Katrin Markii
Foto: Annika Haas

Septembrikuu teisel pühapäeval tähistasime vanavanemate päeva. Sel aastal oli see päev minu jaoks teistmoodi, sest juba pool aastat olen ma vanaema staatuses.

Elukorraldus on aastakümnetega muutunud ja nii ka vanavanemad. Minu vanaema oli pensionil, elas maal, toimetas laudas, kudus sokke ja pidas videvikku. Sõbrannadega kohtus piimapukil ja raadiost kuulas Artur Rinnet. Mina elan korteris, töötan arvutis, surfan sotsiaalmeedias, kohtun sõbrannadega vinoteegis ja fännan Dennis Lloydi. Kaasaegsed vanavanemad käivad tööl ja on tihti ka aktiivsed kogukonna liikmed. Naudivad kuldset elusügist, reisivad maailmas ringi ja teevad kõiki neid asju, mida seni polnud laste ja muude kohustuste kõrvalt teha saanud. Kaasaegsete vanavanemate suurimaks väljakutseks saab ehk pidada töö ja eraelu klapitamist. Kuigi progress on muutnud vanavanemaid, ei ole ometigi muutunud roll, mida vanavanemad täidavad.

Noored vanemad õpivad läbi katsetuste ja eksimuste, läbi edasiminekute ja tagasilöökide, kasvades iga järgmise lapsega justkui paremateks vanemateks. Aga kas samamoodi käib ka vanavanemateks kasvamine? Tajun olulist vahet lapsevanemaks ja vanavanemaks olemises. On suur rõõm olla osaline noore pere tegemistes, kuid nüüd juba sootuks uues vaates. Lapse sünniga saavad kõik pereliikmed uued rollid ja ülesanded. Mehest ja naisest saavad isa ja ema, nende vanematest vanaisad-vanaemad. Isegi, kui juba ollakse vanavanemad, siis iga lapsega kaasneb uus ja ainulaadne kogemus.

Vanavanemana tuleb leppida tõsiasjaga, et ei olda lapsevanem, vaid vanavanem lapse elus. Vanavanema roll on veeta aega oma lapselapsega, vajadusel nõustada ja aidata nende vanemaid ning olla pereliikmete jaoks olemas. Vanaemasid ja -isasid kujutatakse rahulike, sõbralike, suunavate ja toetavatena. Vanemlikest argimuredest vabana ja elukogenuna ongi ehk rohkem kannatlikust kuulata, arutada, mõista. See roll ei ole aja jooksul muutunud ja usun, et ei muutugi.

Vanavanem on lapsevanematele pehmeks ja tuge pakkuvaks käepikenduseks lapse elutee kujundamisel. Tihti olen kuulnud, et ennast rangeteks lapsevanemateks pidanud on vanavanematena omalegi üllatuseks muutunud hellitavateks „pehmodeks“. Vanemluse toetajatena pakuvad vanavanemad elutervet nõuannet ning kogemust, mida populaarsetest perefoorumitest ja sõbrannadelt ei ole võimalik saada.

Looma- ja linnuriigis ei ole vanavanemlus väga kombeks, seega on vanavanema seisus inimeseksolemise üks eeliseid. Kõige väärtuslikum, mida vanavanemad oma lastele ja lastelastele anda saavad, on aeg ja mälestused. Me kõik loome täna homseid mälestusi, kuid vanavanemad on ka sild minevikku – oma vanemate ja vanavanemate lugude lätetele. Vanavanemad tulevad maailmast, mis oli enne kui meie emad-isad ja me ise olemaski olime. Tänased noored vanavanemad peavad aga olema valmis, et varem või hiljem tahab lapselaps kooli kodulootunni teada ajast, mil „sina olid noor“.

Mis tunne on olla vanaema? Uhke tunne on mõelda, et minu enda laps hoiab süles oma väikest last ja olen valmis kõigeks selleks, mida vanavanemad ikka teevad: jutustama lugusid, raamatulugusid, ja isast, kui ta veel noor oli ja kui ma ise veel noor olin. Laulma vanu laule, joonistama maju, koeri, kasse ja voltima paberlennukit. Taguma plekktrummi ja pardi moodi prääksuma. Õmblema kinni haavatud Sipsiku käe. Puhuma nätsumulle ja teadma kõike iga mutuka ja putuka kohta. Omama põhjatut käekotti ja valmistama parimaid sõrnikuid. Olema tark, hea, soe ja pehme.

Toredat kooskasvamist ja ilusaid mälestusi vanavanematele, lastele ja lastelastele!