Aasta aega Viimsi Kooli direktoriametit pidanud Aime Niidas ei ole haridusmaastikul uustulija, tal on selja taga 28 aastat koolitöö kogemust.

Aime Niidase jaoks on uued olnud väljakutsed, millega ta praegusel töökohal rinda pistma on pidanud – Viimsi Kooli muutumine põhikooliks ja sellele järgnenud struktuurimuudatus, mis suve algul õpetajate ja lastevanemate seas kirgi üles küttis. Praeguseks on direktori sõnul olukord koolis stabiliseerunud. „Usun, et uues energias muutub kõik paremaks,“ läheb ta lootusrikkalt uuele õppeaastale vastu.
Aime ootab mind oma kabinetis. Koolis on veel vaikne, sest 1. septembrini on paar päeva aega. Eesti suurimas põhikoolis alustab sel aastal õppetööd 1179 last, neist 119 alustab kooliteed esimest korda elus.

Kuidas Teist koolidirektor sai?

See ei olnud mu lapsepõlveunistus, noor inimene ju sellisest ametist ei mõtle. Mina tahtsin saada hoopis näitlejaks!
Olen sündinud ja kasvanud metsade vahel Lääne-Virumaal. Olin 11-aastane, kui mu isa raske haiguse tõttu suri. Mu vanem vend oli selleks ajaks juba kodust lahkunud ja me jäime emaga kahekesi. Sain korraliku töökasvatuse, sest meie hoole alla jäi 11 lammast, kellele me emaga terve suve heina tegime, kuni enam ei jaksanud ja otsustasime lambad maha müüa ja Tartusse kolida. Mu meditsiiniharidusega ema leidis seal medõena tööd ja mina läksin uude kooli.

Kooli kõrvalt lõin kaasa paljudes näiteringides ja teatrites. Minu suurimaks unistuseks oli saada näitlejaks, aga ma ei julgenud minna Tallinna Konservatooriumi sisseastumiskatsetele. Kuigi olin lavastustes peaosades mänginud, kahtlesin endas. Tänapäeva noored on palju enesekindlamad – näen seda töövestlustel – ja see on väga tore! Mina aga olin iseenda kõige suurem kriitik.

Teatriarmastus viis mind tööle Ugala Teatrisse ja sealt edasi õppima Eino Baskini Vanalinna õppestuudiosse, kuhu võeti konkursi alusel ainult 7 tüdrukut 130-st. Siis jäi aga Baskin haigeks ja õpingud katkesid. Ju minust ei pidanud näitlejat saama. Kooli kõrvalt käisin tööl, et Tallinnas üksi hakkama saada. Näiteks on mu tööraamatus tollest ajast kirjas „kalakasvatuse projekteerimisbüroo kalakasvatusosakonna vanemtehnik“. Olen teinud kunstnik-multiplikaatorina valmis ka ühe Tallinnfilmi nukufilmi.
Haridus- ja teadusministeeriumis töötades tutvusin oma tulevase abikaasaga, kellega olen nüüdseks juba 32 aastat abielus olnud ja kellega meil on kaks täiskasvanud last – poeg ja tütar.

Kuna minu tädi, mees ja mehe ema olid õpetajad, oli mu ümber järsku väga palju õpetajaid ja ma tundsin, et ka mina ei saa kehvem olla. Õpetajad tundusid mulle siis – ja tunduvad siiani – väga targad ja auväärsed isikud, mul oli nende suhtes suur aukartus. Nii läksingi pedagoogilisse instituuti (praegune Tallinna Ülikool) õpetajaks õppima ja kooli kõrvalt 20. keskkooli tööle. Jäin sinna kooli, millest hiljem sai Tallinna Ühisgümnaasium, aastateks.

Töötasin seal seitse aastat huvijuhina, korraldasin aktusi ja üritusi, juhendasin õpilasesindust. Sealt edasi sai minust uuesti õpetaja, klassijuhataja, direktori pensionile jäämisega seoses lühiajaliselt tema kohusetäitja ja 15 aastaks õppealajuhataja.
Kui kõik need varasemad kooliga seotud ametid olid minu juurde ise tulnud, neid oli mulle pakutud, siis Viimsi Kooli direktori ametisse mind ei kutsutud, vaid ma kandideerisin ise. Kuna olin aastaid koolis töötanud ja täiendanud end väga paljudel koolitustel – näiteks olen läbinud koolijuhtide mentorkoolituse ja osalenud kolm aastat haridus- ja teadusministeeriumi koolide sisehindamise töörühmas, olnud Tallinna haridusasutuste kvaliteediauhinna komisjonis assessor –, siis tundsin, et mul on ülevaade ja arusaam meie haridussüsteemist olemas ning ma saan nii suure organisatsiooni nagu Viimsi Kool juhtimisega hakkama küll.

Kuidas end juhina iseloomustaksite?

Olen nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes, püüan alati hoida sihti ja sellest eemaldumiseks vajan argumente. Ma ei ole väga suur lobiseja, pigem tegudeinimene. Arvan, et minu peal ei toimi tugevad, jõulised meetodid, ma ootan enda partneriks intelligentset läbirääkijat. Minuga ei ole lihtne manipuleerida, sest tahan ise kujundada oma seisukohti ja arvamusi. Olen analüütiline ja süsteemne. Ma ei tee otsuseid emotsioonide pinnalt.

Inimlikkus on mulle väga oluline – kui keegi vajab tuge, siis ma kindlasti toetan ja abistan. Väärtustan õpetaja tööd väga kõrgelt. Ma tõesti usun, et õpetaja on inimene, kes võib muuta maailma, sest kõik tulevased teadlased, juhid, poliitikud, arstid jt õpivad meie õpetajate juhendamisel. Ma usun, et ma olen õpetajat toetav juht.
Miinuseks on vast see, et olen töönarkomaan ja pean leidma tasakaalu, et ennast rohkem hoida.

” Me peame ju valmistama lapsi eluks ette ja kui nad ei õpi raskusi ületama, siis ei suuda nad seda ka hilisemas elus. “

Kas õpetajat on lihtne leida?

Vastupidi, see on väga keeruline. Reklaamisime ennast kõikjal, kus võimalik ja nüüdseks oleme kõik inimesed leidnud. Toetame neid igati, et nad uues keskkonnas ennast hästi tunneks ja samal ajal kooli ning lastevanemate ootustele vastaks.
Osades ainetes ju konkurents praktiliselt puudub, näiteks kõige raskem on leida matemaatikaõpetajaid. Seadus küll nõuab õpetaja leidmiseks konkursi väljakuulutamist, aga reaalsus on see, et me ise otsime neid taga ja teeme otsepakkumisi.

Milles asi?

Õpetajaamet on väga raske ja ootused õpetajale väga kõrged – ta peab olema nagu ideaalinimene. Mitte igaüks ei taha õpetajaks tulla, sest see pole mitte lihtsalt amet, vaid kutsumus, millega käib kaasas suur vastutus.
Tänapäeva noored tahavad töötada kodukontoris või talvel välismaal, aga õpetaja käib täpselt tunniplaani järgi koolis, ei tohi kunagi hilineda. Tal on väga ranged piirid ja see ilmselt ei tundu noorele inimesel eriti ahvatlev.

Miks õpilased mõnda õpetajat jumaldavad, teist aga vaevu taluvad?

Eks see sõltub inimese isiklikust karismast ja sellest, kuidas ta suudab lastega suhelda. Koolis on ju suhtlus kõige alus. On ka juhuseid, kus õpetaja sobib ühe klassiga hästi, aga teisega üldse mitte.
Igas koolis on oma n-ö staarõpetajad, kelle kohta levivad positiivsed legendid ja kellega kohtumist lapsed juba aastaid ette ootavad. Neid iseloomustab suur empaatia-, mõistmisvõime, oskus olla eeskujuks iga oma sammu ja teoga. Õpetaja sõnad ei tohi minna vastuollu ta tegudega, sest sellest saavad lapsed, ka kõige väiksemad, kohe aru. Ja muidugi peab ta olema oma ala professionaal, rääkima oma aine huvitavaks.

Kuidas suhtute ideesse kaotada põhikooli lõpueksamid?

Mina arvan, et haridussüsteem ei tohiks liikuda ühest äärmusest teise. Seda eriti, kui me ei tugine Eestis tehtud uuringutele, vaid tahame võtta midagi üle välismaalt. See on ameerikalik suhtumine, et lapselt ei tohi oodata ühtki pingutust.
Mälu on vaja treenida ja eksam on ju õpitu kinnistamine. Ka ajuteadlane Jaan Aru ütleb, et kui aju ei saa pingutust, siis ta ei arene. Me peame ju valmistama lapsi eluks ette ja kui nad ei õpi raskusi ületama, siis ei suuda nad seda ka hilisemas elus.

Haridusministeerium ei ole veel täpselt öelnud, kas 9. klassi lõpueksamid kaovad ja kui, siis mis asemele tuleb – kas testid või tasemetööd. Ma ei ütle, et peaks olema ilmtingimata eksamid, aga mulle meeldiks, kui lõputööde eest ei saaks õpilased mitte hindeid ühest viieni, vaid punkte ühest sajani.
Võiks olla nii, et ükspuha, kui palju laps punkte saab, saab ta põhikooli lõputunnistuse ikkagi kätte ilma igasuguste järeleksamiteta. Meil on ju erineva õpijõudlusega ja erivajadustega lapsi, kes vajavad teistsugust lähenemist ning milleks neid hinnete ja läbikukkumise hirmuga traumeerida.
Kui laps saab näiteks inglise keele eest head punktid, aga matemaatikas mitte, siis on ka järgmisel õppeasutusel lihtsam aru saada, millisele erialale last suunata. Nii tekiks selge ja aus pilt.

Mis on Teie töö kõrgem eesmärk?

See, et Viimsi Kool kuuluks Eesti mainekaimate põhikoolide hulka – mitte ainult oma maja arhitektuuri, vaid ka sisu ja õpivõimaluste poolest.

Mida teete, et lapsed oleksid koolis õnnelikud?

Annan oma parima läbi õpetajate valiku, mis omakorda loob eelduse, et õpilasel on koolis hea olla ja õppida. Kõige tähtsam on headus igas mõttes – see väljendub suhtluses, üksteisest hoolimises ja toetamises, mitte vastandumises. Head suhted on õnnelikuks olemise eelduseks.

Kuidas valmistate Viimsi Koolis lapsi tulevikuks ette, arvestades seda, kui palju tehnoloogia maailma muudab? Ilmselt vajame tulevikus rohkem küberturvalisuse eksperte, digiturundajaid, finantsnõustajaid, äppide loojaid, müügiinimesi, psühholooge ja medõdesid, aga vähem autojuhte ja raamatupidajaid. On ameteid, mille võtavad üle robotid, ja on ameteid, mis jäävad (vähemalt esialgu) inimeste pärusmaaks. Kuidas kool muutuva maailma ootustele vastata plaanib? Kas õpetate näiteks, kuidas meediat kriitiliselt tarbida?

Maailm muutub tõesti kiiremini kui kunagi varem ja me ei kujuta praegu täpselt ette, millised ametikohad kümne aasta pärast vajalikud on. Kulleri ja kassapidaja amet on juba praegu kadumas. Praegused lapsed elavad ilmselt 100-aastaseks.
Nende elukaarest kaob kolmeastmeline rutiin: haridus – tööelu – pension. Selle asemele tuleb uus süsteem. Juba täna lähevad 40–50-aastased ülikooli uut eriala õppima. Magistrikraadi omanikud lähevad kutsekooli uut oskust omandama. Tänaste laste tööelu kestab 70.–80. eluaastani ja ümberõpe tuleb erinevatesse eluetappidesse sisse mitmeid kordi, sest inimene ei suuda terve oma pika elu tegeleda vaid ühe alaga.

Henry Ford on öelnud, et kui ta oleks omal ajal inimestelt küsinud, millist transpordivahendit nad eelistavad, oleksid nad vastanud, et vajavad kiiremat hobust. Ford pakkus selle asemel välja auto ning inimesed võtsid uuenduse omaks.
Uusi õppeaineid meil otseselt ei ole, aga muutuvat maailma puudutavad teemad on integreeritud olemasolevatesse. Lisaks pakume valikaineid. Sellest aastast tahame alustada koostööd huvikoolidega, kellel on oma õppekava ja mille aineid saaks õpilase tunnistusele kanda, näiteks muusikakooliga ja Collegium Eruditionisega, mida veab fantastiline Peeter Sipelgas.

” Head suhted on õnnelikuks olemise eelduseks. “

Kuidas tagate lastele koolis nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt turvalise keskkonna?

Meil tegeleb lastele heaolu tagamisega terve tugimeeskond – kaks psühholoogi, kaks sotsiaalpedagoogi, kolm hariduslike erivajadustega laste töö koordineerijat ehk HEV koordinaatorit, eripedagoogid ja abiõpetajad.
Füüsilise turvalisuse tagamiseks on meil koolis turvamees. Lisaks oleme just praegu vahetamas välja turvakaameraid kogu koolimaja välisperimeetril, sest vanad kaamerad oli 13 aastat vanad ega näidanud selget pilti. Nüüd on võimalik kaameratega tuvastada inimest, kes meie maja ümber midagi halba plaanib või teeb.
Septembri jooksul loodame Tallinna koolide eeskujul minna üle kaardisüsteemile, mis tähendab seda, et laps saab kooli siseneda kolmest erinevast uksest õpilaspiletiga. Külalised saavad siis kooli siseneda ainult peauksest, kus neil on vastas turvamees, kes küsib, kelle juurde nad minna soovivad.

Kas ja kui suur probleem on Viimsi Koolis kiusamine? Mida selles osas ennetavalt või probleemide lahendamiseks teete?

Kindlasti seda probleemi esineb. Oleme liitunud KiVa ehk Kiusamisvaba Kooli programmiga, mis seisneb selles, et kõik 1.–6. klassi õpetajad on koolitatud kiusamist või tõrjumist märkama ja sekkuma. Vajadusel hakkab olukorda lahendama koolisisene KiVa meeskond.
Tihti ei käitu laps kiusajana mitte tahtlikult, vaid ta lihtsalt ei oska teismoodi. Tihti on ta ise olnud mingis teises olukorras kiusatav, vaimse või füüsilise vägivalla all kannatanud. Vanemate abielulahutused on laste jaoks suureks probleemiks. Nad püüavad sellises olukorras eriti tublid, mitte vanematele lisakoormaks olla, aga koolis me näeme teist pilti – laps ei saa sellises olukorras ilma toeta hakkama. Siinkohal üleskutse vanematele – kui kuulete kiusamisest või märkate koolis probleemi, pidage palun esimese asjana nõu klassijuhatajaga, ärge jätke infot ainult enda teada.

Teie enda amet on pideva teravdatud tähelepanu all. Kuidas end tasakaalustate ja maandate?

Mind on elus aidanud üks tore lugu. Poeg läheb isa juurde ja küsib: „Isa, kuidas sina alati nii rõõmus ja rahul oled? Tundub, et sul läheb alati kõik hästi. Õpeta mulle ka, kuidas olla selline nagu sina!“
Isa vastab: „Selleks, et sa aru saaks, pead läbima ühe katse. Siin on sulle kott. Alati, kui keegi sind solvab, pane sinna kotti üks kartul. Aga pea meeles – sa ei tohi seda kotti seljast võtta, pead alati kaasas kandma!“
Poeg on nõus. Kartuleid aina lisandub kotti. Poeg läheb isa juurde ja kurdab: „Isa, tegin nii, nagu sa ütlesid, aga see kott on liiga raske, pealegi vanad kartulid haisevad.“
Isa pojale: „Aga kes käskis sul neid kartuleid sinna korjata? Sa teed ju ise valiku, mida kotti paned!“

Olen püüdnud ka ise selle isa soovitust järgida ning roiskuvaid kartuleid mitte kaasas kanda, kogudes selle asemel rõõmukilde. Olen õppinud negatiivsusest lahti laskma. Ja muidugi on mulle mu teel toeks pere ja koduaed Viimsis, kus õitsevad roosid.

Vahetult pärast eelmise kooliaasta lõppu tegite teatavaks struktuurimuudatuse kooli juhtimises, koondades õppejuhtide ametid. Uues struktuuris on uute ametitena direktori asetäitja õppetöö alal ja õppekorraldusjuht, kes vastutab kogu logistika eest, mis koolis õppetöö ajal toimub – ruumide lahendused, õpetajate asendused. Lisandunud on ka kommunikatsiooni- ja noortejuht, kelle töö fookuses on lisaks kommunikatsioonile õpilasesinduse töö suunamine, õpilastele erinevate arenguvõimaluste leidmine ja sündmuste korraldamine. Miks te kooli struktuuri muutsite? Miks vana mudel ei sobinud?

Sest vana struktuur ei toiminud! Õpetajad olid jaotatud kolme õppeastmesse: I aste: 1.–3. klass, II aste: 4.–6. klass ja III aste: 7.–9. klass. Iga õppeastme eest vastutas oma õppejuht, aga mitte kellelgi neist ei olnud terviklikku ülevaadet ega pilti terves koolis toimuvast. Seetõttu polnud näiteks III õppeastme õpetajal, kes andis tegelikult tunde eri vanuses lastele 1.–7. klassini, täpsemat teadmist sellest, mis madalamates astmetes toimub. Õpetajal ei olnud piisavalt infot kokkulepete ega nõuete kohta teistes kooliastmetes. Eraldatus erinevate astmete vahel oli liiga suur.

Õppekava kokkupanemine oli aga tehtud arendusjuhi tööks. See tähtis ülesanne oli antud inimesele, kes oli tolleks hetkeks koolis töötanud vaid mõned kuud. Ma olin seda kuuldes üllatunud, aga jäin rahulikuks, kuid mida aeg edasi, seda paremini mõistsin, et koolis pole inimest, kellel oleks tervikpilt õppetöös toimuvast, kuigi oli justkui kolm inimest, kes kõik valdkonda juhtisid. Aga kui mina organisatsiooni juhina ei saa tervikpilti kätte, ei saa ma teha adekvaatseid otsuseid.

Näiteks õpitulemuste sõnalise hindamisega oli jõutud 3. klassini. See tähendas seda, et lapsed, kes õppisid 1.–3. klassis, said tähtede asemel õpetajalt personaalset, sõnalist tagasisidet oma edusammudele. Süsteem pidi jõudma uude õppeastmesse ehk 4. klassi, aga õpetajad polnud selleks ette valmistatud. See oli keeruline olukord, eriti arvestades seda, et kooliga oli liitunud palju uusi õpetajaid.

Info ei liikunud ja asjad ei toiminud nii, nagu oleks pidanud. Tagantjärele saan aru, et minult oodati, et ma oleks koolijuhina konstateerinud fakti, et nii on ja peate hakkama saama. Aga see ei oleks olnud õige – ma ei saa panna õpetajat olukorda, kus ta ei saa aru, kuidas ta peab lapsele tagasisidet andma. Korraldasin õpetajate seas hääletuse, kas jätkata sõnalise hindamisega või mitte, ja selgus, et ainult 7 pedagoogi 98-st oli jätkamise poolt. See näitas, et üle-eelmise koolijuhi juurutatud süsteem ei toiminud enam ja me ei saanud sellega jätkata.

Gümnaasiumiosa Viimsi Koolist eraldumine ja uude majja kolimine oli suur muudatus. Nagu tordist oleks ¼ ära lõigatud. Terve aasta püüdsime toimida nii, nagu seda poleks juhtunud, aga lõpuks tuli ikkagi reaalsusega silmitsi seista, sest muutunud oli väga palju – keskkoolist oli saanud põhikool, muutus põhimäärus, õpetajate ja õpilaste koosseis, traditsioonid, kooli nimi ja suurus. Muutunud oli kõik. Välja arvatud juhtimine! Ja vahetunud oli ju ka juht. Uue inimesena ei hakanud ma kohe muutma seda, mida ma veel ei tundud, aga kevadeks sain aru, et nii enam jätkata ei saa. Kuna õppejuhid seisid igasuguste uuendustele ja muudatustele vastu, aimasin, et konflikt ei jää tulemata.

Miks valisite struktuurimuudatusest teatamiseks aja, mil koolitöö oli lõppenud, lõpuaktused läbi?

Tegin nii selleks, et vältida õpilaste ja seeläbi nende vanemate konflikti tõmbamist. Sain seda teha ainult siis, kui lapsed olid läinud suvepuhkusele. Tagantjärgi vaadates oli see õige otsus, sest minu kohustus koolijuhina on säästa õpilasi täiskasvanute probleemidest ja vältida nende kaasamist.

Kas selle konflikti puhul oli tegemist egode põrkumisega, võimuvõitlusega?

See ei olnud puhtal kujul ei üks ega teine. Minu arvates olid inimeste probleemid põimunud läbi struktuuri, mis ühelt poolt ei lasknud juhtimisel toimida ja teiselt poolt oli juhtimine häiritud isikutevahelisest konfliktist. Meenutan, et eelmine direktor, kes püsis ametis 8 kuud, oli lahkunud konflikti tõttu. Mina otsustasin mitte alla anda.

Millised muutused on toimunud õpetajate osas?

Juba enne minu tulekut oli palgatud Viimsi Kooli 14 uut õpetajat, kuna 25 oli lahkunud – suur osa neist vastavatud gümnaasiumisse. Mina olen see aasta võtnud tööle 16 uut õpetajat. Kokku on Viimsi Koolis rohkem kui sada pedagoogilist töötajat.

” Kuna õppejuhid seisid igasuguste uuendustele ja muudatustele vastu, aimasin, et konflikt ei jää tulemata. “

Miks on toimunud nii suur õpetajate liikumine?

Sellel on mitmeid põhjuseid, üheks neist eelmainitud gümnaasiumisse minek koos kooli ümberkorraldamisega põhikooliks. Õpetaja, kes on õppinud gümnaasiumiastme õpetajaks, soovib ennast sageli ka seal rakendada. Lisaks eeltoodule on lahkumise põhjuseid erinevaid – kes läks välismaale, kes kolis, kes läks õppima, kes leidis uued väljakutsed, kolm õpetajat ei tulnud lapsehoolduspuhkuselt enam kooli, vaid soovisid lahkuda ja, mis seal salata – osad lahkusid ka konflikti tõttu. Lisaks see, et eelmisel aastal oli meil korraga dekreedis või lapsehoolduspuhkusel 16 õpetajat.

Meil on koolis Eesti keskmisest rohkem noori õpetajaid ja tänapäeva noor ei tule kooli tööle mõttega töötada seal pensionini. Noor õpetaja on nagu iga teine noor – ta on liikuv, tahab vahepeal välismaal elada ja töötada.
Kutsekindlus on tänapäeva noortel oluliselt väiksem kui vanasti, aga lapsevanema ootus on, et üks õpetaja saadab ta last ta haridusteel algusest lõpuni. Viimsi Koolis on juba mitu aastat olnud suur liikumine. Näiteks võeti ka 4 aastat tagasi tööle 14 uut õpetajat.

Mida see struktuurimuudatus õpilase jaoks kaasa toob?

Ma loodan, et õpetamise kvaliteeti see allapoole ei vii, kuigi õpetaja vahetus nõuab ka õpilaselt kohanemist ja uue inimesega harjumist. Pikemas plaanis peaks aitama kaasa õppekvaliteedi tõusule.

Mis muutub õpetaja jaoks?

Enam ei mängi rolli see, kas õpetaja saab õppejuhiga isiklikult hästi läbi või mitte. Õpetaja jaoks muutub kooli juhtimine läbipaistvamaks, sest kaovad nähtamatud jõujooned ehk vajadus pälvida õppejuhi soosing ning saada sellest tulenevalt omale „erisoodustusi“ – näiteks „lihtsam“ või „raskem“ klass või mugavam tunniplaan. Eks nende jaoks, kes enne olid soosingus olnud, tähendab see ümberharjumist, teiste jaoks aga uusi võimalusi.

Miks struktuurimuudatus lapsevanemaid nii väga ärritas?

Sest nad muretsesid, et nende lapse õpetaja läheb äkki ära. Nad soovisid turvatunnet ja ma mõistan seda. Oleme juhtkonnaga terve suve kooli komplekteerimisega tegelenud, et võimalikult parimatest uus personal kokku panna.
Sellest on mul siiralt kahju, et lapsevanemad siiski suudeti konflikti kaasata ja muretsema panna. Vaadates kooli eelmiste aastate personaliliikumist, siis tegelikult on see olnud juba mitu aastat suur, mis ilmselt näitab konflikti ulatust ja ajalugu.

Kas uus struktuur on negatiivse reaktsiooni järel juba ka positiivset mõju avaldanud?

Jaa, meil on olnud väga töine august. Psühholoog Tiina Naarits-Linn tegi meile hiljuti koolituse, kus kõik õpetajad said uue struktuuri teemal kaasa rääkida ja ideid pakkuda, valisime koos uute koostöökodade juhte.
Koolis tundub praegu koostöine õhkkond olevat. Inimesed tahavad rahulikult oma tööd teha. Usun, et uues energias muutub kõik paremaks. Ma ei arva, et nüüd on kõik juba ideaalses korras, aga me liigume selles suunas. Kaasame abi väljast ja püüame jõuda ka inimese sisemise töörahuni. Mina olen optimist ja usun ikka parimat.