Jõuluaja eel hakatakse ikka rohkem otsima nii sisemist kui ka välist vaikust ja rahu. Üks viis ümbritsevast kärast eemale saada on hea raamatu lugemine.
Valdur Mikita
Mõtterändur
Välgi metsad, 2022. 208 lk
„Mõtterändur“ on rännak koduõuest elu suurte küsimuste juurde, kusjuures liikumine kulgeb mööda põnevaid loodus-, keele- ja mõttemaastikke. Neil autori erinevatel rännakutel tekkinud tähelepanekud ja mõttevälgatused ongi kaante vahele pandud. Raamatul on sisuga sobituv alapealkiri „Taevalike eksirännakute taskuraamat“. Mikita on ise öelnud, et eelkõige on see raamat kodust, eestlase hingekodust ja hingemaastikest. See on raamat kodus olemisest, kodust unistamisest, kodu poole kulgemisest. Eks kodu olegi meie jaoks rohkem maastik, metsatukk, niiduserv ja vana õunapuuaed. Meile meeldib mõelda ennast selle maastiku sisse, see toob hingerahu.
Mikita rännuteedel saab iga lugeja kaasas käia. Usun, et natuke või isegi päris palju äratundmisrõõmu kogeb iga eestlane, kes tema mõtete radadele matkama satub, kuid „Mõtteränduris“ on ka hulganisti tähelepanekuid, mis laiendavad tavamõtlemist ja jäävad pikemaks ajaks pähe kõlama või siis meelde tuletama meie eksistentsi avaramat mõõdet. Lisaks suurte mõtete sõnastamisoskusele on raamatu plussiks autori imepärane oskus rääkida keerulistest asjadest omapäraselt, aga nii, et sõnumit pole raske mõista. Mikita aitab lugejat iseenda mõistmisel, aga ka eestlaste identiteedist ja eesti kultuurist arusaamisel.
Kirjapandut iseloomustab ka üsna kriitiline hoiak selle kohta, mis meiega ja muidugi kogu ümbritseva maailmaga on 21. sajandi kahekümnendateks aastateks juhtunud. „Kummaline on see, et inimese keha pole ennast kunagi nii hästi tundnud – inimene kannatab palju vähem nälja, külma ja haiguste pärast, ja samas – inimese psüühika pole kunagi vaevelnud nii suurte probleemide käes kui praegu.“ Samuti valutab kirjanik südant endassetõmbunud eestlase, eesti kultuuri ja looduse käekäigu pärast. Suvel avas Mikita koguni introvertide kaitseala. Kuigi tegemist oli pigem humoorika ettevõtmisega, peitub selles kurb tõetera. Tänapäeva maailmas on kära ja müra üha rohkem, seetõttu on omaette olemine järjest olulisem, kuid kohti, kuhu müra ei kostu, on jäänud järjest vähemaks.
Üks inimese elu suur eesmärk võiks Valdur Mikita sõnul olla mõistmine, et ta elab ühe suure müsteeriumi sees ning sellega tuleks luua mingisugune kontakt. Ta usub, et inimene ei pea tingimata jõudma elu mõtte sõnastamiseni, aga ta võiks elu müsteeriumi tajuda.
Valérie Perrin
Lilledele värsket vett
Tänapäev, 2022. 491 lk
Kirjastuse Tänapäev Punane sari on enamasti meeldivat lugemisvara pakkuv. Seda on ka prantsuse romaanikirjaniku Valérie Perrini tundlik ja nukkerilus teos väikelinna kalmistuvahist Violette’ist, kellele tema töö on lohutus ja pelgupaik elutraagika eest. Peategelase minevikku jääb keeruline lapsepõlv, abielu ja võõrandunud suhe abikaasaga, lahkumisvalu lähedasest. Algselt kerib autor süžee rahulikult lahti, paralleelselt näeme Violette’i elu mineviku ja oleviku põimingut, luuakse galerii erinevatest tegelastest, nende kokkupuudetest naisega. Komissar Julieni saabumine Violette’i korralikult korraldatud maailma lisab sündmuste arengule järk-järgult tempot ja ettearvamatust. Kohati tundub, et raamatusse on punutud liigagi palju erinevaid liine, kuid autor suudab kõik hargnemised oskuslikult kokku ühendada. Romaani teeb eriliselt helgeks peategelase suutlikkus raskustele vaatamata olla ning elada, tema hingest kumav valgus, aga ka tema karakterit ühtaegu iseloomustav melanhoolne leebus ja jõulisus.
Oma rolli teose haaravaks muutmisel mängivad ka väiksemad lood – kalmistule maetavate inimeste ja nende matuste omad. Samuti ei puudu romaanist suured teemad, nagu armastus, kaotus, elu ja surm ning läbiva sümbolina (surnu)aed kui millegi lõpp ja samas millegi uue algus. Tegemist on ühtaegu lootusrikka ja samas kaotuse paratamatusega lepitava looga. Romaanis leidub soojust ja rõõmu, kuid samuti nukrust ja suhete haprust. Erinevad tunded on vahel korraga kohal. Hämmastav on seejuures autori mõtete sisutihedus peategelaste sisemaailma valgustamisel.
Võluva kirjutamisstiili poolest meenutab see raamat veidi aastate tagust lugemiselamust Muriel Barbery teose „Siili elegants“ seltsis. Mõlemad romaanid kutsuvad lugejat tähelepanu pöörama väikestele elu detailidele, nendele, mis muudavad iga päeva väärtuslikuks ning hoolimata kõigist valusatest kogemustest edasi elama. Eredaid mõtteterasid on raamatus palju, tooksin välja vaid ühe: „Luuderohi lämmatab puud ära, ära kunagi unusta seda kärpida. Niipea, kui su mõtted süngeks kisuvad, võta aiakäärid ja kärbi jamad maha.“
Kahtlemata väärib kiitust Pille Kruus oma tõlke eest, mis paneb unustama, et romaan on algselt kirjutatud hoopis teises keeles. Hea meel on ka tõdeda, et teose on Viimsi raamatukogu lugejad juba enda jaoks avastanud ning raamatul on kõik eeldused lugemisedu jätkumiseks.
NOORTELE
Lucy Strange
Ööbikumetsa saladus
Hea Lugu, 2022. 288 lk
Noor inglise lasteraamatute autor Lucy Strange saab oma loominguks sageli inspiratsiooni folkloorist ja muinasjuttudest. Ta põimib lugudes omavahel maagilist realismi ja fantaasiat, et luua olustik, kus kõike võib juhtuda.
On aasta 1919. Pärast kodumaja põlengut ja venna hukkumist kolib 12-aastane Henry (Henrietta) koos oma vanematega mere ääres asuvasse Lootuse Majja. Traagilise sündmuse tagajärjel on isa sukeldunud töösse ning ema on tabanud närvivapustus, mis ei lase tal hoolitseda oma vastsündinud tütre eest, Henryst rääkimata. Loo kangelane peab ise leidma mooduse, kuidas ennast ja oma peret aidata, samuti otsima iseseisvalt vastuseid paljudele tekkivatele küsimustele ning keerukatele probleemidele. Tüdruk peab kasutama kogu oma sisemist jõudu ja tõekspidamisi, et aidata asju õigeks seada. Abi saab ta esialgu ainult aeg-ajalt end teispoolsusest ilmutavalt vennalt. Henry leidlikkusele ja vaprusele vaatamata on tema pere lagunemisohus.
Et oleks võimalus mõistatust lahendada, peab pisut infot olema. Samas jääb teoses nii mõndagi esialgu arusaamatuks, näiteks saladuslik pööning ja pimedas metsas kumav tulesilm. Ööbikumetsal ongi romaani süžee arengus eriline roll. See peidab endas kujutlusvõime erilist mõju südamevaluga toimetulekul, sest raske on rääkida silmale nähtamatutest armidest. Samuti leiab Ööbikumetsast võtme, mille abil on võimalik peresuhteid taastada. Lucy Strange’i loos põimuvad Henry lemmikmuinasjutud, väike üleloomulik moment, perekonna saladused ja üksindus. Lahendused peituvad kõigi pereliikmete silme all, ent ometi jäävad need täiskasvanutele märkamatuks. Nagu näitab raamatu kangelase käitumine: isegi, kui me arvame, et oleme täiesti tavalised ja ebaolulised, võime olla erilise eesmärgi nimel võimelised erakordseks julguseks.
Põnev ja mõtlemapanev lugemine noorele lugejale, kus romaani esialgne müstiline õhkkond leiab finišis täiesti realistliku lahenduse.
