Käimas on raamatukogude aasta ja 9. novembril kohtusid Viimsis Eesti raamatukogude ning kohalike omavalitsuste esindajad. Teemaks oli raamatukogude tulevik, sest muutuvas maailmas on raamatukogud oma identiteeti ümber mõtestamas. Nii nagu paljudes teisteski valdkondades. Ent küsimus raamatutest, nende lugejatest ja raamatukogude rollist on sügavam, kui me oskame ehk arvata.
2002. aastal anti Nobeli majanduspreemia Daniel Kahnemanile, kes ütleb, et inimene on oluliselt vähem ratsionaalne, kui seni on arvatud. Kahnemani sõnul jagunevad inimese mõtteprotsessid kaheks: kiireks ja aeglaseks. Kiire mõtlemine on see, mis on meile looduse poolt kaasa antud niinimetatud „ahviaju“. See on intuitiivne ja instinktiivne ning seda võiks pidada teatud mõttes „autopiloodiks“, mis paneb meid muuseas vastutustundetult raha kulutama, kihutama liikluses, tarvitama mõnuaineid ja sööma ebatervislikult ja mõnda ka suitsetama voodis, mille peale ta oma kodu maha põletab. Kahnemani sõnul on kogunisti 95% inimeste otsustest langetatud autopiloodil.
Aeglast mõtlemist iseloomustab Kahnemani sõnul ratsionaalsus ja kaalutletus. See on oma olemuselt aeglasem ja nõuab inimeselt pingutust. Taolist mõtlemist kasutame siis, kui lahendame näiteks keerulisi matemaatilisi tehteid või juurdleme oma keeruliste probleemide lahendamise üle. Vaid 5% otsuste puhul kasutavad inimesed Kahnemani sõnul aeglast mõtlemist.
Just vähene kaalutlemine olulistes küsimustes toob käitumisteadlaste sõnul kaasa selle, et inimesed langetavad kriitilise tähtsusega küsimustes halbu valikuid. See on ka põhjus, miks aina enam räägitakse inimeste teadliku nügimise vajadusest. Miks siis on oluline, et inimene kaalutleks? Mida võimekam on inimene kaalutlemises ja selleks aja võtmisel, seda võimekam on ta paremate otsuste tegemises, segasest maailmast aru saamises, väärinfo tuvastamisel jne. Kokkuvõttes seda paremini inimesel läheb ja seda õnnelikum on ühiskond tervikuna. Küsimus on aga selles, kuidas seda saavutada?
Nutitehnoloogia võidukäigu üks varjukülg on, et see võimendab kiiret mõtlemist ja vähendab aeglase mõtlemise osakaalu meie igapäevases elus. On teadlasi, kes väidavad, et see kõik juba on osa evolutsioonist, sest mõjutab inimese aju ülesehitust ning toimimist (otsi üles BBC sari „The Virtual Revolution“). Kui me aga tahame, et meie lapsed suudaksid hoiduda pahedest ja valedest valikutest, tuleb meil teha tööd nende aeglase mõtlemisega. Üks meetod selleks on raamatute lugemine, mille käigus tuleb ette võtta rännak silme ees olevast tekstist kujuteldavasse maailma ja see enda peas luua. Arvutimäng või YouTube’i video, kus kõik on valmis mõeldud ja aju väga midagi ette ei kujuta, on selles kontekstis nagu kiirtoit. Ja kiirtoiduga nagu me teame, ei ole lood head.
Seega, kui tahame, et ühiskond toimiks paremini ja inimesed oleksid õnnelikumad, teeksid paremaid valikuid, tasub lastel lugeda raamatuid, sest see arendab nende aju ja muudab tõenäosuse, et nad teevad õigel hetkel paremad valikud, märkimisväärselt suuremaks. Käitumisteaduslikult on ammu teada, et kontroll inimeste otsustusprotsessi üle ei käi seaduste, karistamise ega hirmutamisega. Selle mõju on lihtsalt piiratud, seega küsimus on inimese otsustusprotsessis ja selles ka, inimene päriselt teeb ise vahet, mis on talle hea või halb või oskab adekvaatselt tajuda põhjus-tagajärg seoseid. Selle tegemise võime sõltub vägagi palju aeglase mõtlemise kasutamise oskusest, mistõttu tasub lugeda raamatuid.
Soovitused sellel teemal edasiseks lugemiseks
Richard H. Thaler, Cass R. Sunstein „Nügimine“
Daniel Kahneman „Kiire ja aeglane mõtlemine“
Richard Thaler „Väärkäitumine“
Daniel Kahneman, Olivier Sibony, Cass R. Sunstein „Noise“
