1990. aastal alustati külanõukogus ettevalmistustega Viimsi valla moodustamiseks. Selleks aga, et oleks side võimu (vallavalitsus ja -volikogu) ja rahva (valija) vahel, oli vaja oma ajalehte. 

Nii pöörduski minu poole tolleaegne külanõukogu esimees Ants-Hembo Lindemann, et võtaksin lehe tegemise enda peale. Minu kokkupuude ajakirjandusega piirdus seni ainult ajalehe lugemisega ja aastaid tagasi mõningate Noorte Häälele ja Harju Elule saadetud artiklitega Miiduranna küla noorte ja kalurite tegemistest. Nüüd võtsin julguse kokku ja  lubasin esimehele, et saagu nii. Olen nõus.

Kuna tollal ilmus Viimsis rahvarinde ajaleht Viimsi Teataja ja teada oli, et rahvarinne on suuresti oma ülesande täitnud, oli lootus, et võime saada rahvarinde vara „pärijaks“, pealegi sobis meile ajalehe nimetus. Seega alustasin materjalide avaldamisega rahvarinde ajalehes. Esimene artikkel ilmus juulikuu numbris. Igas järgmises numbris ilmus aina rohkem valla materjale. Alates detsembrikuu lehest täitiski kogu lehte meie info. 

Kuigi alates detsembrikuust oli leht sisuliselt valla ajaleht, oli vaja see ümber vormistada. See käis läbi Glavliti – NSVL-i trükiste järelevalve ametkonna, kus valitsesid omad reeglid. Toimetaja pidi saama kinnitatud kuskilt kõrgemalt poolt, seega pidi olema „oma poiss“. Mina seda ei olnud ning asi jäi vormistamata. Aprillis 1991 ilmutasin esimese lehe Viimsi valla ajalehena. Mingeid sanktsioone ei järgnenud ja leht oli loodud. Igast lehe numbrist tuli kaks eksemplari ära anda, üks neist jäi keskraamatukogule.

Minu nägemuses pidi ajaleht olema ka mitte ainult vallavalitsuse ja -volikogu häälekandja, vaid kajastama valla elu ka n-ö rohujuure tasandil. Tegin ettepanekud vallavolikogu liikmetele, et nad hakkaksid saatma perioodiliselt materjale oma kodukoha elust või leiaksid külas või alevikus kellegi, kes seda teeks. Samuti soovisin näha ajalehes meie kõige eakamaid, miks mitte neid ka intervjueerida, tahtsin esile tuua ka kuldpulmapaarid. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kaastöid ei tulnud. Nii kujuneski ajaleht ikkagi suuresti võimu häälekandjaks.

Lisaks ametlikele teadetele sain kaastööd vallavalitsuse inimestelt. Muidugi tuli ka ise kirjutada. Materjalid olid enamuses käsikirjalised, vähem oli neid trükituna. Kui materjal oli koos, tuli see toimetada trükikotta. Trükikojaks oli Tallinna vanalinnas asuv põllumajandusministeeriumi allasutuse oma. See asus pimedas keldriruumis ja ainuüksi sissepääs sinna oli omaette katsumus. Materjalid vaatasime sealse juhatajaga koos üle. Esitasin oma arvamuse küljendamise osas, kuid küljendamine toimus siiski kohapeal. Sain teada, millal võin järele minna. Vahel juhtus ka nii, et läksin lehte tooma, aga töö ei olnud valmis, kuna olid tähtsamad asjad vahele tulnud.

Kuna esialgu oli ajalehe tiraaž väike, vist 500 eksemplari, siis äratoomine ei olnud raske. Ajalehed vallas kohal, tuli need välja jagada. Olin vastu võtnud ka tellimusi ning tellijad said lehe kätte kas vallamajast või viisin lehed postkontorisse. Igasse valla poodi toimetasin samuti teatud hulga. Miidurannas viisin aga igasse postkasti lehe ise. 

Esialgu ilmus leht korra kuus kaheküljelisena. Hiljem hakkas ilmuma kaks korda kuus neljaleheküljelisena. Kui esimesel aastal trükiti Tallinnas, siis hiljem hakkas trükkima meie oma vallas Printare trükikoda. Ka sinna toimetasin materjalid omal käel ja lehed tõin trükikojast vallamajja samuti ise.

Nii toimetasin seda lehte umbes kolm ja pool aastat, seejärel valiti mind vallavolikogu juhtima ja toimetaja tuli vahetada. Uueks toimetajaks sai ajakirjaniku taustaga Ly Nurmberg.

Ise olen siiani Viimsi Teataja lugeja. Lisaks on mul seni ilmunud lehtedest peaaegu täiskomplekt, vaid üksikud numbrid on kaduma läinud.