Praeguseks on II maailmasõja lõpust möödas 77 aastat. Möödunud sõjad on jätnud jälje enamikesse Eesti peredesse. Praegune vanem põlvkond on läbi elanud õhuhäireid, näinud ja kuulnud pommitamist, kaotanud kodu ja lähedasi ning olnud küüditatud. Neist paljud on sõja aja lapsed. 

Täna on kasvamas peale uus põlvkond sõja aja lapsi. Ja need pole ainult Ukrainast ja Süüriast vahetu kogemuse saanud ning sõja eest põgenema sunnitud lapsed, vaid tänu kaasaegsele meediale ka need tüdrukud ja poisid, kes kogevad sõda distantsilt, internetist, tele- ja raadiouudistest ning oma vanemate murelikkusest. Meie kogukondades, koolides ja lasteaias on ka sõjapõgenikud oma vahetute kogemustega.

Kõige olulisem on teadvustada, et meie lapsed teavad sõjast palju rohkem, kui me arvame. Lapsed kuulevad ja tajuvad ümberringi toimuvat ka siis, kui nad ei tarbi vahetult meediat. Üleüldine ärevus kandub neile edasi. Lastega rääkides on kõige tähtsam meeles pidada, et nad vajavad turvatunnet ja teadmist, et suured saavad hakkama. Turvatunde tagamisel on oluline, et igapäevaelu jätkuks võimalikult tavapäraselt. Teismelistega tuleks uudiseid jälgida koos, sisu üle arutleda, kuulata nende arvamust ja vastata küsimustele. Igal juhul peaksime leidma võimaluse lastega nendel teemadel rääkimiseks ka siis, kui nad soovivad seda teha hetkel, mil täiskasvanul on midagi tähtsat plaanis. Neil on vaja rääkida oma tunnetest ja muredest, olgu need meie kui täiskasvanute jaoks nii väikesed ja tühised kui tahes. Lapsel võib lasta rääkida, mida ta olukorra kohta teab, ja küsida, mida ta teada soovib. Väikese inimese kuulamine ja see, kui me tema tundeid ja mõtteid hukka ei mõista, aitab neil endil tunnetega toime tulla ja nõnda on pärast vestlust kergem olla.

Küsimusi võib tekkida ka rahvuse pinnalt. Kuidas suhtuda vene nimega klassikaaslasesse? Kas kõik venelased on kurjad? Saame vastata, et rahvus iseenesest ei tee inimest kurjaks – otsustada saab iga üksiku inimese tegude järgi. Sõjast rääkimine annab võimaluse lastega arutleda ka selle üle, kuidas üksteise piiridest lugu pidada ja konfliktiolukordi lahendada.

Väga suur roll sõja aja laste heaolu tagamisel on lastekaitsel, (kooli)psühholoogidel ja haridusasutuste tugispetsialistidel. Selle aasta aprillis võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles rõhutatakse, et kõik liikmesriigid peavad kaitsma põgenevaid lapsi vägivalla, ärakasutamise ja kuritarvitamise eest, muuhulgas inimkaubanduse, ebaseadusliku lapsendamise ja muud liiki väärkohtlemise eest. Soov on, et piiridel tegutseksid lastekaitseametnikud, kes aitaksid kiiresti tuvastada haavatavad lapspõgenikud ning toetaksid neid. Pärast esmast vastuvõttu tuleb järjepidevalt jälgida lapse heaolu. Oluline on abistada põgenikke perekondade taasühinemisel. Tänasel päeval on lastekaitse töö erilise tähelepanu all, lisandunud on sõja aja pered: sõja eest põgenenud ja sõja tõttu ärevad. 

Möödunud sõja aja laste mälestustele tuginedes saame öelda, et kuigi sõda paiskas laste elud segamini, oli neil kõigest hoolimata omad lapsepõlve mängud ja toimetamised, mured ja rõõmud. Meie, täiskasvanute hooleks on tänastele sõja aja lastele võimaldada lapsepõlv oma igapäevategemiste, sõprade ja perega.

Tasuta ja kiire võimalus spetsialistiga rääkida on koolipsühholoogide üleriigiline nõuandeliin 1226 (tööpäeviti kell 16–20) ja vene keeles 1227 (teisipäeviti kell 16– 20). Lapsi ja lapse vanemaid ning lapsega seotud isikuid toetab lasteabitelefon 116 111.

Foto: Canva