Kui seisad küsimuse eest, mida valida oma praegusele lugemislauale, siis siin on kolm eripalgelist valikut. Igaüks lugemist väärt.
Jaan Kaplinski. Söödist Econi
Hea Lugu, 2018. 123 lk
Jaan Kaplinski, Eesti tuntumaid intellektuaale, meenutab oma mälestusteraamatus neid kaasteelisi, kellega ta oma pika ja sündmusterohke elu jooksul on kokku puutunud. Kuna teos kuulub raamatusarja „Kirjanikud omavahel“, siis on nendeks kaasteelisteks valdavalt kirjanikud või kirjandusega tihedalt seotud inimesed. Hämmastav on nende hulk, kes raamatus on oma koha leidnud. Kirjeldades oma erinevaid kolleege ja sõpru, avab Kaplinski ühtlasi pildikesi omaenese elust.
Autori toodud valikus on inimesi alates varasest lapsepõlvest kuni hilisemate kohtumisteni rahvusvahelistel konverentsidel, mis said võimalikuks tänu tema silmapaistvale eruditsioonile ja erakordsele keelteoskusele. Esimene teadlik mälestus kirjanikuga kohtumisest oli Karl Eduard Söödist Tartu lihapoes. Tõsisemad kirjanduslikud kontaktid ja tihedamad sõprussuhted said alguse alles ülikoolipäevil. Neist mainib ta eelkõige Ain Kaalepit, Andres Ehinit, Mari Viidingut, Paul-Erik Rummot ja Mati Unti.
Jaan Kaplinski tõlgendab ümbritsevat mitmetahuliselt – pealtnäha tavalistes kokkupuudetes ja sündmustes võib märgata varjatud põhjusi ja tähendusi, peidetud seoseid ning lugusid. Suhtudes oma sõpradesse ja kolleegidesse lugupidavalt, ei jäta ta tegemata ka kriitilisi märkusi kui vaja. Läbi kohtumiste teoses esitatud kirjanikega avaneb lugejale ühtlasi väga tõepärane pilt ajastust, mil ta elas ja sündmustest, mis teda mõjutasid. Kaplinski ise on öelnud, et ta on hingelt kollektsionäär, kellele on meeldinud koguda teadmisi, eriti ülevaatlikke teadmisi paljudest asjadest.
Kaplinski „Söödist Econi“ pakub huvi inimestele, keda huvitab eesti kirjandus ja selle tuntumad esindajad. Seega on raamat kirjandusloolises mõttes väga hariv, seda eelkõige autori enda ja tema poolt kirjeldatud inimeste suhtes.
Romain Gary. Elu alles ees
Tänapäev, 2021. 199 lk
Heaoluühiskonna varjukülgedest kõneleva romaani peategelaseks on 10-aastane vanemateta araabia päritolu moslemipoiss Momo, kes oma lühikese elu jooksul on näinud palju seda, mida üks laps ei peaks nägema. Ta on näinud selliseid elu külgi, millest ei tea ka enamus täiskasvanuid. Irooniliselt mõjub talle mitmel korral öeldud käibefraas „Sul ju elu alles ees“. Teine keskne tegelane romaanis on holokausti üle elanud vana, kole, paks ja haige prostituut Rosa, kes on endale võtnud ülesande hoolitseda lõbunaiste laste eest. Romaan räägib elust ja surmast, armastusest ja halastusest, inimlikkuset ja ühiskonnas valitsevast ükskõiksusest. Eelkõige aga hüljatutest. Ega siis asjatult figureeri teoses vana araablasest vaibakaupmehe lahutamatu kaaslane – Victor Hugo „Hüljatud“. Siiski on teose tegelastel säilinud lootus: „Mida vähem uskuda, seda rohkem tahetakse uskuda“.
Teose lugemine tekitab vastandlikke tundeid. Ühelt poolt on see valus lugemine, teisalt kiirgab tekstist hingesoojust. Kirjaniku poolt kirjeldatud „vaeste patuste“ elu mahendab lapselikult loomulik lähenemine ümbritsevale. Autoril on imeline võime kirjeldada kogu maailma nii, nagu seda näeb laps, seadmata kahtluse alla midagi vaid seepärast, et enamus inimestest seda teeb. Tuleb nõustuda, et valge on tihti must, mis ennast varjab ja must on vahel ärapetetud valge. Armastus võib vahel tähendada ka armastatust loobumist.
Romaan valiti 1975. aastal Prantsusmaal aasta parimaks kirjandusteoseks, ilma et tema tõelist autorit oleks teatud. Alles aastaid hiljem selgus, et pseudonüümi Émile Ajar nime all peitus tuntud prantsuse kirjanik, kineast ja diplomaat Romain Gary. See selgitab ka, miks raamatul on kaks autorinime.
Karsten Dusse. Eneseabimõrvad: rahustav kriminaalromaan
Tänapäev, 2020. 313 lk
Teose minategelaseks on eluga ummikusse jõudnud karistusõiguse advokaat Björn Diemel, kes esindab igapäevaselt organiseeritud kuritegevust. Vanaviisi jätkates terendab tal ees lahutus abikaasast ja eemalolek tütrest. Viimases hädas tuleb tal pöörduda nõustaja jutule. Neist pole ta seni küll vaimustuses olnud, aga asi tasub siiski proovimist. Ootamatult selgub, et nõustaja kohaloleku selgitustest, mida raamatus läbi peatükkide lahti räägitakse, võibki kasu olla, eriti kui neid sõna-sõnalt järgida. Psühholoogi nõuanded võimaldavad maffiabossi advokaadil elada nii, nagu oleksid tal elus ka teistsugused valikud kui ainult tööandja kõikvõimalike kahtlaste äriliste ettevõtmiste lahendamine. Diemel muutub iga päevaga üha rahulikumaks ja kohalolevamaks. Ta hakkab mõistma digi- ja tööpaastu tähtsust, suudab teadlikult keskenduda, oskab toime tulla kannatamatuse ja rahulolematusega.
Paraku ei kulge elu nii lihtsalt, nagu teose peategelane ette kujutab. Tema boss ei mõista kuidagi oma advokaadi uut maailmavaadet ja mingil ajahetkel hakkavad sündmused lausa katastroofiliselt arenema. Tehtud valikud saavad nii mõnelegi raamatu tegelasele saatuslikuks. Ettetulevaid takistusi aitab Diemelil lahendada keskendumine täielikule kohalolule, mida ilmekalt tõestab järgnev näide. Advokaat on väikese tütrega sõitmas nädalavahetuseks järveäärsesse majja, kuid ühtäkki nõuab tööandjast maffiaboss, et ta probleemsest olukorrast välja aidataks. Lahenduseks on keskendumine ühele tegevusele. Kõigepealt tuleb boss auto pagasnikus kontorist välja viia ja sinna „unustada“. Seejärel pühenduda planeeritud nädalavahetuse veetmisele tütrega.
Tegemist on nauditavalt kirjutatud paroodiaga, mis kujutab endast nii eneseabiõpikut kui ka tugevasti üle vindi keeratud krimilugu. Seega pakub raamat huvi eelkõige musta huumori austajatele. Teose keel on kujundlik, pakkudes põnevaid tähelepanekuid, ohtralt dramaatikat ja ootamatuid süžeekäike. „Eneseabimõrvade“ lugemine kinnitab veelkord, et pole probleeme, millel poleks lahendusi. Need tuleb vaid üles leida, kasvõi eneseabiõpiku abiga. Seega sisendab raamat optimismi, kinnitades: „Küll läheb paremaks.“
