Me kõik saame rõõmu tunda lihtsate asjade üle ja üks neist asjust on kindlasti lugemine. Aasta lõpus ja pühade ajal leidub selleks ju ometi aega.
Eva Koff
Sinine mägi
Varrak, 2017. 437 lk
Eva Koff on üllitanud kaks romaani ja mõlema eest on ta saanud Juhan Liivi muuseumis toimunud festivalil „Eesti kirjanik“ aasta kirjaniku tiitli. Vastavalt aastatel 2018 ja 2021. Mõlema teose eest saadud tunnustus annab märku, et tegemist on väga tugeva kirjanikuga, kelle teostes on sügavust ning need on kirjutatud heas eesti keeles. Teosed on kaasahaaravad ja tagantjärele võib üllatuda, et nad sööbivad mällu väga pikaks ajaks. Romaani „Kirgas uni“ sündmused hargnevad tänapäeva Eestis, kus erinevate tegelastega aset leidvad seletamatud olukorrad avardavad nii nende kui ka lugeja arusaamu maailmast. Koffi sõnul oli tema eesmärgiks näidata nelja võimalikult eripalgelise peategelase kaudu erinevalt tajutud ja mõtestatud maailma. Lisaks une ja reaalse maailma segunemisele on sündmustikku põimitud kaks muinasjuttu. Tegevus leiab aset suvise pööripäeva aegu, mis autori sõnul ongi aasta kõige pöörasem ja ulmelisem aeg, mil pidev valgus inimesi veidi hulluks ajab.
Vastupidiselt romaanile „Kirgas uni“ on Koffi esikromaan „Sinine mägi“ autobiograafiliste sugemetega täiesti realistlik teos, mis ei avane siiski kohe, vaid kiht-kihilt. Teose tuumaks on armastus, igatsus, aga ka elutragöödiad. Autoriga esikromaanist vesteldes ütles kirjanik, et tuleb ühenduses olla oma esivanematega, sest meie elutunnetus pärineb just sealt. Eva vanaema elulugu ja elupaik andsid romaanile algtõuke. Elfi prototüübiks ongi autori vanaema, samuti on kirjanik kasutanud inspiratsiooniallikana enese noorust ja ülikoolipõlve. Teoses põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv 1990ndatel, tema vanaema Elfi noorusaeg esimese Eesti Vabariigi algusaastatel, vanavanatädi Adele noorusaastad esimese maailmasõja eel.
Vaatamata ajaliselt segi paisatud fragmentidele erinevatest aastakümnetest suudavad peategelaste lood ellu äratada nii lähemad kui ka kaugemad ajad ning neis keskendutakse kolme noore naise enese- ja õnneotsingutele. Liis, Elfi ja Adele otsivad kõik elus oma sihti. Nad unistavad ja kahtlevad, ootavad ja loodavad, nutavad ja naeravad. Ühesõnaga teevad kõike seda, mida alati on tehtud ja tehakse ka edaspidi. Raamat püüab lahti arutada, kuidas ja mis kaalutlustel inimesed valikuid teevad. Inimsuhete taustal rullub lahti ajalooline taust.
Eva Koff kasutab teose kirjeldamisel labürindi kujundit, mis pakub hulgaliselt võimalusi, ootamatuid keerdkäike, aga ka tupikuid. Inimese tee kulgeb justkui labürindis, kus ta püüab ette kujutada, mis järgmise käänaku taga ootab, aga vahel tee lõpeb ja tuleb tagasi pöörduda ning uus valik teha. Üle raamatu kaane jookseb punane niit, n-ö Ariadne lõng, millest peategelased loodavad tuge leida, aga mis neid omavahel võib-olla ka seob.
Veel üks soovitus: tasub mõtiskleda mõlema teose pealkirja ja kaanekujunduse üle.
Jeanine Cummins
Ameerika pind
Rahva Raamat, 2021. 485 lk
Teos algab stseeniga, kus väike poiss on koos emaga peo ajal vanaema majas tualetis, kui lastakse maha 16 pereliiget, sealhulgas tema isa. Sündmustik on haarav esimesest lausest, liikudes sama kiires tempos, kui Luca ja tema ema Lydia üritavad põgeneda mõrvade taga oleva narkokartelli juhi käeulatusest. Ema ja poeg leiavad end peagi miilide ja maailmade kaugusel oma mugavast keskklassi elust, milles Lydia oli Acapulco raamatupoe omanik ja Luca andekas kaheksa-aastane koolipoiss. Raamat kirjeldabki kurnavat enam kui 1000 miili pikkust teekonda USA-sse. Suur osa nende ohtlikust teekonnast tehakse Le Bestia, kurikuulsa Mehhiko kaubarongi katusel, millega reisib igal aastal ligikaudu pool miljonit inimest, riskides rongi liikumise ajal pardale hüpates sageli oma eludega.
„Ameerika pind“ on ühtlasi nii moraalne kompass kui ka põnev lugemine. Cummins ise väidab, et „see on meie aja lugu“. Immigratsioon on globaalne probleem, millega kogu maailm on praegu sunnitud silmitsi seisma, isegi kui me seda ei soovi. Oleme ajakirjanduses rändelugudega harjunud ja võtame neid enamasti lihtsalt uudiste kõneainena. Jeanine Cummins oma teosega laiendab lugeja arusaamist probleemist ja tuletab meelde, et sõnade taga on tegelikud inimesed, kes riskivad kõigega. Autor on veetnud kaua aega Mehhikos, teinud hulgaliselt intervjuusid legaalsete ja illegaalsete migrantidega. Seda romaani kirjutas ta neli aastat eesmärgiga pöörata tähelepanu immigrantide ees seisvatele tragöödiatele.
Teine suur teema teoses on emaarmastus. Kui sa oled ema, ei ole võimalik mõelda ainult oma valule, lähtuda ainult enda impulssidest. Vaja on leida otsusekindlust ja jõudu lapse kaitsmiseks.
Raamat on Ameerikas tekitanud poleemikat, kellel on õigus rääkida immigrantide lugusid. Jeanine Cumminsit süüdistatakse, et ta kirjutab asjadest, mida pole ise läbi elanud. Samas läbib teost inimlikkus ja raskete teemade käsitlemine, miks on inimesed valmis jätma kõik ning põgenema uude ellu, teadmata, mis ees ootab. See on jutustus inimestest, kes on valmis ohverdama kõik ühe lootuskiire eest.
Lauri Räpp
Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus
Rahva Raamat, 2021. 255 lk
„Lihtsate asjade tähtsus“ sobib hästi jõuluaja lugemislauale. Tegemist on luule- ja lühiproosa vormis kirjutatud sisekaemusraamatuga, mis näitab, et alati on lootust. Ka kõige raskematel hetkedel. See on raamat, mille võib läbi lugeda ühe õhtuga, aga võib iga lehekülje juures korduvalt mõtiskleda. Lauri Räpp kirjutab sellest, mis talle endale korda läheb, kuid suudab seda teha moel, mis puudutab veel väga paljusid. Tähenduslikud luule- ja mõtteread sünnivad siis, kui oskad märgata elu ja selle ilu ning kõike, mis sellega kaasas käib. Vahel me aga vaatame üksteisest mööda või ei oska vaadata.
sa muudkui otsid
oma kohta
selles maailmas,
märkamata,
et sellel maailmal
on koht
sinus eneses
Asjad võivad olla keerulised, aga tuleb mõelda, kuidas edasi minna. Lahendused on alati olemas või vähemalt lootused. Selleks, et keerukad ja „tähtsad asjad oleksid võimalikult lihtsad, tuleb mõista lihtsate asjade tähtsust“. Samas võiks mõelda, milline on sõnum nende pealtnäha tavaliste, kergete sõnade taga tegelikult.
Debora Vaarandil on imelised luuleread: „Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale heale… Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu küsida, nõuda ja kosta“. Me kõik võiksime proovida rõõmu tunda väikestest lihtsatest asjadest ning oma elu iga päevaga järjest paremaks elada.
