Pikad sügisõhtud on lugemiseks justkui loodud. Siin on kolm raamatusoovitust, mida järgmiseks oma lugemislauale valida. 

Nora Ikstena

Mees sinises vihmamantlis

Paradiis, 2019. 182 lk

Tõlkekirjandusel läheb Eesti kirjandusmaastikul üldiselt hästi. Siiski teame vähe sellest, mis toimub meie lähinaabruses, ning seetõttu on hea võimalus lugeda tänapäeva ühe rahvusvaheliselt tuntuma Läti kirjaniku Nora Ikstena romaani. Ikstenat paeluvad elulood. Lisaks ilukirjandusele ja esseistikale on ta mitme tuntud Läti kultuuritegelase biograafia autor. Kirjanik on öelnud, et ka suur osa tema ilukirjanduslikust loomingust on autobiograafiline. Seda on samuti „Mees sinises vihmamantlis“. Hästi kirjutatud lugude puhul polegi reaalselt toimunu määrav. Mõjusad raamatud on igal juhul üldistusjõulised, lugejat haaravad ning kõnetavad. Piir elu ja loomingu vahel on tihti ebaselge. Romaani peategelaste vananeva kirjaniku Tebe ja Tütrekese prototüüpidena on nähtud tõlkijat ja kirjanikku Dzintars Sodumsit ning Ikstenat ennast. Kahe tegelase läheduse ja hingesuguluse teos avabki. 

Peategelaste sõprus saab alguse tänu kirjandusele. Kahekümnendates eluaastates noore naise kätte satub Tebe poolt tõlgitud James Joyce’i „Ulysses“. Tekstist lummatud Tütreke otsustab ka ise midagi kirjutada ning katsetused tõlkijale saata. Ta julgeb seda teha, sest pole kindel, kas sellist inimest nagu Tebe on üldse olemas. Nii kaugel ja ebareaalne tundub ta olevat, aga Tebe on olemas, ta lausa vastab Ameerikast noore lätlanna kirjale. Alguse saab aastatepikkune omavaheline kirjavahetus, kus Tütreke peagi mõistab, et Tebe on tema elus midagi hoopis erilist. Omavahelise suhtluse põhisisuks on ühine kirg keele ja kirjanduse vastu, aga käsitletakse ka omaenda argipäeva ning elu suuri teemasid. 

Romaani iseloomustab omapärane stiil ja põnev keelekäsitlus. Ikstena sunnib lugejat rändama mööda sõnalabürinte, jälitamaks pilte, millele kirjanik üksnes viitab, juhatades lugeja teeotsale, kuid lastes tal terviku ise peas kokku panna. Teost võib lugeda ka kui noore kirjaniku lugu, kes hakkab aduma, mis on kirjandus või väga vana kirjaniku lugu, kes elab askeedina mütoloogilistes ja kirjanduslikes sfäärides. Kirjanik mõtiskleb elu, armastuse ja surma üle. Mõneti on raamat realistlike elusündmuste peegeldus, mõneti intellektuaalsete väärtuste kogum. 

„Mees sinises vihmamantlis“ ei ole kergekaaluline teos ja eeldab lugejalt suuremat süüvimist nii karakteritesse kui ka romaani sündmustikku.

Ann Patchett

Hollandi maja

Tänapäev, 2021. 368 lk

Ann Patchett on ameerika kirjanik, kes on pälvinud mitu kirjandusauhinda ja valitud ajakirja Time saja kõige mõjukama inimese sekka. Patchett on justkui majaehitaja, kes laob osavalt kivi kivi kõrvale, näidates iga reaga, milline on inimloomus ja kuidas tagasilöök, aga ka edu võivad oodata just seal, kus seda arvata ei oskaks. Tema teoses jääb alati koht juhusele tegelaste otsuste ja saatuste määramisel. Omaette väärtuseks on autori kirjutamisstiil, milles on praegu harva esinevat kujundirikast väljenduslaadi ja erilist täpsust, mis ei peatu enne, kui mingi episoodilik olukord on sügavuti avatud. Tulemuseks on põhjalik, tegelaste käitumist mõtestav ja suurepäraselt kirjutatud romaan. 

Nagu pealkirigi ütleb on teose koondavaks südameks maja. Jõuka hollandi tubakatöösturi luksusliku häärberi ostab pärast sõda ärimees Conroy. Sellest rõõmsaks sündmuseks plaanitud ostust algab aga perekonna tragöödia. „Hollandi maja“ on suuresti peredraama, milles keskendutakse Conroy laste elusaatusele. Kui noored Danny ja Maeve võõrasema tahtel oma kodust minema kihutatakse, ei aimagi nad, et tegelikult ei suuda nad sealt kunagi lahkuda. See on lugu õe-venna sidemest, nende lapsepõlvekodust ja minevikust, mis neid lahti ei lase. Danny ja Maeve tugev liit jääb edasises elus mõlemale elujõu allikaks, aga mõneti piirab läbisaamist teistega. Romaan on lugu kadunud paradiisist ning vaatleb põhjalikult pärilikkuse, armastuse ja andestuse olemust, seda, kuidas me tahame end näha ja kes oleme tegelikult. Autor uurib inimesi mõjutavaid, millalgi tehtud otsuseid, aga ka mineviku nägemist uues valguses. „Elus tuleb ette üksikuid kordi, mil tõukad end edasi ja su jalge alt kaob minevik, millel varem seisid, aga kuna tulevik, millel soovid maanduda, pole su ees veel paika loksunud, siis jääd üheks hetkeks justkui õhku rippuma, teadmata midagi ja tundmata kedagi, isegi mitte iseennast.“ Tee iseendani ei ole sugugi kerge ja vahel seda ei leitagi.

Patchetti romaanis köidavad lugejat väga usutavalt kujutatud tegelaskujud, nende lootused ja pettumused, mis ei jäta lugemisel ükskõikseks. Romaan pakub suurepärase lugemiselamuse neile, kes oskavad hinnata inimestevaheliste suhete meisterlikku kujutamist väga heas tõlkes.

Kene Vernik

Hea une teejuht

Pilgrim, 2019. 224 lk

Kõik me teame, milline roll on inimese elus söögil ja joogil, aga täpselt sama oluline on uni. Kui uni ei ole piisav, viib see organismi tasakaalust välja, füüsilised ja vaimsed võimed nõrgenevad. Pikaajaline ärkvelolek võib viia tõsise kurnatuseni. Mõned inimesed isegi kiitlevad sellega, et nad ei vajagi palju und, kui nad magamise arvelt aega kokku hoiavad. Kuigi inimese unevajadus on individuaalne, vajab täiskasvanu uneterapeut Kene Verniku arvates keskmiselt siiski 7–9 tundi und ööpäevas. Vastasel juhul on tulemuseks unevõlg. 

„Hea une teejuht“ on praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks. Iga lugeja leiab siit vajalikku infot unehügieeni kohta. Ühtlasi jagatakse raamatus soovitusi paremaks uinumiseks ja antakse nõu, kuidas saavutada head unerütmi. Autor toetub teadusuuringutele, kuid see ei tähenda, et tekst oleks tavalugejale liiga keeruline. Kene Vernik pidas uneloengu ka Viimsi raamatukogus, kus tutvustas raamatus käsitletud unefüsioloogiat, unehäireid ja nende ravi ning keskkonna mõju. Autor ütleb, et teos on mõeldud kõigile, kes tunnevad huvi une ja unetuse vastu. Ta esitab selles olulisemaid tehnikaid, kuidas paremini uinuda, lõdvestuda ja oma rahutute mõtetega toime tulla. Käsiraamat on hästi liigendatud ja sellest leiab nii teooriat, praktilisi näpunäiteid kui ka isiklikke kogemusi. Iga uneprobleem on erinev ja erinevas vanuses inimeste puhul tuleb arvestada eri asjaolusid. Siiski kehtivad Verniku sõnul kõigi jaoks mõned ühised reeglid. Üks neist on näiteks see, et und tuleb hoida kindlas rütmis, seda ka nädalavahetusel ja puhkepäevadel.

Raamatus esitatud faktid ja situatsioonid panevad lugeja tõsiselt mõtlema une üle, millega me paraku tavaliselt ei tegele ja mida peame iseenesest mõistetavaks.