Inimesed elavad erinevatel aegadel ja erinevates kohtades, põrgates kokku teistega, kelle arusaamised nende omadest erinevad. Ja ometi püüavad nad ellu viia seda, mida ise omaks ja õigeks peavad, käia teed, mis tundub just neile õige, mistahes takistused nende ette ka ei kerkiks. Inimesed on küll pealtnäha targad ja ilusad, aga ka ekslikud ja enesekesksed. Janu on siiski kõikidel üks, nagu ütleb Kristiina Ehin. Raamatuid loeb ja soovitab Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk.

Kristiina Ehin. Janu on kõikidel üks

Tartu : Kristiina Ehin, 2020. 129 lk

„Janu on kõikidel üks“ jutustab lugusid armastusest ja inimesest läbi aegade. Siia mahub meie kõigi janu kõiksuse ja inimliku mõistmise järele, sest juurtega oleme ju kõik omavahel ühendatud. See luulekogu kõnetab lugejat oma kunstilises ja inimlikus ilus ning sellest saab igaüks välja lugeda just seda, mis teda puudutab. Oma sõna ja mõttega suudab luuletaja kujutada inimeseks olemise tuuma. Kunstnik Gabriela Urmi suurepärased fotokollaažid toetavad poetessi sõnumi mõjusust.

Kogumikus leidub nii riimilist luulet kui ka vabavärssi. Autor mõtestab iseenda ja esivanemate elukogemust keset ajavoolu ning ühendab luuleridadega argist ja unenäolist maailma. Segunevad faktid ja fantaasia. Luuletustesse on põimitud põlvest põlve kogutud sõna maagiat. Kirjanikku huvitab, kuidas ajalugu mahub inimesesse ja kuidas inimene sobitub ajalukku: „Me sobitume suuremasse pilti seda tihti ise teadmata“ ning vaid „korraks hiigelmustrit aimas pilk.“

„Meis voolavad täna ja hommegi veel
Armastusjõgi ja Stux
Me kardame ühtmoodi … Joome teed
Janu on kõikidel üks“

See on hingestatud teos, mis puudutab iga lugeja hinge, kes selle kätte võtab. Kristiina Ehini luule on hea vaimne kaaslane, kui püüame mõtestada olnut ja olevat.

Mathias Enard. Varaste tänav

Varrak, 2016. 253 lk

Mathias Enard´i romaani peategelaseks on 17-aastane vaene Maroko noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust lahkuma pärast seda, kui ta on oma onutütrega liiga lähedast tutvust teinud ja koju tagasi ei jõua ta enam kunagi. Sündmustikus on oluline roll täita noorel hispaanlannal Juditil ja peategelase lapsepõlvesõbral Bassamil. Neiu on noormehele lootuse võrdkujuks. Sõbra abil aga õnnestub tal, pärast asjatuid katseid endale peavarju ja elatist leida, saada oma esimene töökoht Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes. Kuigi ka Lakhdar on moslem, ei esinda ta nii radikaalset suunda islamis, nagu seda teevad Bassam ja tema organisatsioonikaaslased. Peategelane ei suuda mõista, millises kultuuris ta tõeliselt asub, mistõttu väljendab tema käitumine kohati hinges valitsevat segadust. Lakhdari nagu ka paljude teiste noorte ellusuhtumise võtab autor kokku järgmise mõttega: „Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, pattu teha, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine peale tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks peale Jumala enda.“

Elu paiskab noormehe ühe tööandja juurest teise juurde, läbides nii kaleidoskoobilise ühiskonnakihtide kirjelduse. Lugejal on võimalus tema silmade läbi näha elu kogu selle värvikuses ja erinevates elu pahupoole variatsioonides. Tegelikkust on romaanis kujutatud naturaalselt, räigelt ja groteskselt: kohati haarab nii peategelast kui ka lugejat õudus. Inimesi võrdleb Lakhdar koertega, kellel on „ pilgud tühjad, nad tiirlevad hämaruses ringi, jooksevad palli järele, võitlevad mõne emase pärast, mõne nurga pärast kuudis, lebavad tundide kaupa siruli, keel väljas, oodates, et neile ots peale tehakse.“

Kindlasti lõpeb romaan paljude lugejate jaoks ootamatult, kuna nad elasid sümpaatse peategelase ebaõiglaselt kulgenud elule kaasa ja oleksid kindlasti soovinud teosele õnnelikumat lõppu.

Mathias Enard on tänapäeva prantsuse kirjanduse tuntumaid esindajaid. Ta tunneb põhjalikult araabia kultuuri ja seetõttu on tal kerge samastuda loodud tegelaskujuga ning vaadelda Euroopat eemalt tulija, ühe muslimi noormehe pilgu läbi. Romaan on kirjutatud nii, nagu inimesed võiksid reaalselt mõelda. Kuna teoses põrkuvad kokku islami ja euroopa kultuur, tekitab see paratamatult probleeme kõigile asjaosalistele. Lakhdari Euroopa on miraaž ja seda mitte ainult araablastest põgenikele, vaid ka eurooplastele endile. Teose ainest võiks mingil määral võrrelda ka selliste romaanidega, nagu Houellebecqi „Alistumine“ ja Mabanckou „Katkine Klaas“. Huvi erinevate kultuuride, eriti islamismi vastu on tänapäeval paratamatult suurenenud. Seega on igati mõistetav ka lugejate huvi selliste teoste vastu, mis püüavad anda selgitust maailmas praegu toimuvatele sündmustele, mis on sageli tingitud just erinevate kultuuride vastuolust.

William Boyd. Sulnis hellitus : Amory Clay mitu elu

Varrak, 2019. 456 lk

William Boyd on üks praeguse aja tunnustatumaid inglise kirjanikke. Amory Clay tegelaskuju loomisel on ta eeskujuks võtnud mitmeid erinevaid oma aja naisfotograafe ja kirjutanud nende põhjal pseudoeluloo, mis jutustab meile veenvalt sellest, milline võis olla naisfotograafi elu 20. sajandi keskpaigas. Krista Kaer on kirjutanud, et Boyd´i sõnul „on kirjaniku kirjutatud elulooromaan tõesem kui biograafia, autobiograafia või erapäevikud, sest kirjanik kirjutab kõigest nii, nagu see oli, ta ei varja midagi, ei püüa midagi ilustada ega liialdada – kõik on tõene, sest just nii on kirjanik selle välja mõelnud. Ja oma raamatu kangelase pilgu läbi on võimalik kujutada tervet sajandit, sündmusi, mis mõjutasid paljusid, ning ka tegelikult elanud tuntud inimesi.“

„Sulnis hellitus“ on kirjutatud minavormis. Vahelduvalt jutustatakse naisele olulistest sündmustest minevikus ja põimitakse sisse oleviku päevikukatkendeid 1977. aastast, mil Amory elab Šotimaal. Tema elu määrab enim armastus fotograafia vastu ja ta saab fotograafiks, trotsides teiste vastuseisu ning jäädes kindlaks oma unistusele. Tänu sellele romaanile saame pildi naise eluloost alates sünnist 1908. aastal kuni 1978. aastani. Oma karjääri alustab peategelane Londoni pidude fotograafina ja jõuab välja reportaažideni Vietnami sõjast ning California kommuunist. Amory kohtab oma eluteel mitmeid mehi, kellega jagab elu ja armastust, aga ta ka kaotab neid. Kuigi peategelane pole silmatorkav kangelane, nõudis tema elukutsevalik ja eluviis eelmise sajandi esimesel poolel piisavalt vaprust ja tahtejõudu ning nii mõnigi olukord vajas julget otsustavust. Amory Clay on ilus, tark, ettevõtlik, aga ka ekslik ja enesekeskne. Ta elab oma elu, nagu oskab. Peategelase võluv pealiskaudsus mõjub usutavalt.

Oma teosesse on kirjanik lisanud ka Clay fotod tuntud ja tundmatutest ajaloolistest isikutest ning sündmustest. Romaani lehekülgedel saavad need uue elu, uue tähenduse. Autor oskab nende põhjal oma tegelased elusaks kirjutada. Ainuüksi fotost ei piisa inimese siseelu avamiseks, see on raskesti mõistetav vahel talle eneselegi. Kui vähe me teame isegi oma lähedastest? Ainult nii palju, kui nad on valmis end avama. Kirjanikul seevastu on unikaalne võime vaadelda ja näha seda, mis tihti jääb nähtamatuks. See on suurepärane autori leid näidata maailma erinevalt ja esitada seda fotode abil loodud biograafiana.

Teose elegantne ja väljapeetud stiil ning erakordselt ladus keel on tõeliselt nauditavad ja on omased just inglise kirjandusele selle parimas tähenduses.