Viimsis tegutsev Noortekapell alustas omaaegses Kirovi näidiskalurikolhoosi keskuse klubis rahvatantsurühma Valla-alused saateansamblina 1991. aasta sügisel. Esimene esinemine toimus kultuuriklubis Onion 24. veebruaril 1992, mida kollektiiv peabki oma sünnipäevaks.
„Kalurikolhoosi lagunemise ja keskuse klubi likvideerimise järel valitses tuleviku suhtes suur teadmatus ja proovegi tegime pea kaks aastat minu kodus. Päikse tõi päevadesse koostöö algus Viimsi rahvamajas tegutsenud M/E Viiraga. Pärast 1994. aasta Viimsi rahvamaja põlengut loodi 1997. aastal MTÜ Viimsi Huvikeskus, mille all tegutsesime kuni selle likvideerimiseni 2019. Järgnevalt sai entusiastide poolt asutatud MTÜ Viimsi Rahvakultuuri Selts, mille koosseisus tegutseme koos segakoori Viimsi, rahvatantsurühma Valla-alune ja rahvamuusikaansambliga Pirita tänaseni,“ räägib kapelli asutaja ja juhendaja Kalle Erm.
On tehtud ja mängitud
30 aastat on muusikalise kollektiivi jaoks väärikas iga ning selle aja jooksul on toimunud mõndagi. „Oleme regulaarselt esinenud paljudel olulistel Viimsi valla kogukonnasündmustel. 1990. aastatel osalesime erinevate rahvatantsurühmade saateansamblina mitmetel rahvakultuurifestivalidel Põhjamaades ja kogu Euroopas. 1999. aastal võtsime orkestrantidena osa Viimsi kooliteatri muusikali „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ orkestris, mis aitas arendada mängutehnikat ning oli toredaks kõrvalehüppeks rahvamuusikast. Jõulude-eelsel ülevallalisel Viimsi ballil tegime pidulistele atraktiivset lavashowd – kapelli neli vaprat tüdrukut esitasid Viimsi Piprad nimelise üllatuskollektiivina tantsuks etnopoppi. Kuna ettevalmistus esinemiseks oli põhjalik, kulges kõik publiku lakkamatu aplausi saatel. Ka taolised tegevused on kuulunud me seltsielu juurde,“ räägib Kalle Erm kirevast teekonnast.
Oluliseks verstapostiks kapelli teekonnal on koos rahvatantsurühmaga Valla-alune rahvaliku meelelahutus- ja folklooriprogrammi pakkumine turismi- ja kruiisilaevade gruppidele Viimsi vabaõhumuuseumis ja mujal. „Viimase kümnendiku erilisteks ja olulisteks väljakutseteks on osalemine rahvamuusikaorkestri koosseisus muusikali „Aken vastu päikest“ etendustel Viimsi huvikeskuses ja väljasõiduetendustel üle Eesti. Samuti ülesastumine 2018. aasta Eesti Rahvamajade Ühingu suvelavastuses „Mälutempel“ Toris. Oleme osa võtnud laulu- ja tantsupeo raames toimunud rahvamuusikapidudest aastatel 2009, 2014 ja 2019,“ loetleb juhendaja tähelepanuväärset.
Rahvamuusika pakub rõõmu
Ükski kollektiiv ei saaks tegutseda, kui poleks inimesi, kes sellesse panustavad. Noortekapelli liikmeteks on aja jooksul olnud rohkem kui tosina jagu rahvamuusikuid. Praegu on kapelli koosseis kuueliikmeline.
Akordionist Kairi Lehtpuu liitus Noortekapelliga esimesel tegutsemisaastal. „Minu peres mängisid kõik vähemal või rohkemal määral akordionit.
Viiendaks sünnipäevaks kinkisid vanemad ka mulle akordioni. Nii oli asjade loomulik kulg muusikakool,“ räägib ta oma muusiku teekonna algusest.
Kapellis mängimine on lisanud värvi tema ellu ning pakkunud toredaid reise. „Üks meeldejäävamaid välisreise oli 1997. aastal Aselesse Rootsi sõprusrühma juurde, kuhu olid kokku tulnud tantsijad ja muusikud Soomest, Saksamaalt ja mujalt. Meie kapelli liikmed said palju uusi tutvusi ning mitmete inimestega suheldakse siiani. Veel meenub sõit Tartusse „Europeadele“, kui auto enne linna sissesõitu katki läks, aga esinemiseni oli vaid 20 minutit. Panime Tartu maantee ääres rahvariided selga ja hääletasime üht põldude vahelt teele keeravat kaubikut. Jõudsime kartulikottide vahel taburetil istudes täpselt õigeks ajaks lavale,“ meenutab Kairi. Ta lisab, et aastate jooksul on juhtunud äpardusigi. „On olnud juhuseid, kus tuul noodipuldi ümber ajas ja noodid minema lendasid. Kord pidime esinema rahvusrestoranis Tiina, aga Marikol polnud rahvariideid. Kuskilt kapi tagant tõmmati välja kortsus triibuseelik, mina andsin oma vöö ja rätiku, et teksariideid varjata.“
Kairi sõnul on kapell saanud tema elu oluliseks osaks. „Mõtleme paljudest asjadest ühtmoodi ja mõistame üksteist poolelt sõnalt. Ma ei kujuta oma elu ettegi ilma muusika ja selle seltskonnata,“ ütleb ta. Ka perekond on toetav. „Kuna meie peres on pea kõigi hobid seotud just rahvakultuuriga, siis toetame üksteist igati. Planeerime aega nii, et kõik saaksid huvitegevuses osaleda. Kui mõni tähtsam sündmus on tulemas, töötame meeskonnana – kes vastutab riiete, kes toitlustamise, kes transpordi eest. On olnud mitmeid üritusi, kus neli pereliiget on korraga laval.“
Kairil on hea meel, et tänapäeval on klassikaliste muusikakoolide kõrvale kerkimas üha rohkem rahvamuusikaga tegelevaid koole ja ringe. „Järjest rohkem õpetatakse mängima rahvapille, mida 30 aastat tagasi enamik vaid pildilt näinud oli. Olen ka ise olnud laste rahvamuusikaansambli juhendaja ja näinud, kui palju rõõmu võib lapsele pakkuda ühe loo oskamine mõnel pillil,“ ütleb ta.
Ühised huvid liidavad
Viiuldaja Merle Leipalu on Noortekapellis olnud selle algusest peale. „Vanaisa mängis mitmeid pille ja kogu lapsepõlv oli mul muusikat täis, nii et sealt see kõik algas,“ sõnab ta.
Tegutsemisaastate toredamad hetked on tema meelest festivalidel osalemine ning mängimine nii Harjumaa kui ka üldlaulupidudel ja Viimsi jaanituledel.
Pikaajalise ühistegemise saladuseks on Merle arvates see, et koos on lihtsalt tore musitseerida. Pere kõrvalt on vahel keeruline, aga kõik on tehtav. „Kui graafikud klapivad, siis ei ole probleemi, aga kui satuvad olema samal ajal muud olulised üritused, siis tuleb teha kompromisse. Seni oleme hakkama saanud. Peres on kõik on rõõmsad, sest rahvamuusika teeb ju rõõmu,“ kinnitab ta.
Merlet motiveerivad jätkama toredad esinemised. „Mulle meeldib rahvamuusika ja on hea, et kõike ehedat ei saa kommertsiks teha. Motiveerivad toredad esinemised ja rahvamuusikaüritused. Õnneks neid ikka jätkub.“
Teine viiuldaja Mariko Männa on kapellis kaasa löönud samuti peaaegu algusest
„Kuna mu mõlemad vanemad on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli ja mu ema oli lasteaias muusikaõpetaja, oli üsna loogiline minna muusikakooli. Eks kaasa aitas ka see, et ettevalmistavad tunnid toimusid meil lasteaias. Kapelliga liitusin 1992. aasta sügisel. Olin kevadel lõpetanud Viimsi muusikakooli ja mulle sobis, et ma saan viiulit edasi mängida,“ meenutab ta.
Kõige kirkamalt on tal mälusopis reis Taani 1990. aastate lõpus. „Käisime seekord välisreisil ilma tantsijateta. Sõitsime väikse bussiga läbi Rootsi ja sel ajal oli kõik väga uus ja huvitav. Teine eredam mälestus on see, kus läksime Viimsi vabaõhumuuseumisse esinema ning kohale jõudes pillikasti avades leidsin eest katkise pilli. Mingi detail oli katki läinud ja viiuli keeled mööda kasti laiali. Seekord olin pealtvaataja, sest polnud võimalik mängida. Ükskord käisime teise viiuldaja Merlega koos Pääsukeste rahvatantsurühmaga Võru folkloorifestivalil. Mängisime alati kõiki lugusid peast, aga juhtus nii, et ühe loo alguses ei tulnud kummalgi loo meloodia meelde. Siis tuli üks tantsijatest jooksuga meie juurde, ümises viisi ette ja sealt saime juba ilusti edasi. Ühel jaanipäevaesinemisel Lubja mäel polnud üks mu lastest veel kahene ning polnud nõus vanaemaga kontserti vaatama/kuulama, tuli minu juurde ning terve esinemise aja hoidis ta kahe käega kõvasti mu jala ümbert kinni – ka nii on võimalik esineda,“ naerab Mariko ajas tagasi vaadates.
Tema sõnul on väga lihtne pillimängu jätkata, sest kapelli liikmed on head sõbrad.
„Osa meist on käinud samas Viimsi koolis ja muusikakoolis, tunneme üksteist läbi ja lõhki, oleme sõbrad. Ma tegelikult ei kujuta ette, et ma ei mängi pilli – siis oleks justkui midagi puudu,“ ütleb ta. On olnud ka keerulisemaid aegu. „Kui lapsed olid väiksemad, oli üsna keeruline jätkata nii tihedate proovidega kui algusaastatel. Samas oleme kõik väga mõistvad ja paindlikud ning teeme proove, kuidas jõuame. Kuna neli meist on koos mänginud juba peaaegu algusest peale ja me oleme rahvamuusikat nii kaua teinud, siis mõned asjad tulevad meil väga lihtsalt,“ leiab Mariko.
Kitarrist Arvo Hirvesaar on kapellis kaasa löönud viimased paar aastat. „Tantsisin rahvatantsurühmas Valla-alune, mille saatemuusikat Noortekapell tegema loodi Kuna olen tinistanud kitarri ja tantsuenergia oli peale Valla-aluste 30. juubelit ammendunud, siis olengi ennast sidunud Noortekapelliga,“ ütleb ta. Pillimängu on ta õppinud ise. „Minu nooruses, tehnikumi ühikas, oli kitarriõppimine väga populaarne. Kõik, kellele vähegi karu kõrva peale polnud astunud, üritasid biitlite ja rollingute lugude duure mängida,“ räägib ta kitarri juurde jõudmisest.
Talle meeldib kapellis mängida, sest koosmusitseerimine ja jämmimine on hoopis midagi muud kui omaette koduseinte vahel. „See tahe võib kesta pikalt – kuniks kõrv kuuleb ja näpud liiguvad. Rahvamuusikaga tegelemine on mulle vahelduseks igapäevasele elule,“ lausub Arvo.
Koosmäng on tore!
Marge Kaskpeit on Noortekapellis akordionit mänginud neli aastat. „2018. aasta kevadel toimus „Viimsi Pidu“. Minu laps mängis muusikakooli sümfoniettorkestris ning kuulsin ukse taga oodates ja aega parajaks tehes lugusid, mida peoks harjutati. Üks oli „Viimsi valss“. See oli nii kaasakiskuv, et tekkis tahtmine samuti seda mängida. Ütlesin laste orkestri dirigendile, et tahaksin ka seda lugu mängida, ning tema julgustas: „Aga mängi!“ Ta ei teadnud, et ma olen nii hull, et lähen ja mängingi,“ muigab Marge ning jätkab: „Kuna olen õppinud akordioni ja rahvariided olid ka olemas, siis tundus kapell see õige koht, kus ja kellega koos ma seda lugu saaksin mängida. See juhtus paar nädalat enne pidu. Helistasingi Kallele ja andsin oma soovist teada, aga Kalle ütles, et mis sa ainult seda ühte lugu mängid, tule mängi teisi ka. See oli väga imelik, sest ta ei tundnud mind üldse ega teadnud, kas ma üldse mängida oskan. Parajasti olid neil ka koos rahvamuusikaansambliga Pirita proovid käimas, nii ma siis liitusin.“
Neli aastat pole 30 aastaga võrreldes väga pikk aeg, aga omajagu toredaid mälestusi on Marge juba kogunud. „Väga vahvad on olnud esinemised koos Valla-alustega. Imetlen tantsijate energiat ja seda, kuidas naised ennast enne esinemist üles löövad,“ toob ta välja.
Kapellis meeldib talle täiskasvanulik suhtumine, kus kedagi ei sunnita midagi tegema ning mõistetakse, et kõigil on ka oma elu. „Proovide ja esinemistega on nii, et tuleb see, kes saab. Koosmäng on tore! Muidugi ei ole mõnus, kui lugu välja ei tule ja valesti mängid, aga seda on hea teada, et teistel läheb ka mõnikord rappa. Seda suurem on rõõm, kui pärast kõva proovi lugu õnnestub. Proovid on meil alati loomingulised, sest Kalle teeb pidevalt uusi seadeid. Ja nalja saab ka, näiteks kui Kalle ütleb mingi loo kohta, mis ei ole väga selge, et teeme selle hästi aeglaselt läbi, aga kui mängima hakkame, tuleb lõpuks välja kõigi aegade kiireim lugu,“ jutustab Marge.
Talle tundub, et rahvamuusika nautijaid on rohkem kui neid, kes ise mängida oskavad või tahavad. „Kindlasti on populaarsust lisanud Viljandi folk ja mitmesugused bändid, näiteks Zetod ja Trad.Attack!. Ka lõõtsamäng kogub populaarsust ja seda õpetatakse juba isegi Viimsi muusikakoolis. Kuigi muusikakoolides on õppetegevus suunatud rohkem klassikalise muusika poole, siis igaüks peab leidma oma. Mulle meeldib väga sümfoonilist muusikat kuulata, aga ise tahan tegeleda rahvamuusikaga. See tundub jõukohasem.“
Viimsi Teataja soovib Noortekapellile pikka iga ja jätkuvat mängulusti! Muide, kuna 30 aasta jooksul on noortest saanud mitte enam nii noored, siis vahetab kapell juubelikontserdil ametlikult oma nime. Uueks nimeks saab Kapell Viimsi.
Noortekapelli nimekiri läbi aastate (liitumise järjekorras)
Kalle Erm (asutaja), akordion, 1992
Merle Väli, akordion, 1992
Merle Leipalu, viiul, 1992
Anu Viibur, viiul, 1992
Mariko Kallas, viiul, 1992
Mati Tiik, basskitarr, 1992
Kairi Lehtpuu, akordion, 1992
Margus Tokko, kontrabass, 1993
Eve Martjak, akordion, 1994
Mai Jõgimaa, viiul, 1994
Siiri Sass, kontrabass/kannel, 2001
Helina Ardel, viiul/torupill, 2002
Arvo Hirvesaar, kitarr, 2018
Marge Kaskpeit, akordion, 2019
Praegune tegevkoosseis
Kalle Erm (juhendaja)
Kairi Lehtpuu
Merle Leipalu
Mariko Kallas
Arvo Hirvesaar
Marge Kaskpeit
Koduleht
Rahvakultuurikollektiivid
Viimsi huvikeskuses on augusti lõpuni avatud näitus Nelgi tee 1 hoone ja huvikeskuse ajaloost. Muuhulgas on seal väljas ka info majas tegutsevate rahvakultuurikollektiivide kohta.
Lisaks Noortekapellile ja segakoor Viimsile, kes tänavu oma juubelit tähistavad ja kellest käesolevatel lehekülgedel pikemalt juttu, tegutsevad huvikeskuses teisedki kollektiivid:
rahvamuusikaansambel Pirita (alates 1983),
rahvatantsurühm Valla-alune (alates 1989),
Viimsi muusikaliteater (alates 1999),
kergemuusikakoor Viikerkoor (alates 2009),
Randvere pasunakoor (alates 2011),
Viimsi ukuleleorkester (alates 2020).
Fotod: Peep Kirbits
Avafoto: Noortekapelli õppelaager 2021. Pildil (vasakult) Mariko Männa, Marge Kaskepit ja Arvo Hirvesaar.
