Mikk Leedjärv. Foto: Karl Alfred Baumeister
Mikk Leedjärv. Foto: Karl Alfred Baumeister

Raius kord mees maha puu, mis päikese valgust varjutas, sest talle ei meeldinud see ja ka see, et tuul muudkui puulehtedes sahistas ning sügiseti kõik kohad puulehti täis on. Saabus siis aga suvi, mil päike lõõskas kuis jaksas ning kogu muru, mida mees oli hoolega puu varjus kasvatanud, kõrbes kuldkollaseks, sest varju andvat puud enam ei olnud. Mõtles siis mees, et istutab uue puu, küll see pakub varsti taas varju. Istutas ühe, see kõrbes, istutas järgmise, see närbus, ja nõnda puges hinge kahetsus, et see ilus ja väärikas puu üldse maha sai raiutud. Lootus kõrvetava suvepäikese eest varju leida oli nõnda terendamas alles aastakümnete pärast.

Sarnaselt võib vast kokku võtta ja veidi kirjeldada lähenemist, mis on jätkuvalt inimkonnal kõiksugu uute piirkondade arendamisel ja elu edendamisel oma tahtmiste järgi. Kõik see, mis olnud, heidetakse kõrvale olukorraga isegi tutvumata ja läbi mõtlemata, mida muutused kaasa toovad. Kui palju hävib selle tõttu, et keegi tahab „luua“ midagi enneolematut.

Enamus rumalusi ja lollusi on enneolematud, sest peale teokssaamist naerdakse need lihtsalt välja. Kuid nendega hävitatakse väga palju väärtuslikku, mis on aastate ja aastakümnete jooksul kasvanud ja mis on loonud väärtust, näiteks pakkunud varju kõrvetava kuumuse eest.

Nõnda laveerib iga inimene, iga kogukond, iga ühiskond ja lõpuks kogu inimkond piiril, kus ühele poole hoides saadakse osa tõelistest väärtustest, teisale sattudes loodetakse, et see oli vaid hetkeline vääratus. Aga ka see väike vääratus võib hävitada paljud olulised väärtused või, kui ka neid otseselt ei hävita, siis vääratanu jaoks sulgeb võimaluse väärtusi edasi kanda ja endas neid hoida.

Elu õpetab

Iga põlvkond kannab endas omi väärtusi ja arusaamasid. Osad neist antakse edasi järeltulijatele, osad aga jäävad kõrvale ja heidetakse järeltulijate poolt lausa prügikasti, sest nende olulisust ei osata näha ja mõista. Samas, kui ei oleks olnud eelnevat, ei oleks ka tulevat. Just sellepärast on oluline tunda seda, kust me tuleme, sest üksnes tundes, mis olnud, on võimalik leida ka tulevikuks häid ja edasiviivaid lahendusi.

Iga laps õpib väga palju oma vanematelt, õpib käitumist ja ellusuhtumist ja õpib ka teistesse inimestesse suhtumist. Kui see koolituse osa aga puudulikuks jääb, siis tulemus ongi kamp isepäiseid tüüpe, kes ise ka aru ei saa, mida nad tegelikult oma elus saavutada tahavad. Kui kaovad väärtused, võibki elu kujuneda vääratuste jadaks, mis kisub inimese katki, mitte alati küll füüsiliselt, kuid vaimselt ja hingeliselt kindlasti. Seda on ju meiegi ühiskonnas toimuvast selgelt näha.

Nõnda on inimkond aastasadade ja aastatuhandete jooksul lisaks elule kandnud edasi arusaamisi elu olemusest. Ja neid tasapisi korrigeerides oleme me jõudnud tänapäeva arenenud ja vabadustele avatud ühiskonnani, sest üldjoontes saame me kõik ju aru, et kui on vabadus, siis kaasneb sellega ka vastutus. Vastutus hoida ja kanda väärtusi, mis meile pärandatud on.

Majanduslikus vaates ei ole kindlasti just suur väärtus näiteks maja, mille vanaisa on ehitanud, kuid enamus väärtusi ei olegi mõõdetavad majanduslikult. Väärtuste väärtust kirjeldab eelkõige see, mida vanaisa kätetööna valminu lastelastele tähendab.

Selle kõige juures aga on ajad muutlikud ning nõnda on vaja ikka ja jälle oskust teha valikuid, mida jätta alles ja hoida ning mille arvelt ruumi teha uuele. Korrastamine ja korrastumine on elu loomulik protsess, kuid see saab olla tõeliselt tulemuslik vaid siis, kui tegutseja arusaamised väärtuslikust on paigas ja adekvaatsed.

Kahjuks tundub aga, et tänapäeval on rohkem vääratumist kui väärtuste hoidmist ja seetõttu saabki hävitatud palju seda, mis kõneleb aegade lugusid üle põlvkondade. Tundume olevat omamoodi puhastumise ajas, kus järjest enam saame kõrvale jätta seda vaimustunult vastu võetud uut, mis nüüdseks vanaks saanud. Ning järjest enam oskame avastada ja leida seda, kes me eestlastena päriselt oleme.

Vanavanemaid, vanavanavanemaid ja kõiki eelnevaid põlvkondasid saamegi nii ka ikka tänada, sest nende läbi ja nende toel oleme me jõudnud sellesse aega, kus me praegu oleme. Selles ajas aga on vaja meil lisaks uudsuse püüdlustele tarkust, mis on aidanud ja toetanud inimkonda läbi aegade. Selle tarkuse toel saame puhastada ja kraamida maailma puhtamaks, et siis, kui praegused põngerjad on saanud vanavanemateks, oleks elu Eestimaal jätkuvalt ilus ja õitsev.