Haabneeme kooli inglise keele õpetaja ja võõrkeelte aineühenduse juht Lilian Jõesaar õppis Portsmouthi ülikoolis humanitaar- ja sotsiaalteaduskonnas rakenduslingvistikat ja tegi magistritöö* keeleõppes, uurides õppija emakeele kasutamise tagamaid õppeprotsessis. Tänutäheks määras vald talle Lennart Meri preemia.

Oled Viimsis elanud 16 aastat. Mis on Viimsis selle aja jooksul sinu jaoks muutunud?
Kõige rohkem muutunud olen võib-olla mina ise. Olen peaaegu pool sellest ajast elanud Eestist eemal ja igal suvel kodus käies on tegelikult olnud huvitav jälgida, kuidas Viimsi on muutunud, vähemalt väliselt. Viimsist on saanud nagu omaette linn, mitte lihtsalt koht linna lähedal maal.

Siin on suurepärased võimalused vaba aja veetmiseks, sportimiseks (lisaks ka kergliiklusteed), siin toimub erinevaid kultuuriüritusi, kogukonnaüritusi, järjest rohkem luuakse töökohti. Kõige rohkem hindan võib-olla seda, et Viimsi on vaatamata n-ö linnastumisele ikka veel loodusega nii tihedalt põimunud ja seda peaks me väga hoidma ja väärtustama, sest vahel tundub, et oleme seda justkui kaotamas.

Sisemiselt on Viimsi muutunud minu jaoks võib-olla selles mõttes, et siin elades ja töötades olen näinud ka Viimsi „köögipoolt“, mille käigus olen tunnetanud ja kogenud kogukonna laulupeolikku ühtekuuluvust ja hoolimist, mis on väga oluline.

Oled saanud Viimsi valla aukodaniku president Lennart Meri preemia oma keeleõppeteemalise magistritöö koostamise ja kaitsmise eest. Kuidas selle teemani jõudsid?
Teemani jõudsin peamiselt kahel põhjusel. Kuna olen ise võõrkeele õpetaja ning õppija, siis olen olnud palju olukordades, kus nii õpetajale kui ka õppijale omase keele kasutamine reaalses klassiruumi situatsioonis on olnud võib-olla loomulik ja mõistlik lähenemine. Samas on ülemaailmselt levinud arusaam, et teise keele omandamisel tuleb rangelt kasutada ainult seda keelt, mida õpitakse.

Ühelt poolt on see ka võib-olla mõjutatud keeleõppematerjalide suurtootjate poolt, kelleks on USA ja Suurbritannia, kelle materjalid on kõik ühe keele baasil. Seega tundus kuidagi oluline ja vajalik uurida antud teemat ja emakeele kasutamist teise keele õppimisel lähemalt, sest teooriad ja praktika justkui ei klappinud. Antud teema puhul oligi suur eelis see, et olen ise just see teise keele rääkija, kes on kõike enda peal tunda saanud.

Teiseks ajendiks oli lapsevanemate tagasiside selle kohta, et kui õpetaja räägib tunnis ainult võõrkeeles, on lastel liiga raske, seda eriti just õpilastel, kes kõike n-ö lennult ei haara ja kelle keeletase ei ole veel piisav.

Milline on sinu teadusalane järgmine eesmärk?
Kiitusega lõpetatud ülikool Inglismaal on tükiks ajaks piisav. Eks järgmine loogiline samm oleks doktoriõpe.

Mida me peaksime su töö tulemustest teadma ja kuidas seda saab edaspidi rakendada?
Minu magistritöö otsis vastuseid põhiliselt kolmele küsimusele: miks ja milleks õpetajad ja õpilased võõrkeele tundides emakeelt kasutavad ning kas sellel on pigem pärssiv või õppimist edendav efekt. Ehk millised on seosed emakeele ja võõrkeele kasutamisel keeletunnis ning kuidas mõjutab õpilaste võõrkeele õppimist sellega seotud võimalik ärevustunne.

Väga lühidalt öeldes näitas läbiviidud uuring, et emakeele sihiteadlik, ette planeeritud ning oskuslik kasutamine õpetaja poolt keeletundides on pigem õppimist soodustav, eriti madalama taseme õppija puhul. Kuna teise keele õppijatel on juba eelnevalt üks keel omandatud, siis selliste eelnevate teadmiste kasutamine ning seoste loomine eelnevaga ongi uue keele õppimisel üks suurimaid eeliseid nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks. See on ka üks olulisim emakeele kaasamist soosiv faktor teise keele omandamisel, sest keeleõppimise üks põhieesmärke on mõtte edastamine ning enda ja ka konteksti arusaadavaks tegemine teises keeles.

Kuidas see keeleõppija emakeele kasutamine õppeprotsessis siis käib?
Eks neid võtteid ja lähenemisviise ole erinevaid. Millal ja kus emakeelt võõrkeele õppimisel kasutada sõltub palju ülesannete keerukusest ja õppija keeletasemest. Suureks komistuskiviks
õppijate hulgas on tihti ülesande juhendid, mille ülekordamine paari emakeelse lausega on õppijale abiks ja tagab ülesande õige lahenduse. Samuti võib uue ja tundmatu teema selgitamine olla lihtsam, kui õpetaja teatud termineid või lauseid kordab ka emakeeles vahelduvalt võõrkeelega.

Kakskeelsed inimesed kasutavad tihti oma kõnes nn koodivahetust, mis tähendab üksikute sõnade, fraaside või lausete teises keeles kasutamist nt rääkimise ajal. Sama võib kasutada ka teise keele õppimisel, kui kasutatakse veel omandamata sõnu või termineid sihtkeeles. Samuti on fraseologismide (kõnekäänud, võrdlused jne) puhul keeruline keelest aru saada – ka siin on emakeelest palju abi. Paaris- ja grupitööde puhul ning õppijate omavahelise grupidünaamika sujumiseks ja eesmärgi saavutamiseks võiks olla lubatud ka mõningane emakeele kasutus, sõltuvalt ülesande keerukusest, sest vastasel juhul võib jääda eesmärk saavutamata.

Emakeele abi keeleõppel toetub ka lähima arengu tsooni teooriale. Ja vahel on lihtsalt kindluse mõttes hea üle kontrollida, kas õppija on saanud asjast õigesti aru ja nii vältida vale arusaama kinnistumist. Kõike seda arvesse võttes peaks keeleõpetaja ette nägema ja ära tunnetama need kohad, kus emakeelest on abi ja millal seda tasub kasutada ning millal peaks vältima.

Sa räägid keeleõppe kontekstis ka ärevusest õppimise ja tulemuste ees. Millest see tekib?
Magistritöös uurisin seost ka keeleõppega seotud ärevuse ja emakeele kasutamisega keeletunnis. Teise keele omandamisel mängivad olulist rolli ka afektiivsed ehk tundelised-psühholoogilised faktorid. Õppija siseneb teise keele õppimisel justkui uude rolli või omandab uue identiteedi.

Keeleõppe ärevust seostatakse sellega, kui õppija ei oska ennast teises keeles piisavalt hästi väljendada ega arusaadavaks teha, kui ta teeb vigu keelekasutuses, mille tulemusena tekib häbitunne, mida emakeeles läbiviidavates tundides ei teki. See võib viia õpitulemuste langemiseni antud õppeaines. Kui õppijal on olemas võimalus hädasse jäädes ennast ka emakeele abil väljendada, võib ärevustunne enne keeletundi või õppimise ajal olla väiksem või üldse puududa.

Kas sa näed oma magistritööl ja leidudel ka reaalset väljundit edaspidi?
Jah, kasutan neid teadmisi iga päev oma töös ja räägin neist teistelegi. Samuti võiks see olla aluseks edasisel teadustöö tegemisel.

Miks on mõnel inimesel uue keele omandamine niivõrd lihtne ja teisele jälle kohutavalt keeruline?
Keele omandamisel ja õppimisel mängivad rolli väga mitmed tegurid, eelkõige juba sellepärast, et oleme inimestena ja õppijatena väga-väga erinevad. Kindlasti kuuluvad peamiste tegurite hulka motivatsioon ja vajadus uue keele omandamiseks – kas see motivatsioon on sisemine või välimine, kas me ise tahame, vajame või me lihtsalt peame seda õppima, just viimane tundub olevat nooremate õppijate puhul levinud hoiak. Üheks oluliseks teguriks on ka erinev õpivõime ehk, nagu öeldakse, palju kellelegi on antud.

Kuid on ka inimesi, kelle motivatsioon ületab õpivõimed ning keeleõppe tulemused on väga head. Ka psühholoogilised tegurid võivad keele omandamist suuresti mõjutada. Seega kõik, mis toimub inimese ajus uue keele rääkimisel või õppimisel, on päris keeruline protsess ja koosneb väga mitmest etapist. Kõigele sellele lisanduvad välised faktorid ehk keeleõppe keskkond, meetodid ja muud asjaolud, mis meid igapäevaselt mõjutavad.

Oled Haabneeme kooli õpetaja. Kuidas oled sina praeguse eriolukorraga ja distantsõppega kohanenud?
Eks iga probleem viib uute lahenduste ja arenguteni. Algus oli muidugi harjumatu, eelkõige tuli harjuda uute tingimuste ja teadmatusega ning proovida selles olukorras võimalikult hästi edasi tegutseda. Katsetamist oli omajagu, nii mõnigi päev sai õhtust märkamatult öö ja ööst varahommik. Iga päevaga selgus üha rohkem, mis antud olukorras toimib ja mis mitte. Kogu koolipere vahel on olnud pidev koostöö, juhtnööride jagamine ja ühiste töömeetodite läbirääkimine. Samuti üksteise murede ja õnnestumiste ärakuulamine ja kogemustest õppimine.

Töökoormus suurenes järsult nii õpetajatel kui ka ilmselt õpilastel, sest kõigega tuli üksi hakkama saada. Suureks leevenduseks on olnud veebitundide rakendamine, mis tundub ka õpilastele endile meeldivat. Kõik on nõus pigem ühiselt videosilla vahendusel kokku saama ja koos tegema.

Minule isiklikult meeldib eriti see, et veebitunnis ei ole distsipliiniprobleeme, mis hoiab kokku energiat ja jõuab ka palju rohkem teha. Äärmisel vajadusel saab suured naljamehed ja segajad „vaigistada“ või eemaldada ja seda vaid ühe hiireklikiga.

Kas praegune sunnitud eriolukord, õppimine distantsilt, digitehnoloogiatele lootmine muudab meid inimestena? Millises suunas?
Ma väga loodan, et muudab. Ehk õpime rohkem teineteisest hoolima, efektiivsemalt suhtlema, ka koduseinte vahel. Mõtlema suuremalt, hindama ümber asju, mis on meie jaoks olulised, hindama inimesi ja suhteid. Muudab meid iseseisvamaks ja vastutustundlikumaks. Õpetab uusi oskusi ja kui keegi kahtles digipädevuse olulisuses, siis praegune olukord tõestab pigem vastupidist.

Iga probleemi või eriolukorra lõpptulemus võiks olla areng ja kasvamine. Võib-olla peaks ümber hindama nii mõnedki praegused sotsiaalselt konstrueeritud arusaamad ja käitumismallid.

Räägi endast kui õpetajast ja oma kümne aasta pikkusest kogemusest – milliseid väärtushinnanguid järgid ja kuidas õpetajaametit enda jaoks lahti mõtestanud oled?
Päris kümmet aastat täis ei tulegi, olin vahepeal mõned aastad välismaal, kuigi ka seal tegelesin natuke õpetamisega ning ise ka keele õppimisega. Samuti on mu enda lapsed algteadmised saanud võõrkeeles, hollandi keeles, seega olen ka selle külje pealt teise keele omandamise protsessis väga lähedalt osalenud. Võib-olla olen natuke vanamoodne, kuid oluliseks pean ürgseid väärtusi nagu lugupidamine, teistega arvestamine, aitamine. Ka austav distantsi hoidmine näitab hoolimist ja lugupidamist nii õpetaja kui ka õppetöö suhtes. Võib-olla olen vahel ka innukas õigluse eest seisja.

Õpetajaameti juures meeldib mulle kõige enam teadmiste jagamine ja edasiandmine ning arutlemine erinevate keelenüansside üle. Õpetamine on paljuski nagu mõistatuse lahendamine koos õpilastega, millel on palju erinevaid etappe ning mis lõpuks sind iga korraga järjest rohkem lahenduse poole viivad. Valmisolek ja tahtmine õppida teevad protsessi nii õpetajale kui ka õpilasele palju meeldivamaks. Kindlasti on sellel ametil ka oma negatiivsed küljed, mis põhiliselt on seotud keeruliste olukordade või suhetega, nii õpilaste kui ka lapsevanematega, ja sellega toime tulla on järjest enam osutumas vajalikuks ja oluliseks õpetaja oskuste pagasis.

Sinu hobiks on jooksmine. Kuidas sa selleni jõudsid ja milline on pikamaajooksu olulisus sinu jaoks sinu elus? Aitab see balansseerida tööstressi õpetajana? Kuivõrd oluliseks sa pead üldse hobisid ja nendele pühendumist?
Sport on juba lapseeast olnud minu suur hobi. Alustasin suusatrenniga, kus mõistagi tuli palju tegeleda ka jooksmisega. Veel olen tegelenud palju orienteerumise ja seiklusspordiga. Minu jaoks on sport elustiil, ilma selleta ei kujuta ma oma elu ettegi. Pikamaajooksu olen armastanud alati rohkem kui lühikesi distantse, arvan, et minu tugevus on pigem vastupidavus. Maratonijooksu avastasin enda jaoks Hollandis elades, kus võtsin igal aastal järjest paremate tulemustega osa nii Amsterdami kui ka Rotterdami maratonidest. Sport ja eriti võistlussport ning tulemuste saavutamine paneb pingutama, distsiplineerib, samas toob kaasa ka rahulolutunde, kui oma eesmärgi saavutad.

Üks eesmärk on ka veel spordivaldkonnas saavutamata – maratoni pole veel suutnud alla kolme tunni joosta, kuigi paar aastat tagasi olin sellele väga lähedal. Kindlasti aitab regulaarne jooksmine ka tööstressi vastu ja olen tähele pannud, et jooksmise ajal tuleb tihti palju häid ideid ja mõtteid ning halvad emotsioonid saab peas rahulikult läbi mõelda ja jooksurajale jätta. Arvan, et hobid üldse on väga olulised, pakkudes vaheldust igapäevaelule ja rutiinile. Meeldivaga tegelemine annab häid emotsioone ja laeb meid vaimselt.

*Magistritöö originaalpealkiri: Teachers’ and students’ language use in foreign language classroom: an analysis of the role of L1 in target language learning