Kala teeb ilusaks, nutikaks, tugevdab tervist ning mekib hää. Rannakalur Rein Kääpa on end viimased viisteist aastat pühendanud nii kalastuskultuuri tutvustamisele kui ka viimsilaste varustamisele kodu lähedalt püütud värskeima kraamiga.
Mullu suvel jõudis mehe võrkudest Rohuneeme tee lihapoe taga asuvasse Vello Kalapoodi pea pool tuhat kilo kala, peamiselt lesta, mis on eestlaste suur lemmik. Samas suurusjärgus viisid kala koju rannakaluri kliendid, kes said mehe juhendamisel võrgupüüki omal käel katsetada.
Hobist kasvas välja töö
Kalastamine on Viimsiga üle poole sajandi seotud Rein Kääpa hobi olnud juba poisipõlvest saati. Ettevõtjana proovis ta selles vallas kätt esimest korda 2004. aastal. „Töötasin viisteist aastat Tõnismäel tehnikaülikooli kolledžis haldusosakonna juhina, sõitsin iga päev tipptunni ajal linna ja tagasi. Aktiivselt tegelesin toona ka jahindusega ning kuna meie piirkond asus Läänemaal, siis tuli nii mõnigi kord veel pikk sõit sinna kanti ette võtta. Lõpuks sai villand, ostsin paadi ja hakkasin merel käima. Mõtlesin, et mis ma seal metsas neid sääski söödan, vee peal on palju mõnusam olla.”
Kuna soetatud paat oli parajalt suur, siis tuli tal iga tõsisema mereretke jaoks sõprade seast kedagi kaasa võtta, mis polnud alati kõige lihtsam ülesanne. „Kelle jaoks oli ilm halb ja kes oli muude tegemistega hõivatud,“ meenutab ta. Idee kalapüüki teenusena pakkuma hakata tuligi pigem praktilisest vajadusest. „Võtsin ühendust tänaseks tegevuse lõpetanud e-ostlemise keskkonnaga Cherry, mille kaudu müüsin esimesed 60 vautšerit maha pooleteise päevaga. Tundus, et inimestel on asja vastu huvi olemas.“
Väljasõidust võib teha ka minipuhkuse
Reinu meresõidud saavad alguse Miidurannast. „Taastasime sõbra krundil ühe lautri, mis ongi meie põhiliseks kodusadamaks. Võtame seal külalised neile sobival ajal vastu ja viime merele. Keskmiselt saab meiega kaasa tulla kuni neli täiskasvanut, kui seltskonnas on lapsed, siis oleneb kõik kogukaalust – meie paarimehega oleme kokku üle 200 kg, seega peab veidi rehkendama,“ ütleb Rein Kääpa lustlikult.
„Ühe retke kestus on orienteeruvalt kaks tundi, muidugi sõltub see eelnevalt paika pandud sihtkohast, täpsemast plaanist ja ilmast. Meie üheksateist jalga pikk kaater on võimsa mootoriga, selle taha sõit seisma ei jää,“ kinnitab ta ja jätkab: „Vahetult enne sihtpunkti jõudmist laseme võrgud vette ja suundume kas siis koju või edasi mõnele saarele, kuhu külalised võivad soovi korral matkama ning ööbima jääda. Valikus on Naissaar, Prangli, Aegna, Aksi, viimasel on võimalik vaid telkida. Meil on külaliste jaoks ka üks väike paat, mille saame neile selleks ajaks kasutada jätta, kui neil peaks olema tahe ise ranna lähedal õngepüüki proovida. Meresaaki sõidame välja võtma järgmise päeva hommikul,” teeb kalur kiire ülevaate pakutavast teenusest ja täpsustab, et huvi korral saab saarte võlusid nautida ka mitu päeva ning lasta võrkudel kauem oma tööd teha.
„Kala saab tellimuse peale kätte ainult poes või restoranis, merel oleneb saak
nii ajastusest kui ka õnnest. Elu on näidanud, et väga kindla kalasooviga inimesed saavad pigem elamuse peal väljas olijatest vähem saaki. Kui tõesti mitte midagi võrku ei jää, mida on aastate jooksul ka üksikutel kordadel juhtunud, siis saavad külalised meie kulul uue reisi,“ lubab ta.
Põnevad uued teadmised
Erinevaid nippe kala puhastamiseks ja sellest hea roa valmistamiseks jagab kalur oma külalistele alati suure mõnuga – see on üks väljasõidu kindel osa. Lisaks õpitakse siduma põhilisi sõlmi, märke kinnitama, võrku vette laskma ning palju muud selle ala juurde kuuluvat. Muhedat juttu ja toredaid lugusid MTÜ Harju Kalandusühingu juhatusse kuuluvad Rein Kääpal jagub. Teadmisi täiendab ta pidevalt nii Eestis kui ka mujal – koolitused on mehe viinud Baskimaale, Prantsusmaale, Musta mere rannikule ja ka Soome.
Oma landiga võib samuti paati tulla, kuid kalamehe sõnul on sellega suurem tõenäosus saaki saada kas muulilt või kaldalt. „Iseseisvaks püügiks tuleks hankida lisaks varustusele ka püügiluba, mida saab kõige hõlpsamini teha pilet.ee keskkonna vahendusel,” soovitab ta.
„Alati on seltskonnas ka neid, keda kalastamise tehniline pool nii väga ei huvitagi. Nemad vaimustuvad pigem erinevatest vaadetest Tallinna siluetile, väikestele saarte sadamatele ja rannikualale. Meri on lummav ja vee peal olek on juba niisamagi heaks vahelduseks.”
Lööb hea meelega kaasa ka kokkamisel
Kogu võrku jäänud saagi saavad mereretkel osalejad endaga kaasa. „Paljud jagavad seda sõprade ja sugulastegagi,“ teab kalur. Kui klientidel on isu just suitsutatud kala järele ja endal selle valmistamiseks võimalused puuduvad, ulatab kalamees ka siin suurima rõõmuga abikäe. „Mul on olemas nii suitsuahi kui ka mõnus koht istumiseks, nimetan seda rannapaarguks. Kui seltskonnal on soov oma retke toiduvalmistamise näol pikendada, saab seda teha. Võime kalasaagist üheskoos ka midagi muud põnevat valmistada,” ütleb Rein Kääpa, kes on aastate jooksul osalenud paljudel spetsiaalselt kalaroogadele pühendunud kokkade töötubades.
Isiklike lemmikutena nimetab ta lesta, meritinti, siiga ja vimmakala. Viimane on võib-olla vähem tuntud, aga haruldaselt maitsev. „Vimmakala tuleb fileerida ja ööpäevaks soolatult seisma jätta, pärast seda võiks lisada veidi head õli, laimimahla ning saab erakordse hõrgutise. Parim kala suitsutamiseks on loomulikult lest, see on vist küll kogu rahva maiuspala. Eks iga kala suitsutamisel on omad väikesed nüansid, kuid minu isa õpetas, et mere maiuspala jääb mahlasem, kui sellele kohe pärast ahjust väljavõtmist soola lisada.”
Bücklingi kast
Kalurikultuuriga saab tutvuda ka Viimsi vabaõhumuuseumis, erilistel puhkudel tuuakse rahva ette ka muidu peamiselt muuseumieksponaadina kasutuses olev ja kala suitsutamiseks mõeldud bücklingi kast. Rein Kääpa sõnul on selle kastiga toimetamine üsna vaevaline tegevus. „Kasti suurus on umbes kaks korda kaks meetrit, kokku neli ruutmeetrit, ja kõrgus alla meetri. Kui see tihedalt räime täis riputada, siis võite ise arvutada, palju sinna kala läheb,“ ütleb ta.
Bücklingi kastid olidki mõeldud suure koguse räime, kilu suitsutamiseks. Kala paigutati varrastel või restidel ahju ülemisse ossa, kaeti pealt kinni ning tehti ahju selline tuli, mis poleks liiga äge ja annaks piisavalt suitsu. Ahjul oli igal küljel kütmisava, et tuld oleks võimalik teha sellelt küljelt, kustpoolt puhub tuul.
