Viimsi vald tähistab 20. detsembril valla taasasutamise 30. aastapäeva. Sel puhul saime kokku ja meenutasime tollaseid aegu härrasmeestega, kes 30 aastat tagasi sündmuste tulipunktis viibisid.
Kohtume Ants Hembo Lindemanni (volikogu esimees ja vallavanem 1989–1993, vallavanem 1993–1995, Viimsi valla aukodanik) ja Hillar Pappeliga (volikogu liige 1989–1993, volikogu esimees 1993–1996, Viimsi Teataja esimene peatoimetaja) Kelvingi külakeskuses, kus asuvad lasteaed ja noortetuba. Ants Hembo Lindemann, kellest sai 30 aastat tagasi samaaegselt Viimsi esimene vallavanem ja volikogu esimees, tegutseb nüüd Kelvingi külavanemana. Põline viimsilane Hillar Pappel elab jätkuvalt Miidurannas ja peab pensionäripõlve.
Pöördelised sündmused valla õiguste taastamiseks
20. detsembril 1990. aastal kirjutas ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees alla Viimsi valla vallaõiguste taastamise tunnistusele.
Aasta enne murrangulist sündmust toimusid aga Viimsi Rahvasaadikute Nõukogu XX koosseisu valimised. Sel ajal oli kombeks valida saadikuid igast külast ning ajaloo huvides toome välja kõigi nimed: Haabneeme alevikku esindasid Meelis Kokkuta, Aet Lass, Vello Rand, Helga Ruus, Jüri Sarap, Enn Vann, Toomas Vassar; Viimsi alevikku Meinhard Ainuvee, Ants Hembo Lindemann, Paul Nagel, Kalev Peet, Anne Vahemäe; Leppneeme küla Arvi Piirsalu; Miiduranna küla Vello Leis, Hillar Pappel; Muuga küla Hillar Sepp; Prangli saart Helgi Klasberg; Püünsi küla Lembit Kivisikk, Raivo Toomingas; Randvere küla Ants Tamp; Rohuneeme küla Jaan Kurm, Lembo Võõsa; Tammneeme küla Kalle Kroon ning Äigrumäe küla Aivar Paju.
Kuu pärast saadikute valimist toimusid külanõukogu esimehe valimised ning 24 häälega 25-st valiti esimeheks Ants Hembo Lindemann. Aseesimeesteks valiti Enn Vann ja Kalev Peet. „Sel ajal valitsesid Viimsi poolsaarel kaks õitsval järjel olevat majandit: Pirita näidissovhoos, kus tegeleti peamiselt lilledega, ning Kirovi näidiskalurikolhoos, mis oli terve Eesti visiitkaart. Kumbki neist ei soovinud vastasleeri esindajat külanõukogu esimeheks ning hääletasid minu poolt, mina omakorda endale häält ei andnud – hääletasin Vello Leisi poolt,” selgitab Ants Hembo Lindemann oma ülekaalu valimistel. Ta lisab, et tuli Tallinnast Viimsisse elama 1980. aastate keskel, olles eelnevalt töötanud Harju MEK-is ja Põllumajanduskomplektis ning kokku puutunud nii põlumajanduse, ehituse kui ka sotsiaalteemadega.
Tööd alustati eramajas
Külanõukogu peaeesmärgiks seati valla õiguste taastamine ning arengukava koostamine. Erinevate ülesannete lahendamiseks moodustati komisjone ning lisaks arengukavale hakati koostama põhimäärust.
Esimene vallavalitsus alustas Rohuneeme teel kalatööstuse kõrval eramus, kus jagati nelja tuba. Lindemann on väga tänulik tollasele sekretärile Sirje Saksale, kes oli külanõukogu tööga pikalt kokku puutunud ning talle igatpidi abiks. Kõige tähtsamaks peabki ta koostööd ja meeskonna toimimist. „Üks inimene ei tee ilmas mitte midagi ära, tähtis on meeskond,“ kõlab tema kreedo tänaseni. Meid kõiki visati tundmatus kohas vette ja ujusime koos välja,” lisab ta.
Esimestel ametisoleku päevadel pandi juhtgrupiga kokku vajalikud materjalid valla õiguste taastamiseks. Head suhted olid tollase Harju maavanema Anti Oidsaluga, kes aitas nõu ja jõuga ning tuli ülemnõukogu presiidiumisse toeks kaasa. Ants Hembo Lindemanni sõnul pakuti neile ka arengukava koostamisel abi, kuid see lükati tagasi. „Teadsime ise, mida meil vaja. Kuigi esimesele arengukavale saime Harju maavalitsuse õnnistuse, ei läinud see ülemnõukogus läbi, sest puudu oli eelarve. Tollal tuli raha Harju maavalitsusest, külanõukogul puudusid vahendid, aga vaatasime siis lakke ja vormistasime nõutud dokumendi,” kirjeldab Lindemann toonast tööprotsessi. Arengukava valmimise eest tahab ta eraldi tänada kolme meest: Enn Vanni, Kalju Helisalu ja Hillar Pappelit.
20. detsembril 1990 taastati Viimsis esimese vallana Harjumaal valla õigused. 28. detsembril 1990 anti pidulikul koosolekul Kirovi kohviku punases saalis vallale sellekohane tunnistus, mille üleandjaks oli ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esindaja Arno Almann. Külanõukogust sai vallavalitsus ning mõne aja pärast koliti eramajast Pirita näidissohvoosi ruumidesse. Tasub mainimist, et tööd tehti käsitsi ning sidevahenditest olid olemas vaid lauatelefonid ja faks. Arvutit asendasid trükimasinad ning mobiilsidest ei osatud unistadagi.
Viimsi Teataja saamislugu
Meie loo teine kangelane Hillar Pappel alustas kohaliku lehe toimetamist 1990. aasta kevadel, sest valdade moodustamise valguses oli rahvale vaja infot edastada. Samal ajal ilmus Viimsis Rahvarinde häälekandja Viimsi Teataja, mis rahvaliikumisena häälekandjana hakkas oma otsi juba kokku tõmbama. Pappelile tehti ülesandeks hakata vana lehe baasil uut välja andma.
Lehe valmimine oli aga omaette kunst, mida toonane peatoimetaja lõbusalt meenutab. „Uue ajalehe registreerimisel oli tollal vaja Glavliti (NSVL-i trükiste järelvalveametkond – toim) luba. Ka toimetaja pidi paika pandama kõrgemalt poolt. Mina seda luba ei saanud. Lahenduseks oli see, et mõnda aega – 1991. aasta aprillini – avaldasime oma materjale Rahvarinde häälekandjas, kuni leht hakkas ilmuma vaid Viimsi Teataja nime all, ametliku valla ajalehena,“ räägib ta.
Trükkimisvõimalused olid tol ajal väga piiratud ning peatoimetaja viis isiklikult iga kord kotiga kõik materjalid ühte Tallinna vanalinna keldris asuvasse trükikotta. Hiljem tekkis Viimsisse firma Printtare, kes tegeles kalakarpide kaante prindiga, kuid oli nõus ka ajalehte trükkima. „Sisu osas oli minu eesmärk saada huvitavaid ja aktuaalseid lugusid külade esindajatelt, kes olid külakaupa volikokku valitud, kuid lõpuks kirjutasin ikka enamuse lugudest ise, sest keegi teine eriti ei viitsinud. Siiski sain materjali ka vallavalitsuse inimestelt. Peab veel mainima, et tollal polnud lehes ka reklaami ning käisin isiklikult lehte mööda külasid laiali viimas,“ meenutab Hillar Pappel. Tema mäletamist mööda tekkis vaid korra lehe sisu osas erimeelsus vallavanemaga, kuid kumbki ei tea enam täpselt, mis pinnal. Hillar Pappel toimetas lehte kuni vallavolikogu esimeheks saamiseni.
Esimesed eesmärgid
Uue valla juhtidel ja ametnikel olid käed tööd täis ning tegemisi jagus. Kirovi kalurikolhoos oli jõudnud välja ehitada koolimaja, lasteaia, haigla, hooldekodu jpm. Eelarve lõplikuks kinnitamiseks oli vaja üle võtta ka Viimsi ja Prangli saare koolimaja. Arengukava nägi ette väikekoolide ehitamist Püünsisse, Tammneeme ja Viimsi alevikku. Lõplikult kerkis kool vaid Püünsisse, mille ehitas firma Wiklar. Samuti nägi arengukava ette kiirabibrigaadi Viimsisse toomist, varem käis see Keilast.
Ants Hembo Lindemann kohtus vallavanemaks saades ka Kirovi kolhoosi kauaaegse juhi Oskar Kuuliga, et teha ühiseid tulevikuplaane. „Olin meelitatud, kui ta mind endale külla kutsus. Mina olin temaga võrreldes poisike ja vaatasin alt üles,” meenutab Lindemann kohtumist. Tema sõnul oli kohtumisel tunda Oskar Kuuli muret oma elutöö hävinemise pärast. Viimsi haigla taheti Kirovi kalurikolhoosi uue esimehe poolt kinni panna. Palatitest pidid saama üliõpilaste ühiselamu toad. „Viimsisse oli just toodud kiirabibrigaad ja me ei saanud jätta valda arstiabita. Kokku sai kutsutud haigla üldkoosolek. Kõik töötajad olid nõus mängu panema sellel ajal kehtinud EVP osakud, ka vald toetas osakutega ning puuduoleva raha eraldas Harju haigekassa, kes oli huvitatud arstiabi säilimisest Viimsis. Haigla sai päästetud,” meenutab Ants Hembo Lindemann.
Kerkis Püünsi kool
Värske vald pälvis tähelepanu ka haridusvaldkonnas. 1993. aasta 1. septembri Rahva Hääle esilehe lugu kandis pealkirja „Koolimaja, mis teeb kadedaks“. See oli lugu vastvalminud Püünsi koolist. Leht kirjutas: „Püünsi Algkoolis alustab kooliteed 35 poissi-tüdrukut esimesest kuni neljanda klassini, aja jooksul tahetakse kasvada põhikooliks. Hoone ühes tiivas on lasteaed, sealsetes pererühmades hakkab käima 23 kolme- kuni kuueaastast põnni. Direktor Ardi Paul ei arva sugugi, et üks kool peab olema ainuüksi kool – pärastlõunal uks kinni ja rahu majas.”
Ants Hembo Lindemanni sõnul muutsid nad väga palju sellel ajal ette nähtud koolide tüüpprojekti. „Me ei tahtnud suuri klassiruume, kus on 30–40 õpilast ning õpetaja nendega tegeleda ei jõua. Soovisime inimlikku lähenemist ning ehitatud klassid olid maksimaalselt 24-le õpilasele. Projektis oli ette nähtud raudbetoonist konstruktsioonid. Nende asemele tellisime puidust fermid,” meenutab ta ehituse kulgu.
Keeruliste aegade kiuste
Sotsiaalteenused olid tollase vallavanema üheks prioriteediks ning 1992. aastal Eesti Vabariigis kehtinud toidutalongide ajal suutis ta leida võimalusi, et väikelaste emad saaksid vajaliku piimakoguse ikka kätte. Pirita sovhoosi ruumes asunud sööklas pakuti pensionäridele sooja toitu. „Eks paljud olid pahased, et raiskan raha, aga see kulu ei olnud eelarves väga suur summa ja paljudel oli pärast rahavahetust raske toime tulla,“ selgitab Lindemann.
Tiksuv pomm Viimsi poolsaarel
Vallavanema teise ametiaja prioriteetideks olid maareform ning nõukogude sõjaväe käes oleva üle 2000 hektari maa ja objektide tagasisaamine. Viimsi valla territooriumil paiknes 19 suuremat või väiksemat väeosa. Viimsi oli üks militaarsemaid valdasid Eestis – Pranglil oli piirivalve, Naissaarel ja Rohuneemes raketibaas, lasketiir Kelvingis, suurtükivägi, kütusebaas ja õlimahutid Miidurannas, viimases asusid ka nõukogude armee ja nende perede kasarmud.
Ants Hembo Lindemanni sõnul oli eesmärk objektide rahumeelne ülevõtmine. „Me ei soovinud armeepoolset hävitustööd ega vara riisumist, sest näiteks Laidoneri muuseum oli ajaloolise tähtsusega, Lubjaküla mäel oli ohtlik keemialadu ning radioaktiivsed ained. Kõige ohtlikum olukord oli vahest Miidurannas, kus asus ka Interrinde pesa,” on vanahärral meeles. Kõige südamlikumalt meenutab ta Naissaare ülevõtmist, kus esiti oli suhtumine väga vaenulik, sest arusaadavatel põhjustel oli sealne Tuulast pärit saarevalvur kogu maailmast juba aastaid ära lõigatud ja pidas valla esindajaid fašistideks. Kõik lõppes rahumeelselt ning Naissaare kirik, majad ja klubihoone võeti rahulikult ja purustusteta üle. Ants Hembo Lindemann meenutab ka üht lõbusat seika, kui Naissaarele mindi koos president Lennart Meriga: „Miinilao väravas paluti kõik välgumihklid ja tikutoosid hoiule panna. Mina polnud suitsumees ja näitasin tühjad taskud ette. President Meri võttis taskust välgumihkli ja pani selle sama targalt taskusse tagasi. Nõutu tunnimees nõudis reeglite täitmist, kuid kaasasolnud Tallinna ülemus tegi talle selgeks, et tegu on Eesti presidendiga, kel kindlasti pole plaanis raketibaasi õhku lasta.“
Sama rahumeelselt toimus Laidoneri mõisa ülevõtmine, kus asus NSVL-i Balti laevastiku sidekeskus. Nende ülemustega jäi kokkulepe, et võetakse kaasa vaid seintel olevad kaablid ja kapid. Esmakordsel kohtumisel mõisas paluti tulla otse teisele korrusele ja mitte kõrvale vaadata. „No kuidas me silmad kinni ikka teisele korrusele saime, eks ikka nägime, mis seal oli, aga kõik aknad ja uksed jäeti ette ning eesmärk sai täidetud,” kirjeldab toonane vallavanem.
Kõike ühe artikli raames ära rääkida ei jõua. Nii Ants Hembo Lindemannil kui ka Hillar Pappelil on tollest ajast meenutada veel palju. Juba lähemas tulevikus plaanivad härrasmehed koos välja anda brošüüri Viimsi valla taastamisest. Jääme põnevusega ootama!
1993. aastal Viimsi vallas toimunud tähtsamad sündmused:
1. aprillil avati Viimsi muuseum,
2. aprillil toimus Viimsi Haigla asutamine,
24. aprillil avati Randvere Perekeskus,
4. juunil avati Viimsi söökla,
15. juunil avati Muugal Transoili terminal,
17. juunil avati pagaritööstus Viimsi Pagar.
1994. aastal asutati EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku kogudus. Samal aastal toimus valla lipu pidulik sisseõnnistamine Randvere kirikus.
Valla algaastatel sõlmiti sõprussidemed Rootsi Kuningriigi Täby kommuuniga, Soome Vabariigi Porvoo maavallaga ja Norra Kuningriigi Sky kommuuniga.
Fotod: Aime Estna
