Eestlased on tuntud suure tööarmastuse poolest ning puhkamine kipub seetõttu mõnikord unarusse jääma. Muidugi on neid, kel klassikalise puhkuse võtmine ongi keerulisem, näiteks ettevõtjad, aga tegelikult on lõõgastumine kõigile vajalik, seda nii füüsilise kui ka vaimse tervise huvides.
Puhkus ei pea kestma nädalaid, vahel piisab ühest pikast päevast või nädalavahetusest kodust eemal, ilma töömõtete ja arvutita, et energiat koguda ja väsimust peletada. Viimsi kandis ei ole sellise väikse lõõgastuse lubamine õnneks keeruline. Siin on tervise- ja metsaradasid, siin asuvad muuseumid ja spaa. Lisaks on vallas mitu saart, kuhu minek nõuab küll natuke rohkem planeerimist, aga on kindlasti seda väärt. Seda enam, et siis on põhjust ööbima jääda ning hingetõmbeaeg kestab kauem.
Veetsin septembris suurepärase minipuhkuse Naissaarel. Saarele sõidu eelis on juba see, et sinna jõudmiseks peab minema merele. Kes on aga merel olnud, see teab, et piisab kümnest minutist, et argimõtted hakkaks peast kaduma ja puhkuserežiim võtaks maad.
Meie läksime teele lennusadamast purjekaga, tuul juhtus olema soodne ning vähem kui kahe tunniga olimegi Naissaarel. Sealne eelmisel aastal põhjalikult renoveeritud sadam on juba iseenesest ilus koht. Akvatoorium on küllalt hästi tuulte eest kaitstud, kai on lai ja kenasti korras ning sellelt avaneb maaliline vaade saarele. Kohalikus kohvikus saab keha kinnitada ja rentida puuküttega sauna. Küllap oskab iga eestlane hinnata seda hetke, kui tuled saunalavalt, saad käia meres suplemas ja siis saunaterrassil istudes merele vaadata – juba ongi peaaegu täiuslik puhkepäev.
Sügisilmadega võib minna nii ja naa, aga meil vedas seekord lotovõitja moodi, sest laupäevahommik tõi päiksepaiste, suvesinise taeva ja üle 20 soojakraadi. Tore oli näha, et sadam on purjekaid ja kaatreid täis – me polnud sugugi ainsad, kes otsustasid sellel nädalavahetusel oma suve väikese väljasõiduga pisut pikendada.
Ega meil erilist plaani polnud, aga kuna ilm oli mõnus, siis võtsime ette jalgsimatka saare põhjatipu tuletorni juurde. Aeg-ajalt tulid vastu mõned seenelised, kelle korvid olid seeni lausa kuhjaga täis ja näod laial naerul. Kui tuletorni juurde jõudsime, oli udu mere poolt saarele kerkinud ja silm enam kaugele ei seletanud, aga otsustasime ikkagi torni tipus ära käia. Kasvõi juba sellepärast, et natukene kõrgusepelgust taltsutada või 214 trepiastet võttes pulssi pisut kõrgemale ajada.
Sadamas olime märganud kuulutust, et ühes rannakaitsepatareis on üles pandud fotograaf Terje Taltsi näitus ja otsustasime sedagi vaatama minna. Sattusime kokku väikese turistide grupiga, kelle giidiks oli viimsilane Raul Aljas. Kuna meie sihtkoht oli sama, kutsuti meid grupiga ühinema ja nii saime spontaanse ekskursiooni, mille käigus jutustas giid palju huvitavat nii rannakaitsepatareide kohta kui ka Naissaare ajaloost üldisemalt.
Jutu sees tuli välja, et Raul on Naissaarel ekskursioone korraldanud juba mitu aastat. Ta kinnitas, et suvi ei ole sugugi ainus aeg, mil tasub saarele tulla. Sügis on selleks täpselt sama hea. Muidugi peab valima tingimusi, millega merelt ligi pääseb, aga sobivaid ilmu võib vabalt olla veel novembriski. Pealegi pole Naissaar ainus meretagune paik, kus kodulähedast minipuhkust nautida. Ka Pranglile minek ei võta Viimsist kaua aega ning sealgi on, mida vaadata.
Kel võimalus, sel tasub oma kalender ette võtta ja väike puhkuseplaan paika panna. Looduses ja kodust eemal veedetud nädalavahetus on kuldaväärt, mis siis, et seetõttu ehk mõned kodused (igavad) toimetused edasi lükkuvad.
