Tähistame sel aastal Viimsis kultuuriaastat ja see annab hea põhjuse veidi enam mõelda, mida kultuur meie jaoks tänapäeval tähendab.
Kitsamalt mõistame kultuurina eelkõige kunsti- ja muusikamaailmas toimuvat, kuid laiemas vaates vaadates tähistab see mõiste väga paljus kõike seda, milleks ja kuidas me midagi ette võtame ja teostame. On ju näiteks ka suhtlemiskultuur osa kultuurist ning seegi, kuidas planeeritakse elupaiku ja -keskkonda või see kuidas liikleme.
Tänapäevane mõiste kultuur on välja kasvanud ladinakeelsest sõnast cultus. Eestikeelne vaste võiks sellele mõistele olla eelkõige austamine. Selle avamiseks on Cicero öelnud juba enne meie aja arvamist nõnda: Cultus on kõige selle hoolikas jälgimine, mis kuulub jumalate austamise juurde.
Kultuuril on mitu tahku
Praeguseks ajaks on küll mõiste kultuur omandanud veidi teise tähenduse, aga eks ongi kultusest saanud kultuur. Nõnda leiab selle avamiseks Eesti keele seletavast sõnaraamatust lausa viis erinevat vastet. Esimene neist on ilmselt kõige laiemalt levinud: kultuur on inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum. Ehk siis kõik, mida inimene oma loovuses ja leidlikkuses suudab luua tulenevalt õpitud tehnikatest ja elukogemusest. Kultuur on kõige laiemas mõttes kõik, mida me inimestena teeme ja ette võtame ning mille läbi teiste inimestega ja ümbritsevaga suhestume.
Oleme Viimsis käesoleva kultuuriaastaga ja eelkõige meie kogukonnale avaneva kultuuri ja hariduskeskuse Viimsi Artiumiga tegemas suurt kvaliteedihüpet. Seda kultuuri väga erinevatel tasanditel, sest loovuse ja leidlikkuse elavdamiseks on äärmiselt olulisel kohal kõik tehnilised võimalused, mille märgatav kvaliteedi kasv saab olema nähtav kindlasti kõiges, mida inimene selle toel luua suudab. Samas on see märgiks, et Viimsis elavad kultuursed inimesed, kes hindavad ja oskavad väärtustada üheskoos loodut, ka seda, mis seni tehtud tagasihoidlikumates tingimustes.
Igaühel on võime luua
Kultuur on pidev ja jätkuv kasvamine, sest nagu näiteks inimene, kes juba maast madalast on harjunud laulma mõne koori koosseisus või tantsurühmas tantsinud, soovib vägagi tõenäoliselt seda jätkuvalt teha oma elu ilmestamiseks ja enese oskuste hoidmiseks ning loomulikult ka eneseteostuseks. Väljendades nõndamoodi enda kultuursust kogukonnas.
Küll järjest enam tarbimisühiskonna poole kaldudes oleme ka kultuuri hakanud käsitlema kaubana, mille maksumuseks kujuneb piletihind ja mida inimene tarbib pigem meelelahutuseks. Samas saab iga inimene kultuuri põhiolemust tunda eelkõige siis, kui ta on ise looja ja kaasa tegija, on andja. Loomulikult kasvab ka suuremates kogustes kultuuri tarbides inimeses asjatundlikkus ja arusaamine kultuuri kvaliteedist, kuid kui inimesel on isiklik kogemus kultuuri looja positsioonilt, on kindlasti arusaamine ja kultuuri mõistmine veelgi avaram.
Kultuuris on olulisel kohal kõik tehnilised oskused, millede kaudu saab oma loomingulisust materjaliseerida või kuuldavaks muuta nõnda, et see teisi rõõmustab. Väljendusvabadus lisab tehniliste oskuste kõrvale aga lennukuse ja avaruse nõnda, et võibki sündida midagi enneolematut ja kaunist.
Kultuur on võimalus olla väiksearvulisel rahval nagu eestlased, oluliselt suuremad, just nõnda, nagu president Lennart Meri kunagi ütles, et me peame saama vaimult suureks. Suureks saamine saab aga toimuda ikkagi ainult siis, kui toimub kasvamine.
Nii ongi vahel ehk isegi omamoodi tüütu harjutada heliredelite sujuvat mängimist, näitetüki sõnu või õiget pintslitõmbe liigutust, aga kui need selged, alles siis saab alata tõeline loomine.
Olles avatud uuele
Ka hingerahu võib inimene leida kultuuri kaudu, sest tormates kultuurist päriselt osa ei saa, tarvis on hoopiski võtta hetk ja seisatada, vahel lausa istuda, et oleks võimalik kultuurist osa saada. Võime Artiumistki mööda vuhiseda ilma täpsemalt süvenemata, mida see maja eneses peidab, kuid kui võtta aeg, astuda sellesse majja ja süveneda kõigesse, mida seal kohtab, võib tõttamise rutt kaduda ja rahu meid vallata.
Selleks kõigeks aga tuleb muuta harjumusi, tuleb olla avatud uuele, sest kui tõtata mööda kultuurist ja selle pakutavast, võib inimene ära manduda ja nõnda ka üha enesekesksemaks ja tigedamaks muutuda. Suhestumine teistega, suhestumine kogukonna ja kultuuriga annab võimaluse saada paremaks inimeseks.
Loodan, et nõnda kasvatab see kõik meie kultuursust, et ka meie suhtlus ja liikluskultuur paranevad ja me inimestena mõistame, et mina on osa suuremast tervikust, mille headuse kasvamisse saab omapoolse panuse anda. Üksi on inimene suhteliselt vähese jõuga, ühendades aga innustunult oma väe hea ja ülla eesmärgi nimel võib sündida nii mõndagi enneolematut ja uut.
Nii nagu arhitektuur on osa kujutavast kunstist ja selle kaudu kultuurist, on osa kultuurist ka suhtlemine ning oskus näha, mõista ja hinnata teise inimese või kogukonna pingutusi ja loomingut. Arvamine ja kritiseerimine on alati lihtsama vastupanuteed minek, et aga vältida sellele libedale teele sattumist tuleb püüelda enama kultuursuse poole. Seda saabki saavutada üksnes kasvades kultuuri tundmises ja olles osaline kultuuri tekkimisel.
Meie sõnadki on osa kultuurist ja kui alguses sai mainitud Cicerot, kes oma kultuse definitsioonis määratleb seda austusena jumalate suhtes, siis tsiteerides Allan Petersoni tuntud teleseriaalist „Õnne 13“: „Mingi austus peaks ikka ka olema!“ Peaks olema austus kultuuri suhtes, mis meie lähedal sünnib ja mida nii paljud inimesed meie endi hulgast loovad.
Kultuur rõõmustab inimese meeli ja hinge! Head jätkuvat kultuuriaastat!
