Soov ja püüd paremaks saada on peidus iga inimese hinges. Tulemuseni selles osas jõuavad aga üksnes need, kes on võimelised kohanema – need, kes on valmis muutuma ja oma käitumist korrigeerima, ennast parandama. Kuid enda muutmine on inimese jaoks üks keerukamaid ettevõtmisi, sest eelkõige oskame me ju puudujääke ja parandamist vajavat näha teistes ja ümbritsevas, mitte aga iseendas. Vajadus ennast ja oma käitumist analüüsida on aga aktuaalne kogu aeg, sest paremakssaamine käib väikeste sammudega.

Oleme praegu paastuajas, mis kestab ülestõusmispühadeni. Ja läbi ajaloo on olnud paastuaeg inimeste jaoks ajaks, mil tegeleda just nende samade väikeste sammude astumisega enda paremaks saamise teel. Sest mida paremaks, mida enam armastust ja headust väljendavaks inimeseks me saame, seda lähemale jõuame me inimesele, kelleks meid tegelikult on loodud.

Kui lõpp-punktiks sellel teel on meil kõikidel ideaalini jõudmine, siis algus sel teekonnal on igaühel täiesti erilaadne. Nii ongi esmalt tarvis selgusele jõuda, mis seisus ja olukorras mina just praegu olen. Kas ma olen rahul oma eluga ja tänulik kõige selle eest, mida oma elus kogeda olen võinud? Või näen ma kõiges puudujääke ja peamiseks harrastuseks on näpuga näitamine? Või hoopiski püüan meelelahutuse toel iga hinna eest meeleheitest jagu saada? Sest see näib ainus võimalik pääsetee.

Paastuajaga seondub aga tegelikult oluliselt rohkem mõiste meeleparandus kui kontrollitud toitumine, sest üksnes siis, kui oleme valmis muutma enda mõttemustreid, üksnes siis on meil võimalik kasvada paremuse suunas. Jah, ka kontrollitud toitumine, eelkõige siis lihasöömisest loobumine on üks võimalik viis paremaks kasvamise teekonnal, kuid sellele peab eelnema piisavalt suur meelemuutus, muidu ei ole ka toitumisharjumuse muutmisel mingit tulemust.

Meelemuutus toimub meis üldjuhul siis, kui avastame enda jaoks uue viisi näha konkreetset nähtust või olukorda kui oleme seda seni osanud näha. Samas, meeleheitele viib sageli just see, kui me ei näe võimalust muutumiseks, liikumiseks paremuse suunas. Kui aga särama lööb lootuskiir, siis on inimene võimeline ennast muutma.

Selleks aga, et inimesena end veidigi saaksime analüüsida, on meil vaja oma arusaamiste ja mõistmistega paigutuda väärtuste süsteemi, milles me inimestena üheskoos elame. Nähes kaaslase näol naeratust, teame ju, et oleme suutnud teda rõõmustada. Kui aga kulmukortsutust näeme ja teravat pilku kogeme, tuleb meil analüüsida enda tegevuse või sõnade asjakohasust. Ja väärtused on just selleks samaks abiks ja suunanäitajaks, mis juhatavad inimest võtma ette seda rasket enesekasvatamise teed.

Meeleparanduse viljadeni jõudmine on aeganõudev teekond, sest esmalt on vaja headuse seemet, mis mõttekeerutuste ja muutuvate mustrite keskel idanema saaks hakata. Ja alles siis, kui sellest idanenud seemnest on taim saanud ja see taim õitsemise järel vilja kannab, on tulemus käes. Isegi meelemuutuseni jõudmine võtab aega, meelemuutusest meeleparanduseni seega veelgi enam. Kuid see ei saa üldse alata, kui inimene enda hinge eest hoole kandmisega ei tegele.

Meie hinged vajavad hoolt ja tänapäeva maailmas võimegi me väga paljude erinevate psüühiliste häirete ja haiguste keskel elades näha, kuidas tegelikult vägagi paljudel juhtudel oleks olnud võimalik kriise ennetada ja vältida, kui vaid oleks vaevutud veidikenegi hoolitsema oma hinge eest.

Nii võikski ehk paastuaega nimetadagi hingehoolduse ajaks, et selle käigus võiks me tõesti määratleda seda, mis takistab meie hingel vabalt lennata või mis kriibib teda, ja siis sellest kõigest loobuda meelemuutuse ja meeleparanduse läbi. Masinate ja süsteemide puhul hoolduse vajadust mõistab meist ju enamus, kuid oma hinge hooldamise vajaduse mõistmisest oleme eemale läinud, püüeldes edu ja aineliste saavutuste suunas.

Paastumine kusjuures ei ole ju ainult kristluse meetod aitamaks inimesel endas selgusele jõuda. Paastumist enda ja oma jumala suhte korrastamiseks praktiseeritakse enamustes religioonides. Nimetus võib sel küll olla erinev, kuid eesmärk on üks – hoolitsedes oma hinge eest, saada enam teada sellest, kes ma tegelikult olen.

Hoolitsedes oma hinge eest, võib meeleheitest saada meie jaoks ajalugu. Ja nii õpime me järjest enam hindama erinevate mõttemustrite kaunidust ning nii saavad meie elule suuna andjateks väärtused, mis on kandnud inimkonda läbi aegade. Üksnes hoolitsedes oma hinge eest saab inimene edeneda paremaks kasvamise teel.