Ühine huviala liidab sageli rohkem kui miski muu. Seda teavad hästi ka Viimsi Fotoklubi liikmed, kelle ühiseks kireks on pildistamine. 

Viimsi Fotoklubi lõi 2012. aastal Kristjan Rosin, kelle Fotograafia ABC kursuse lõpetajad soovisid koos edasi tegutseda. Aastatega on klubi liikmetest kujunenud ühise fotohuviga sõpruskond, kelle jututeemad ei keerle enam sugugi ainult pildistamise ümber. Kokku saadakse korra kuus, vaadatakse tehtud fotosid, jagatakse kogemusi. Aeg-ajalt käiakse ka ühistel pildistamisretkedel. Praegu on klubis aktiivseid liikmeid kaheksa. 

Rääkisime neist viiega, et teada saada, miks fotograafia nende südame on võitnud ning mida nad peamiselt jäädvustavad. Igaüks neist andis artikli kõrvale ka ühe enda pildistatud foto, mis on jäädvustatud möödunud aastal Viimsis. 

Et oleks mida vaadata ja meenutada

Mart Kallase teadlik fototeekond sai alguse 1982. aastal, kui ta pääses esimest korda välismaale – EÜE välisrühmaga Tšehhoslovakkiasse. „Nagu ikka, võeti tollal midagi kaasa, mida kannataks väljamaal rahaks teha. Ostsin Zenit-E fotoka, mis maksis 100 rubla. Selgus aga, et heal juhul oleks saanud fotoka eest 500 tšehhi krooni ehk 50 rubla. Kuna selle raha eest ei raatsinud aparaati ära anda, tuli ise pildistama hakata,“ räägib Mart. 

Fotokas on tal siiani alles ja täiesti töökorras, kuid sellest edasi tulid siiski uued ajad – „seebikad“ ja esimene peegelkaamera Nikon. „Ootused olid kõrged, aga esimesed pildid tõmbasid motivatsiooni täiesti alla. Fotolaboris tehti kiiresti selgeks, et kaamera taga peab ka keegi olema,“ muigab Mart meenutades. Siis hankis ta Canoni digipeegliga aparaadi, läbis Eesti Fotos nädalased kursused ja tasapisi teekond kulges. „Teen pilte rohkem enda tarbeks, et oleks, mida vaadata ja meenutada. Olen palju pildistanud vana tehnikat ja lennukeid, sealhulgas ka mõlemal korral Tallinnas käinud Ameerika presidendi lennukit,“ sõnab ta.

Mart Kallas – Merevaade Püünsi kandis
Mart Kallas – Merevaade Püünsi kandis

Hetki jäädvustada on tore

Päivi Palts on fotograafiaga tegelenud paarkümmend aastat. „Varasemalt tegelesin ka maalimisega, aga sain aru, et mulle meeldib pildile püüda õiget ja ehtsat hetke,“ ütleb ta. Pildistamine meeldib talle ka selle pärast, et hetke jäädvustada on tore. „Kui jääd jäädvustatuga rahule, siis on eriti hästi. Kui aga ei jää, on põhjust minna ja püüda paremat pilti.“

Fotoaparaadi kätte võtmine sõltub Päivi jaoks kõige rohkem ilmast. „Nii, kui päike paistab, olen minagi toast väljas. Ka tormine ilm ja udu tõmbavad mind mere äärde. Kõige rohkem on mul kindlasti mere pilte. Mul on ka eriline nõrkus peegelduste vastu, otsin neid igast veekogust, kasvõi veelombist Viimsi mõisa ees,“ lausub ta. Teine valdkond, mida naine sageli pildile püüab, on jalgpall, sest seal on kõvasti emotsioone ja saab huvitavaid pilte. 

Päivi Palts – Viimsi mõis vetepeeglis
Päivi Palts – Viimsi mõis vetepeeglis

Kunagi ei tea, millised fotod tulevad

Peep Kirbits puutus fotograafiaga esmakordselt kokku varases lapsepõlves. „Kodus lihtsalt kõik tegelesid sellega. Vana Smena anti mulle mängimiseks ning õnneks ei teinud ma seda juppideks, et uurida, mis seal sees on. Kuna oli olemas ka kogu varustus piltide paberile panekuks, sai asja proovima hakatud,“ meenutab ta.

Peepu huvitab tehnika ning praegu kasutab ta pildistamiseks valdavalt vanemaid filmiajastu objektiive, ta ka remondib ja ehitab neid ümber digikaamerale sobivaks. Tema piltide stiil sõltub suuresti aastaajast – talvel jäävad kaamera ette tubasemad tegevused, suvel loodus või tänavafotograafia.

Fotograafina on mees üsna aktiivne. „Osalen mitmetes fotograafia kogukondades. Esimene on muidugi Viimsi Fotoklubi, siis Pentaxsistige grupeering ja Eesti Tänavafotograafia. Viimane on eriti põnev ala, sest kunagi ei tea, kuhu tee viib ja milliseid pilte saad. Loodusfotoga ma eesmärgipäraselt ei tegele, aga kuna käest käib tihti läbi antiikseid objektiive, siis selgitan nende omadusi välja kohalikku floorat jäädvustades.“

Peep Kirbits – Randvere tulbid läbi slaidi projektori obektiivi
Peep Kirbits – Randvere tulbid läbi slaidi projektori obektiivi

Kui ilm on hea, tuleb minna

Raigo Tõnisalule meeldib fotograafia eelkõige seetõttu, et see on väga hea meetod argielust eemaldumiseks. „Mul pole mingit probleemi näiteks tund kuni poolteist sinilille pildistada. Muud mõtted on sel ajal tagaplaanil,“ selgitab ta ning lisab: „Parim puhkus on võtta ette nädalane fotoreis Soome tundrasse või Norra mägedesse.“

Viimsi Fotoklubiga liitus Raigo, et kord kuus sama huviala inimestega mõtteid vahetada. „Viimasel ajal on see küll keeruline, aga oleme püüdnud kohaneda ja teinud erinevaid väljasõite Tallinna ümbruse rabadesse või harjutanud näiteks öist pildistamist täiskuu ajal. Kambakesi on ikka lõbusam,“ tõdeb ta. „Huvitav on ka hiljem vaadata, kui erinevaid pilte klubi liikmed samast kohast teevad. Meie tugevus ongi vast selles, et igaüks esindab pisut eri suunda. Keda huvitab tänavafotograafia, keda reisfoto, loodus, tootefotod jne.“ 

Kas fotokat tasub kätte võtta või mitte, sõltub Raigo puhul peamiselt ilmast. „Fotograafia on ju tõlkes valgusega kirjutamine. Seega, kui ilm on hea, siis tuleb minna – suvel hommikul kell 4 rabasse või õhtul loojangu ajaks mere äärde. Juhuslikke häid pilte tuleb looduse pildistamisel harva ette. Peaaegu kõik pildid, mis n-ö hinge kinni võtavad, on planeeritud,“ tunnistab ta. „Viimsis pildistan sageli koduküla Kelvingi ümbruses. Kaaslaseks enamasti Austraalia lambakoer Tessa, kes vapralt fotopeatused välja kannatab. Meil on ilus kivine rand ning küla on ümbritsetud põlismetsaga, mille oleme samuti risti-põiki läbi rännanud.“

Raigo Tõnisalu – Suveõhtu Kelvingi lähedal vahetult pärast päikeseloojangut
Raigo Tõnisalu – Suveõhtu Kelvingi lähedal vahetult pärast päikeseloojangut

Fotod mäletavad minevikku

Reet Karjus on fotograafiaga kokku puutunud maast madalast. „Esimene aparaat, millega klõpsutasin, oli Smena 2. Pikad õhtud pimedas, tulemus paberil. Enamik tehtud fotodest on siiani alles. Aeg läks edasi ja pimiku asemel tulid diapositiivid, järgmiseks värvifilmid ja kirevad pildid,“ räägib ta arengust.

Reedale meeldib, et tänu fotodele jääb hetkedest reaalne mälestus. „Albumeid sirvides imestad, et kas tõesti olin selline. Kas mu lapsed on nii väikesed olnud? Kui noored ja ilusad kunagi ikka olime. Digiajastul on minu kaadrisse jäänud ka arhitektuur lähiminevikust ja sellest, mis asemele on kerkinud,“ räägib ta.

Ta on rahul, et fotoklubi pakub võimalust oma maailma jagada. „Klubis on tore ning pildistamisjuttu jätkub kauemaks. Jagame omavahel nippe, kuidas põnevamat tulemust saada. Kiidame üksteise reisi- või puhkusepilte,“ kirjeldab Reet. Tema sõnul pole pildistamiseks head ega halba kohta. „Loeb hetk ja valgusolud. Loeb see, mida parasjagu märkad. Selleks võib olla värviline loojang, tormine meri, lilleke rohus või hoopis mõni ehitis või sügisvärvid. Kui välja lonkima lähen, viskan fotokoti igaks juhuks õlale.“

Reet Karjus – Praegu suur auk, mõne aja pärast Viimsi Artium
Reet Karjus – Praegu suur auk, mõne aja pärast Viimsi Artium

Soovi korral saab Viimsi Fotoklubiga ühendust võtta meiliaadressil: fotoklubi@peep.net.ee või Facebooki lehel.