LJUBA KESKKÜLA KAUNID KÄSITÖÖD HUVIKESKUSES

17.augustil avab Viimsi Huvikeskus oma näituste hooaja käsitöömeister Ljuba Keskküla imeliste tööde väljapanekuga. Viimsi Vaala tänavuse laureaadi näitusel saab näha väga mitmekesist käsitööd ning tundub uskumatu, kui palju erinevaid tehnikaid eakas meister valdab.

Aastate jooksul on Ljuba ikka ja jälle midagi uut juurde õppinud, uudishimu ja julge pealehakkamine pole teda kunagi maha jätnud. Pole vist käsitööd, mida ta ei valdaks. Ühe oma lemmiktehnika, niplispitsi kohta ütleb Ljuba: „Päris õige niplispitsiõpetuse sain Soomest, nüüd olen seda tehnikat aastakümneid paljudele õpetanud. Niplispits on imeilus, ma tahan seda väga teha.“ Ühe pitsist pildi tegemiseks kulub 106 pulka ehk niplit. See on väga keerukas ja aeganõudev töö, millest võhikul raske aru saada. Kui on huvilisi, lubab Ljuba seda näitusel ka näidata.

Ljuba on pärit Saaremaalt, Valjala vallast, talupidajate perest. Ema tegi talutööd, isa oli kalur. „Olin viiene, kui vanaema mulle sukavardad pihku pistis. Ka talutööd pidin varakult tegema hakkama. Olin 9-aastane, kui isa mulle kasvu järgi vikatilöe ja reha meisterdas,“ meenutab oma lapsepõlve praegugi igati tegus 93-aastane Ljuba. Ema ja vanaema olid tal mõlemad suured käsitöötegijad. „Ema oskas teha väga ilusat käsitööd, seepärast oli meil hubane ja mugav kodu. Kõik vaibad, voodikatted, kardinad ja laudlinad kudus ema ise telgedel. Käterättidel olid kõigil pitsid otstes. Kõik tehti omakasvatatud linast, kangad pleegitati valgeks.

Taimedega värvitud Saaremaa lambavillast kooti rahvariidekangad,“ jutustab Ljuba. Palju oskusi sai ta kodunt aga veel rohkem on ta ise õppinud, uurinud erialaseid raamatuid ja ajakirju. Aegade jooksul on tema käsitööd saanud imetleda paljud huvilised.

Erinevatest pitsidest koosnev isikunäitus oli näiteks väljas Soomes, Rauma linnas. Pärnus korraldatud rahvusvahelistest konkurssidest on meister osa võtnud kaheksal korral ning alati noppinud ka auhindu. Näitusi Ljuba Keskküla töödest on korraldatud Viimsis (1986), Tallinna Linnamuuseumi filiaalis (1992), Poska tänava Vanurite Eneseabi ja Nõustamisühingus VENÜ (2001, 2003, 2007) ning 2007. aastal ka Viimsi kultuurikeskuses. 2011. aastal oli näitus koos õpitubadega Kuressaare Gümnaasiumis, Ljuba kodusaarel.

Suur osa Keskküla elutööst on olnud käsitöö õpetamine. Kursusi on ta juhendanud aastakümneid. Alguse sai see Tallinna Kultuuriülikoolis. 17 aastat tegi ta seda tööd Poska tänava VENÜ-s. Soomes Espoos õpetas muhu tikandi tegemist. Kursusi on ta korraldunud Saaremaal, Jõgevamaal ja mujalgi. Jõgeva kandis ei peetud paljuks talle koguni auto järele saata. Viimsis on Ljuba olnud käsitööringi juhendaja aastast 1984 ja on seda tänaseni. Esimestest ringiliikmetest on täna tegev vaid üks – Ljuba ise. Väike ja habras, liigub ta ühe naise juurest teise juurde, andes seletusi oma vaiksel häälel talle omase nakatava vaimustusega, heatahtlikult ja sõbralikult. Igaühe juures leiab ta midagi kiitvat ja innustavat. Kui teha oma tööd südamega, siis läheb see teistelegi südamesse.

Viimsi Pensionäride Ühingu käsitööringis, mida Ljuba praegu juhendab, on ta suutnud luua mõnusa aura, mis tungib sügavale sisemusse ja püsib seal kaua. Tema käe all õppides kaob vanusepiir, igaüks tegutseb oma võimete kohaselt ja tunneb rõõmu oma tööst koos armastatud õpetajaga.

2017.aasta novembris VENÜ-s korraldatud näituse külalisteraamatusse on ajakirjanik Ene Veiper kirjutanud järgmised kaunid read: „Kõik inimesed on sündinud Genuas – sinise mere ääres,“ on kirjutanud Jaan Kross. Ma ei tea, kuidas on teistega lood, aga Sina, Ljuba oled ilma tulnud kauni sinise mere ääres. Kust muidu sinu särav anne, kust muidu Sinu hämmastav töökus, kust muidu Sinu lummav loomingulisus. Ja see sinine meri on vallutanud ka Sinu hinge – kust muidu Sinu südamesoojus ja emotsionaalsus. Aitäh Sulle Sinu imetabase loomingu eest, millest me kõik näituste kaudu osa saame.“

Need sõnad sobivad suurepäraselt ka tänasesse päeva ja tänuga ühineme meiegi, Sinu õpilased ja külalised.