Katrin Markii
Foto: Annika Haas

Sügisperiood tähistab eesti rahvakalendris aega, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi – see on hingedeaeg.

Eestikeelne sõna hing on üks vanemaid sõnu, mis märkis õhu kopsudesse tõmbamist ja sealt eemaldamist, eluvaimu või elusolendit. Tänases ajas omab elavate hingede eest hoolt kandmine üha suuremat tähendust. Kuigi meel on peas ja hing on sees, siis vaim võib kippuda väsima selles keerulises ja vastuolulises maailmas. Püüame teha kõik selleks, et meel oleks selge ja hing ei oleks haige.

Hing tavalises tähenduses elustab keha. Paljudes maausundites on hing lisaks inimesele ka loodusel (puudel, loomadel, lindudel). Aristoteles eristas taimset hinge taimedel (anima vegetativa), loomset hinge (anima sensitiva) ja inimestel ratsionaalset hinge (anima rationale). Hinge tähendus oli algselt seotud elujõu, hingamise, puhumise ja tuulega.

Kui emad puhuvad oma laste valutavatele kohtadele (äralöödud varba või ukse vahele jäänud sõrme peale), siis puhuvad nad lapse haigele kohale oma hingejõudu. Hinguses peituvat elujõudu rakendatakse tihti puhumisega (nt Jumal puhus esimesele inimesele hinge sisse). Paljudes usundites, mütoloogiates ja rahvauskumustes võib hing rännata või ümbersündida (reinkarnatsioon, muutumine loodusvaimuks/haldjaks, hingelinnuks) või naasta elavate maailma deemoni, kummituse või tondina. Hingedega rahu hoidmine on paljudes kultuurides rituaalsete toimingute objektideks. On kultuure, kus arvati, et lahkunud hingel on teispoolsuses samasugused vajadused kui elus (hauapanused). Tihti oli lahkunud hingedel oma paik või koht, kuhu nad kogunesid, kas jäädavalt (nirvana, paradiis) või siis „hingetõmbeks“, et sobival hetkel tagasi pöörduda. Spiritualistid väidavad end suhtlevat hingedega, mistõttu on nende maailmapildi eelduseks hingede olemasolu / alles olek. Paljud maailmavaated ja filosoofiad tunnustavad arusaama, et keha ja hing eksisteerivad eraldi (kartesianism).

Eestlaste jaoks on hing oluline. Seda nii tunnete, emotsioonide või inimloomuse kirjeldamises kui ka igapäevaelu toimingutes. Hinge eest tuleb kanda hoolt (köstri mure Joosep Tootsi edasise käekäigu pärast, kui hing jääb hooleta). Eestlaste hing on seotud hingamise ja elulemisega. Kuniks hingad, seniks elu ehk hing on sees. Hinge on võimalik kinni hoida vaid piiratud aeg (vee all, hirmust ja põnevusest). Kui õigel hetkel hingamist ei taasta, võib juhtuda, et hing on paelaga kaelas ja halvimal juhul heidad lõpuks hinge. Hingel on oma teadvus ja tunnetusvõime. Hing võib aimata halba ja head, võib tunda ära (hinge)sugulase, väriseda ja väreleda (õnnest, elevusest). Hing himustab ja ihkab ja mõnikord vihkab. Hing võib olla õnnelik ja õnnetu. Hinge tuleb kosutada elamuste ja söögi-joogiga.

Hing on anum – mõnel saab kiiremini täis ja mõnel ei saa kunagi täis. Kui hing saab täis, võib aidata, kui võta miskit kangemat hinge alla. Mõni hing jääb lõpuks rahule ja mõni jääbki rahutuks. Aeg-ajalt tahab hing üksindust – ta tahab, et ta rahule jäetaks. Me hoiame oma hinge, me ei taha, et tema kallale kiputakse. Hing on kallis – tal on hingehind. Hing on tagala – hinge taga on nii raha kui ka nänni. Hinge on võimalik müüa (kuradile kolme tilga vere eest) ja ära anda (kallimale, tööle, hobile). Kui midagi hingele jääb, jääb hing haigeks. Oluline on mitte jääda hingetuks. Hoiame oma hinge ja hinges oma lähedasi, keda meie hulgas täna enam ei ole.

Rahulikku hingedeaega!