Nädalavahetusel tähistame emadepäeva. Loodan väga, et emad ja lapsed kingivad üksteisele aega olla koos, olla üksteisele olemas.
Olen ise ema ja pean seda rolli väga tähtsaks. Mulle meeldib olla ema, ümbritsetud lastest ja kogu kaasnevast melust. Ka laste sõbrad on meie kodus alati väga oodatud. Kui hommikuti ootab söögilauas pannkooke hulgim lapsi, siis tunnen, et olen oma elemendis. Ka oma tööelu olen tihtipeale kujundanud nii, et lapsed saavad sellest osa. Kuna meie pereisa on teinud palju kaugtööd, on lapsed tihti nädala sees minu vastutada, mis tähendab, et nad on kaasatud kõigesse, mida teen.
Nädalavahetusel rääkisin sõbraga, kes otsustas kasvuhoone ja peenrad ära kaotada, et oleks rohkem aega lapsega koos olla. Väga armas oli seda kuulda, kuid samas tundsin, et mina just naudin lastega koos aiatoiminguid ja muid tegemisi. Eelmisel päeval tegin oma kolmeaastase pojaga kasvuhoone korda ja päris raske oli teda sealt töö lõppedes välja saada. Jah, minus ei ole väga ema, kes lapsega koos liivakastis mängiks. Vahel naeran lastele, et sellepärast meie peres nii palju lapsi ongi, et teil oleks, kellega mängida.
Usun sellesse, et vanema kõige tähtsam roll on õpetada lapsed iseseisvaks oma eluga hakkama saavaks inimeseks. Nende eest võimalikult vähe asju ära teha on omaette oskus, mida püüan endale pidevalt meelde tuletada. Olen rõõmus, kui lapsed on omal algatusel toad ära koristanud ja süüa teinud. Tunnen siis, et midagi olen elus hästi teinud. Teine, mida vanemana tähtsaks pean, on lapsele turvatunde ja enesekindluse loomine, et tal oleks teadmine, et ta on täiuslik ja piisav täpselt sellisena nagu ta on. Et kodu ja ema on see, kuhu võib alati tulla, mis iganes elus käsil on.
Suures pildis on vanemluse teema väga isiklik ja mitmetahuline ning tavaliselt hoidun nendel teemadel sõna võtmast, sest iga laps on erinev, iga vanem on erinev ja kõigi vajadused erinevad. Usun siiralt, et lapsevanem annab alati endast parima järeltulija kasvatamisel, kuid ta saab seda teha vaid enda kogemuste baasilt. Püüan ise igas hetkes endast parima anda. Lohutuseks on mul teooria, et kui midagi läheb nihu ja keegi kuskil solvunult istub, siis iga laps on oma vanemad ise valinud ning ju tal on seda kogemust hetkel vaja just sellisel kujul.
Olgem ausad, murdeiga on väga suuri väljakutseid esitav periood lapse kasvamisel. Iga päev on üllatusi täis. Kui mõtlen oma eeskujudele emarollis, tuleb ikka meelde „Nukitsamehe“ filmist imeilus ja helge emaroll, samuti on mind naljatades võrreldud Muumimammaga.
Naise roll ühiskonnas on olnud pidevas muutumises, kuid ema põhifunktsioonid on jäänud samaks – last toetada ja turvatunnet pakkuda. Et anda endast parimat, peab olema puhanud ja elama nii, kuidas sisimas soovid. Siinkohal meenub lennukis räägitu, mille kohaselt peab kõigepealt hoolitsema enda vajaduste eest, siis teiste – see põhimõte on ka pereelus väga tähtis. Tuleb hoida enda tass alati täis, et suuta teiste tasse täita. Armsad naised, emad – hoolitsege enda vajaduste eest, leidke aega enda jaoks! Tänasel keerulisel ajal on lapsevanemad väga suure koormuse all ja seda enam tuleb enda vajadusi meeles pidada. Tean, seda ei ole kerge teha, kuid seda on väga vaja. Sellest kasvab ka lapses teadmine, et enda vajaduste eest tuleb seista, ennast väärtustada ja hoida. Õnnelik ema teeb ka lapse õnnelikuks.
Imeilusat emadepäeva, kallid emad! Ning lapsed, suured või väikesed – kingime kasvõi südames oma emadele sel nädalavahetusel suure kallistuse ja tänusõnad. Meie, emad, oleme seda väärt.
