nõgesetihnik
ja argliku öökulli huik.“

Adam Zagajewski luule on mõttetihe – talle on tähtis mineviku kaasamine tänapäeva, selle seostamine igapäevase nähtu ja tunnetamisega ning sellesse suhestumine. Kirjaniku luule keskendub eetilistele kohustustele maailma ees. Ühtemoodi oluline on kajastada maailma tragöödiaid, aga näha ka selle ilu. „Valitud luuletustesse“ koondunud varasemas loomingus on ta mõtisklenud ka vabaduse kontseptsiooni üle: „Aga isegi siis, kui ma ei suuda määratleda vabadust, tean täpselt, mida tähendab selle puudumine.“

Zagajewski luuletused toovad meid välja igapäeva mugavustsoonist, tegevustest, mis meie meeli võivad nüristada. Autori mõttekäikudes on nii uudsust kui ka äratundmist. Võib öelda, et ta väärtustab maailma mitmekesisust. Kindlasti leiab lugeja Zagajewski loomingust enda jaoks olulisi veendumusi, teemaarendusi ja mõttemõlgutusi.
„Kui me jätame kauaks või igaveseks
hüvasti kellegagi, keda armastame,
siis tunneme järsku, et sõnadest jääb puudu,
ja et nüüd peame ise rääkima,
et keegi ei aita meid enam välja
– sest lahkus suur luuletaja.“

Võib julgelt väita, et avades Zagajevski luulekogud täiesti juhuslikult, leiame alati mõned read, mis meid kõnetavad ja ei jäta ükskõikseks.

Avafoto: Pexels