Demokraatlikust riigikorraldusest kõneldes ikka rõhutatakse seda, et kõrgeimaks võimukandjaks on rahvas. Ehk siis iga inimene, kes riigi kodanikuna valimistel oma häält andes ja esindajat valides panustab esindusdemokraatia toimimisse. Seda kõike lihtsustatult vaadates saabki öelda, et riik ongi rahvas.

Nii olemegi rahvana jõudnud taas ühe pidupäevani, mil võime tähistada juba 102 aasta möödumist ajast, mil kuulutati avalikult välja manifest kõikidele Eestimaa rahvastele, ning vaid mõned nädalad tagasi võisime tähistada Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäeva.

Ja kui need 100 aasta tagused sündmused tunduvad ehk tänases päevas veidi ajaliselt kauged ja seepärast ka ebareaalsed, siis nendest sündmustest alguse saanu vilju võimegi meie tänases Eesti Vabariigis maitsta. Kui ei oleks alanud 19. sajandil eestlaste rahvuslikku ärkamist, oleks meie rahvas jätkuvalt olnud võõraste võimude lükata ja tõugata.

Maailm on pidevas muutumises ja selle sajandi jooksul, mis on Eesti Vabariigil seljataha jäänud, on olnud lahkhelisid, on olnud halbasid valikuid ja ehk valesid otsuseidki, sest 50 aastat sellest sajandist tuli taas Eesti rahval rinda pista võõra võimuga, kes oma salakavalusega röövis meie rahvalt õiguse ise demokraatlikult oma elu eest vastutada.

Loodetavasti oleme rahvana sellest õppust võtnud. Ja kuigi inimestena on paljudel kange tahtmine omaenese nägemust maailmast teistele peale suruda, vajame me rahvana oluliselt suuremal määral ühtehoidmist ja seeläbi ka oma riigi hoidmist. Sest riik ei ole ju mitte midagi muud kui meie. Need oleme mina ja sina, need on meie naabrid, meie kolleegid, meie sugulased ja sõbrad.

Ehk siis nii, nagu Eesti Vabariigi sünniks algasid protsessid rahvusliku enesemääratluse kujunemise läbi juba pea 200 aastat tagasi ühtseid väärtusi leides ja nende läbi elu ja maailma mõtestades, vajame me ka praeguses hetkes väga ühtset väärtuste süsteemi, et meil oleks võimalik jätkuvalt kasvada rahvusriigina.

Nii nagu meie põhiseaduse preambulis öeldakse muu hulgas, siis Eesti riigi üheks oluliseks eesmärgiks on „eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“. Aga kas meie tänases päevas, selles avatud ja põnevusi täis maailmas oskame hoida seda rahvust ja kultuuri nii, et ka mitme saja aasta pärast eestlane oleks eestlane endist viisi?

Viimastel aegadel on kinolinal ja muudelgi ekraanidel olnud meil võimalik kaasa elada nii mõnegi eestlase elutöö ilule ja nende mõtetele, mis seostuvad väga tihedalt meie kui rahva oskusega hoida oma elukeskkonda loomuliku ja tõeliselt elavana. Olgu see siis Tõnis Mägi elust kõnelev film „Valgus vaikuses“ või film „Olemise ilu“ Fred Jüssi elust ja mõtetest.

Keskkonnateemad on tänases päevas esil väga teravalt, sest inimkond on majandusliku kasu saamise nimel hävitanud omaenese elupaika. Mõõdetakse ju tänapäevalgi riikliku edu ikka valdavalt majanduse kodutoodangu mahu järgi, mitte aga olemise ilu läbi tekkinud vaimuvalguse rohkuse kaudu. Numbreid ongi oluliselt lihtsam mõõta, kuid üksnes numbrite mõõtmisega ei ole võimalik riiki hoida.

Meiegi vallas on väga teravalt esil kasvamise teemad ehk siis paljude inimeste jaoks, kes on juba mõnda aega Viimsis elanud, näib, et rahvast läheb liiga paljuks. Samas on endiselt palju neid, kes soovivad oma kodu luua sellele mereäärsele ja metsalähedasele maanurgale, sest loodusrahvana me ju väga hindame looduse lähedust. Aga et selle läbi kaotab kogukond järjest enam rohelust ja loomulikku loodust, on urbanistliku elukeskkonna kasvamise paratamatus. Ja eks just see maarahvast linnainimeseks saamise püüdlus on ka üks põhjuseid, mis loksutab ja proovib järgi meie kui rahva oskust hoida neid väärtusi, millele meie elu rajatud on.

Viimsi probleemiks ei ole mitte liigne rahvahulk, vaid puudulikud oskused hoida väärtusi. Teame ju, et enesekeskne inimese saatuseks on vägagi sageli sattuda konfliktsetesse olukordadesse. Ja kui neid enesekeskseid inimesi juhtub olema rohkem, kui üks või kaks, siis pinged muudkui kasvavadki.

Soov ja püüdlus hoida oma kodumaad, hoida Eesti Vabariiki ja kultuuri läbi aegade, tähendab iga kodaniku jaoks panustamist ja pühendumist. See algab enda isiklike ja ka isiksuse probleemidega tegelemisega ja lahendamisega, koondab endas perekonna, kogukonna ja ühiskonna tegemistesse panustamist ning otse loomulikult on osa selles kõiges keskkonna hoidmisel.

Hoides end ja oma tervist, hoides perekonna- ja eluväärtusi, hoides külakultuuri ja kogukonda, saame me hoida selles praeguses ajahetkes just sedasama Eesti rahvust ja kultuuri elavana.

Hoiame Eestit!