Septembris on üks tähtpäev, mis on seni kõige muu kõrval pisut varju jäänud. Nimelt peetakse septembrikuu teisel pühapäeval vanavanemate päeva. See ei ole meie kalendris olnud kuigi kaua, sest lisati riiklike tähtpäevade hulka alles 2010. aastal. Seetõttu ei ole me võib-olla harjunud seda tähistama, aga kindlasti väärivad vanavanemate päev ja vanaemad-vanaisad ise väga suurt tähelepanu.
Õnnelikud on inimesed, kelle elus on vanavanematel olnud tähtis roll. Selle kuu esimeses Viimsi Teatajas on pikem persoonilugu Randvere kooli uuest koolijuhist Stanislav Nemeržitskist, kes samuti mainib ühe eeskujuna oma kallist vanaema. Just vanaema oli see, kes oma pika akadeemilise karjääriga tulevasele direktorile eeskujuks oli ning utsitas teda aina õppima ja eesmärke püüdma.
Minulgi on elus vedanud. Kui sündisin, olid olemas kõik minu vanavanemad. Vähe sellest, nad kõik nägid, kuidas kooli läksin, keskkooli ja ülikooli lõpetasin, esimese lapse sain. Nendega seoses on mul lapsepõlvest väga palju helgeid mälestusi. Mõlemate vanavanemate kodud olid samas alevis, kus ma üles kasvasin, ja mul oli alati võimalus nende juurde minna. Teadsin, et olen sinna oodatud.
Kõige rohkem hoidis mind vanaisa Gustav. Mulle on korduvalt räägitud lugu, kuidas vanaisa ja ema läksid tulevase (esimese) lapselapse jaoks tekki ostma. Ema tahtis korvi panna neutraalsema rohelise, sest ei olnud ju teada, kas sündimas on poiss või tüdruk. Vanaisa aga torkas rohelise teki kategooriliselt riiulisse tagasi ja võttis sealt roosa. „See on tüdruk,“ olevat ta veendunult öelnud.
Üks teine lugu räägib sellest, kuidas vanaisa-vanaema pidid mind heinamaale kaasa võtma. Selleks, et mul oleks toredam tööd teha, valmistas vanaisa mulle kärmesti väikese reha (tema käes käis alati kõik kärmesti). Aga mina olevat palava päikese all vaevalt veerand tundi heina kokku riisunud ning siis teatanud, et nüüd läheme randa. Ega midagi, vanaisa ei hakanudki mind ümber veenma, pani sinisele Žigulile hääled sisse ja järve äärde me läksime.
Vanaisa elas kaugelt üle 90 aasta. Ta oli väga kõva töömees, ei olnud asja, millega ta hakkama poleks saanud. Ta töötas kaevanduses ja kolhoosis, ehitas maja, pidas lambaid ja sigu, tegi puid, niitis heina, kasvatas kartuleid. Tema aed oli alati ideaalses korras. Ta ei virisenud mitte kunagi, vanaisa jaoks ei olnud probleeme, vaid olid lahendused. Suure töö kõrval pidas ta väga lugu korralikust peost. Ta oli hinnatud pillimees, mängis nii akordionit kui ka kontrabassi ning moodsalt öeldes tõmbas iga peo alati käima. Kõige selle juures on märkimisväärne, et vanaisa ei vajanud alkoholi. Lõbus olla ja elu nautida sai ta ilma selleta.
Alati seisis Gustavi kõrval Agnes, minu vanaema, kelle käe alt on valminud sadu paare kindaid ja sokke, kes oskas teha kõige paremaid pannkooke, kelle sisse tehtud tomatid viisid keele alla ja kelle hernepeenrad andsid alati nii rikkalikku ja maitsvat saaki, et kui need oleksid pikemad olnud, oleksin end ilmselt lõhki söönud.
Mul on hea meel, et mu vanaema ja vanaisa olid õnnelik paar ning jagasid seda õnne minulegi. Tõeline privileeg on see, et vanaemal saan veel praegugi külas käia. Vanaisa lahkus siit ilmast vaevalt kuu enne, kui oleks saanud tähistada 70-aastast abielu.
Vanavanematel võib olla erinevaid rolle, aga kõige tähtsam on see, et nad on olnud olemas. Ärme siis unusta ka nende jaoks olemas olla. Ükskõik, kas telefonikõne, postkaardi või külaskäigu kaugusel.
Merilin Piirsalu
Viimsi Teataja toimetaja
