Praegune aeg seab paljudele tegevustele piiranguid, kuid kunsti on mõnes kohas võimalik veel vahetult nautida. EELK Viimsi Püha Jaakobi kirikus on avatud Kätlin Stahli isikunäitus, mida saab külastada mai alguseni. Ajasime temaga avamisejärgselt pisut kunstijuttu.
Kuidas leidsite tee kunsti juurde?
Lapsepõlves kuulus minu igapäevaellu loodusehuvi ja kunst. Alustasin kunstiõpinguid Viimsi kunstikoolis, kus olid toredad ja innustavad õpetajad. Kui olin lõputunnistuse saanud, tahtsin kindlasti kunsti vallas jätkata. Õppisin edasi kunstikallakuga koolis, praeguses Kopli kunstikoolis. Unistuste täitmist jätkasin Eesti Kunstiakadeemias maali erialal. See oli huvitav ja pingeline aeg, sest samal ajal läksid minu kaks poega esimesse klassi ehk asusime kõik koos õppima. Vahva oli, et õppijate seltskonda lisandus ka abikaasa, kes sai sisse EKA tootedisaini erialale.
Kunst lummas Teid nii väga, et otsustasite omandada ka pedagoogikutse?
Jah, pärast maalieriala lõpetamist jätkasin õpinguid kunsti- ja kunstiajaloo pedagoogika erialal. Seejärel töötasin Tallinna 21. keskkoolis kunstiõpetajana. See aeg oli suur väljakutse, sest eelnev töökogemus puudus ning suure klassi ette õpetama asuda oli tõsine proovilepanek. Pean tunnustama õpilasi, tänu kellele olen olnud kunstipedagoog juba üle 15 aasta.
Praegu annate oma teadmisi edasi Viimsi kunstikoolis. Kaua olete selles koolis töötanud ja miks Teile siin meeldib?
Viimsi kunstikoolis juhendan erinevas vanuses õpilasi ja täiskasvanuid kunstihuvilisi alates 2016. aastast. See on koht, kuhu lähen rõõmuga, sest kolleegid ja õpilased teevad koolist koduse paiga.
Õpetajatöö on huvitav, seda tehes ei tunne kunagi igavust. Rõõmu toovad uued ideed ja loomingulised õpilased. Samuti teeb südame soojaks, kui pesast välja lennanud õpilastel läheb hästi, või kui näen, kuidas õpilasel kasvab usk endasse ja ta avastab endas julge kunstniku. Loominguline anne on kõigis olemas, aga seda tuleb arendada ja selle nimel tööd ja vaeva näha.
Milline on olnud Teie tee kunstnikuna?
Paralleelselt õpetajatööga olen jätkanud maalimisega ja osalenud 2000. aastast maalikunstnike ühisnäitustel, kevad- ja ülevaatenäitustel. Isikunäitused on toimunud Kastellaanimaja galeriis ja Würthi galeriis. Hetkel saab vaadata minu isikunäitust EELK Viimsi Püha Jaakobi kirikus, kuhu kõik viimsilased on väga oodatud.
Mis on peamised märksõnad, mis Teie loomingut iseloomustavad?
Kunsti luues pole ma kunagi mõelnud, kuhu või millistesse raamidesse minu looming peaks kuuluma. Kõik ideed, mida annab teostada, viin ellu, aga algne mõte ja valminud teos ei ole kunagi sama. Kõik loksub paika tegemise käigus.
Mulle meeldib teose lihtne, minimaalsuseni viidud kujundikeel, milles on olulisel kohal skulptuurne vorm ja värvitoonid. Samuti leidub minu maalides valguse- ja värvidemängu, mis pakub aina uusi võimalusi ning avastamisrõõmu. Maalin lõuendile, põhiliselt akrüül- ja õlivärvidega.
Kolmemõõtmelisi maale kavandades on mulle abiks abikaasa, sest tehniliselt on vaja teada, kas idee on teostatav ja kui keeruliseks on võimalik minna. Tavaformaadist väljumine nõuab väga põhjalikku lõuendite ettevalmistamist, alustades alusraamidest, et kõik oleks kvaliteetne.
Maalis, kus ei ole kujutatud konkreetselt loodusmaastikku või figuratiivset kompositsiooni, on vaja edasi anda emotsiooni läbi värvitoonide ja kompositsiooni. See on põnev, sest maal on valmis siis, kui mul on tunne, et ei saa midagi lisada ega ära võtta.
Millest kunstnikuna kõige rohkem inspiratsiooni saate?
Lihtsatest asjadest, mis tunduvad igapäevased ja loomulikud. Kõigest, mis meid ümbritseb – see võib olla loodus, mets ja meri, muusikapala või inimesed. Maailm on tegelikult nii ainulaadne, igal hetkel muutumises ja tekitab erinevaid emotsioone. Mina panen oma tunded lõuendile läbi värvide.
Kuidas on viimane koroona-aasta Teie tegemisi mõjutanud?
Koroonakriis on vaimselt laastanud ja puudutanud paljusid, selle majanduslik pool alles avaldub. Väga raske on vaadata kannatusi ning teeb kurvaks, et ei saa midagi muuta. Siiski loodan, et kõik koos saame sellest üle. Kunstnikuna tunnetasin isiklikult, kui palju kriisiolukord tegelikult mõjub – kõik lõuendid ja pintslid olid pikka aega ootel, kuid maalima ei tahtnud kuidagi hakata. Lõpuks võtsin pintsli kätte ja värvisin suvemaja trepi ära.
Nagu eespool öeldud, siis Teil on üleval näitus Püha Jaakobi kirikus. Milliseid maale seal näha saab?
Näituse tegime teoks koos kuraator Erkki Juhandiga, kes andis häid soovitusi ja abi selle ülespanekul. Näitus kannab nime „Aja-Hurma-Õis, elamise ilu“. See on jutustav pealkiri, mis annab vaatajale vihje. Maalid on valminud perioodil 2013–2021. Näiteks maalid ,,Juure tasandil“ (I, II ) kujutavad kõige algust ja suunda valguse poole, maalil ,,Murde-punkt“ on meie hetkeolukord – kas hapraid veresooni saab veel kokku köita, polegi praegu selge. Veel võib näha maale läbi värvide, valguse- ja varjumängu liikumise illusioonis.
Mis Teile Viimsis meeldib?
Viimsi poolsaarel elades tunnetan loodust, naudin merd ja linnulaulu. Ilma mereta ei saa kuidagi, aga ka ilma siinsete inimesteta ei oleks see paik sama.
