Eesti põhiseaduse preambulas on öeldud: „Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril. Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“
104 aastat on suhteliselt pikk aeg. Nii uskumatu kui see ka pole, elab meie keskel veel inimesi, kes sündisid enne, kui Eesti Vabariik päevavalgust nägi. Iseolemine saab täiendavat tuge teadmisest, et meie esiisad on siin maanurgas elanud juba tuhandeid aastaid ja ainult võõrad valitsejad on takistanud riigi varasemat sündi. Seda suuremaks imeks tuleb aga pidada meie rahvuse, kultuuri ja keele püsimist ning arengut enne oma riigi loomist.
Milline oli Eesti 1918. aasta paiku? Valdav osa rahvast elas maal ja tegeles põllumajandusega, aga paljudel polnud oma maad. Oli hakanud kujunema eesti keelt emakeelena kõnelev harilaskond, esimeses maailmasõjas said lahingukogemuse paljud eesti soost ohvitserid. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 1,107 miljonit inimest. Arvestataval hulgal eestlasi elas ka Riias ja Peterburis. Nii et oli inimesi, kes olid valmis Eesti eest võitlema, oli haritud inimesi, kes olid valmis asuma riiki juhtima, ja olid inimesed, kes juhtisid meid vabadussõjas.
Aastatuhandeid on elatud ka Viimsis. Mitmed traditsioonilised tegevusalad nagu põllumajandus ja kalandus on tänapäeval jäänud tagaplaanile, aga viimsilased on jätkuvalt ettevõtlikud ja taganud seeläbi ka omavalitsuse, Viimsi valla kiire arengu. Imeilus loodus, pealinna lähedus ja hea elukeskkond on kujundanud Viimsist ühe eelistatuma elupaiga Eestis. Rahvaarvu kasv on täitnud paarikümne aasta taguse eesmärgi saada juurde rohkem maksumaksjaid, aga nüüd, omavalitsuse tulevikku kavandades, on aeg valla ees seisvad tänased ja homsed väljakutsed üle vaadata. Me kõik soovime säilitada meeldivat ja sobivat elukeskkonda nii inimestele kui ka muule elusloodusele. Üheskoos tulevikku vaadates ja eesmärke püstitades sünnivad head otsused.
Me peame Eesti Vabariigi aastapäeva ja tema loomise eest võidelnute mälestust meeles erinevate sündmustega. 12. veebruaril tähistame kindral Johan Laidoneri 138. sünniaastapäeva, 20. veebruaril toimub sõjamuuseumi juures näidislahing ja 24. veebruaril oleme kõik oodatud Viimsi vabaõhumuuseumisse lipu heiskamisele.
Eesti riigi püsimise ja arengu tagavad meie inimesed. Soovin tänada kõiki, kes on seisnud ja seisavad ka täna meie riigi eest! Suur tänu sõjaväelastele, vabatahtlikele riigikaitsesse panustajatele, politseinikele ja päästetöötajatele! Suur tänu ka haridus- ja meditsiinitöötajatele, kultuuriinimestele ning paljudele teistele! Eesti arengusse panustame me aga kõik ja meie riigi sünnipäev on meie kõigi ühine pidupäev.
Eesti riik algab meist endist, algab perest ja kodust ning armastusest eesti keele ja kultuuri ning selle väikese maalapi vastu Läänemere ääres.
Kodu ja seeläbi ka Eesti võib tähendada, nagu poeedid on kirjutanud, lähedasi inimesi, kodumaja, õitsvaid valgeid ristikheinu, armastatud vaateid, kindlustunnet ja rahu südames, talveööde hämarust ja lumevaipa ning põhjamaa päikest, kimpu piibelehti, kodukaske, koduaia õunapuud ja palju muudki. Igaühel on seega oma ja meil kõigil on ühine Eesti – imeilus, kodune, elujõuline ja tulevikku vaatav riik.
Elagu Eesti ja elagu Viimsi!
