Illar Lemetti on mees, kes on valmis pakutavad väljakutsed vastu võtma. Üheks väljakutseks on ka Viimsi vallavanema ametikoht, mida ta on käesoleva intervjuu tegemise hetkeks pidanud ühe kuu.

Olete sündinud Tartu maakonnas Rannus. Missugune oli elu Teie lapsepõlvekodus?

Rannu oli alles hiljuti iseseisev vald, nüüd kuulub ta Elva valla alla. Rannu on alevik, aga meie elasime alevikust 4 km eemal külas, endises talukohas ehk siis päris maal. Mul on kaks õde, vanem ja noorem. Mu vanemad olid töölised – isa oli pikalt metsamees ja tegi ka sovhoosis erinevaid töid, ema töötas samuti sovhoosis.

Kust tuleb Teie perekonnanimi Lemetti?

Isa oli päritolult soomlane, sealt ka see perenimi. Tema pere sattus siia, kui inimesi sõja ajal ja pärast seda sunniviisiliselt ümber asustati. Kui meie õdedega sündisime, oli isal eesti keel selge, seega kodune keel oli meil eesti keel.

Kelleks Te lapsena saada tahtsite?

Seda, kelleks ma 4–5-aastaselt saada tahtsin, ma hästi ei mäleta. Ka Rannus koolis käies ei tekkinud mul plaani kindlat eriala õppida. Kindel kavatsus oli üksnes Nõo keskkooli edasi õppima minna.

Kuidas tuli valik minna õppima Eesti Maaülikooli ja kuidas õpingud sujusid?

Olin maal elanud ja kasvanud, seega valiku tegemine oli küllaltki lihtne, ilma pikkade mõtisklusteta. Põllumajandus, metsandus või loodusega seonduv tundus loogiline valik. Nii saigi erialaks agronoomia valitud. Ülikoolis läksid õpingud väga hästi. Bakalaureuseõpingud lõpetasin cum laude, seejärel kutsuti ka president Lennart Meri vastuvõtule.

Kas Teil on eeskujusid?

Otseseid eeskujusid, kelle järgi ma oleksin teinud valikuid õppima või tööle asumisel, ei ole. Kui ma magistrantuuri astusin, siis ülikoolis vaatasin küll, et millised on need õppejõud, kes on oma erialal head asjatundjad. Selle järgi tegin näiteks valiku minna õppima mullateaduse eriala professor Raimo Kõlli juurde.

Samuti väärivad esiletõstmist mõned auväärsed õppejõud, kes olid eeskujuks oma tööle pühendumuse ja põhjalikkusega. Näiteks akadeemik Loit Reintam, kes andis mulle ökoloogiat ja keskkonnakaitset, mida ma ka ise pärast ülikoolis õpetasin. Tema oli väga hea eeskuju sellest, milline peab olema üks õppejõud, kes suudab üliõpilasi kaasata ja neid hästi õpetada.

Milliseid isikuomadusi peate enda tugevusteks?

Seda peaks teiste käest küsima, millised isikuomadused mul tugevad on. Olen erinevatesse ametitesse asudes pidanud tegema erinevaid teste, kus mõõdetakse juhtimisoskusi ja kõike muud. Väga kõrge tulemuse saanud isikuomadused on näiteks tegevusele orienteeritus, algatusvõime, saavutustele orienteeritus ja kohanemisvõime. Ma ise arvan, et mu tugevusteks on ka süsteemne lähenemine, loogiline mõtlemine, eesmärgikindlus ja tervikpildi nägemine.

Kas hindate samu omadusi ka end ümbritsevatel inimestel nii töö- kui ka eraelus?

Minu puhul on esile tõstetud seda, et oskan erinevate isikuomaduste ja kompetentsidega inimestest moodutada tulemuslikult töötavaid meeskondi. Kõik inimesed on erinevad ja see on väga tore. Ma kindlasti ei otsi konkreetse inimese puhul konkreetseid isikuomadusi, aga kui inimene on aus, heatahtlik, siiras ja konkreetne, siis ongi juba tegemist toreda inimesega.

Milline on Teie arvates hea juht?

Hea juhi puhul on samamoodi, et teatud kindlatest klotsidest teda kokku ei pane. Häid juhte on väga erinevate iseloomuomaduste, tausta, kogemuse ja haridusega, aga arvan, et hea juht peab kindlasti hoidma oma inimesi ja meeskonda. Ta peab kindlasti olema eesmärgikindel. Hea juht peab leidma inimeses üles töö jaoks vajalikud omadused ja laskma neid rakendada.

Kust pärinevad Teie avaliku halduse alased teadmised, oskused ja kogemused?

Olen läbinud avaliku teenistuse tippjuhtidele mõeldud innovatsiooniprogrammi, õppinud täiendkoolitusena erinevates Eesti ülikoolides ja mujal õiguse aluseid, finantsjuhtimist, finantsarvestust ja analüüsi ning avalike teenuste kvaliteedi arendamist. Avalikku haldust olen õppinud ka Harvardi ülikoolis.

Olen juhtinud hallatavat riigiasutust, valitsusasutust, teadusarendusasutust, töötanud asekantsleri ning kantslerina ministeeriumis ning kuulunud erinevatesse nõukogudesse.

Kas Teile meeldivad väljakutsed?

Mul on olnud päris mitu töökohta, kuhu mind on kutsutud, kui on olnud tegemist ümberkorraldustega. Näiteks on moodustatud uus asutus, mis on tarvis käima panna. Selliseid väljakutseid, kus määramatus, kuidas asjad lähevad, on küllalt suur, olen ma vastu võtnud küll.

Kui mind kutsuti Eesti Maaülikooli tagasi, kus ma 2005–2009 töötasin põllumajandus- ja keskkonnainstituudi direktorina, siis oli instituut just moodustatud. Kui tööle läksin, oli instituudi esimene tööpäev. See oli paras väljakutse.

Sarnaseid tööalaseid väljakutseid on veel olnud. Kui ma 2010. aastal Põllumajandusameti peadirektoriks läksin, siis oli samuti antud amet alles moodustatud mitme asutuse liitmise teel.

Ka Viimsisse tulek on omamoodi väljakutse. Kui vaatame vallavalitsust kui asutust, siis kõikide valdkondadega, mis on seotud üldjuhtimisega, olen ma kokku puutunud ka teistes ametites töötades. Olgu nendeks siis haldus-, personali-, finantsjuhtimise vm küsimused. Aga mitmed valdkonnad, mis on seotud vallas elu korraldamisega, vajavad kindlasti põhjalikku tundmaõppimist ja siin on juba abiks olnud nii praegused kui ka endised kolleegid.

Kas olete tänaseks ennast Viimsi eluga kurssi viinud?

See võtab kindlasti veel aega, aga erinevaid praktilisi küsimusi lahendades olen pidanud nii mõnegi valdkonna endale juba päris põhjalikult selgeks tegema.

On tulnud tegeleda lasteaedade ja koolidega seotud küsimustega, alates rendilepingutest kuni tulevikku suunatud küsimusteni välja. Arusaadavalt soovivad kõik osapooled, et muudatused oleksid põhjalikult läbi räägitud ja osapoolte kaasatus oleks maksimaalne, enne kui lõplikud otsused vastu võetakse.

Olen jõudnud külastada praktiliselt kõiki valla allasutusi, kohtunud inimestega, kes on soovinud erinevatele küsimustele vastuseid saada või probleemidest rääkida. See kõik on aidanud ka Viimsi asjadega ennast põhjalikult kurssi viia.

Mis on Viimsis eriti hästi?

Viimsis on aktiivsed inimesed, kes oma kogukonnast hoolivad ja soovivad erinevate küsimuste lahendamisel kaasa rääkida. See on minu arvates väga hea. Ka vallavalitsuses töötab palju häid kolleege, kes on oma valdkonna pühendunud eestvedajad, kompetentsed ja innovaatilised.

Väga hea on ka see, et Viimsis on palju lapsi ja noori. Hiljuti oli Rannarahva muuseumis pidulik vastuvõtt uutele vallakodanikele ja saal oli täis noorte inimeste ja laste positiivset energiat. Selliste küsimuste lahendamist, mis nendele väikestele ilmakodanikele hea lasteaiakoha või koolikeskkonna võimaldavad, ei saa ju nimetada mureks või probleemideks. Neid lihtsalt tulebki lahendada, et vald saaks areneda ja noortel peredel oleks põhjust siin hästi ja turvaliselt elada.

Kindlasti tuleb esile tõsta väärikas vanuses olevate inimeste tegevust. Aidatakse hea nõuga ja jõuga kaasa erinevate mureküsimuste lahendamisele, aga väga populaarne on näiteks ka osavõtt väärikate ülikooli tegevusest.

Viimsilastel on põhjust uhkust tunda ka üldise elukeskkonna ja infrastruktuuri üle – selles osas on palju ära tehtud. Loomulikult on palju veel ka teha, sest vald areneb kiiresti.

Väga ilus on ka Viimsi looduskeskkond.

Kui palju jälgite sotsiaalmeediat? Näiteks Facebooki Viimsilaste gruppi?

Praktiliselt ei jälgi. Mul ei ole ühtegi sotsiaalmeedia kontot, mida kasutaksin. Mulle meeldib otsesuhtlus inimestega ja see ongi eelistatud suhtlusviisiks. Loomulikult kasutan aktiivselt ka muid infovahetuse viise.

Mis aga puudutab Viimsilaste gruppi, siis avalike suhete osakond teeb mulle olulisemast lühiülevaateid. Olulisemate teemadega olen seega kursis.

Eelpool mainitud grupis on jäänud kõlama mõte, et osadele viimsilastele on oluline, et vallavanem oleks viimsilane. Milline on Teie arvamus sellest?

Loomulikult on oluline, et vallavanem ja vallavalitsuses töötavad inimesed tunneksid kohalikke olusid või tööle asudes ennast kiiresti nendega kurssi viiksid.

Sellele ametikohale kutsusid ja valisid mind inimesed, kes kõik on viimsilased, järelikult siin ühtset seisukohta ei ole. On neid, kes arvavad, et sellisel ametikohal võib töötada ka inimene väljastpoolt valda, ja küllap on siis ka neid, kes arvavad, et vallavanem peaks olema päris kindlasti vallast.

Aktsepteerin mõlemaid arvamusi.

Pingeline töö tekitab kindlasti ka stressi. Kuidas seda maandate?

Arvan, et olen suure pingetaluvusega, seega stressi maandamiseks mul midagi erilist teha tarvis ei ole. Elan maal oma majas, seega elukeskkond on väga rahulik.

Kui on vähegi võimalus, siis teeme perega pikki jalutuskäike, lisaks loen päris palju nii ajalehti, ajakirju kui ka raamatuid.

Meil on alles minu sünnikodu, kus elab mu ema. Vähemalt igal teisel nädalavahetusel toimetan ma ka seal ja see loob alati hea tunde.

Kas Teil on hobisid?

Selliseid konkreetseid, mida esile tõsta, ei ole, aga meil on küllaltki suur majapidamine, nii et eriti suvel on palju tegemist ootavaid töid. Ja eks need tööd olegi hobiks.

Olen periooditi mänginud päris palju ka sulgpalli ja teinud ühte-teist muudki. Väga meeldib mulle jalgpall – varem oli rohkem mängimist, nüüd aga vaatamist.

Kas Teil on palju sõpru?

Ma ei oska öelda, kas palju, aga sõpru mul on. Osa sõpru on lapsepõlvest, osa ülikooliajast, osad on tekkinud erinevatel töökohtadel töötades.

Mõned sõbrad elavad lähedal, teistega on distants suurem.

Sellest tulenevad ka suhtlemisviisid, kuid tänapäeval on neid palju erinevaid.

Milline on Teie kultuurisoovitus?

Kõigepealt muidugi 23. veebruaril Viimsis Laidoneri mõisa hoovis toimuv kontsert “ViVa Eesti”, kus esinevad paljud vallas elavad tuntud artistid!

“Talve” film tasub ikka ka ära vaadata. Hinnangu annab igaüks ise, aga võib öelda niimoodi, et selles kajavad vastu eelmised filmid, eriti “Kevade”. Arno Tali poeg Arnold ütleb Palamusel jalutades, et “isa räägitud lood justkui kasvavad maast välja”. Samasugune (senini avastamata/teadvustamata) lugude kasvamise ja maailmapildi avardumise tunne tekib, kui lugeda raamatuid möödunud aegadest, rahvastest.

Mulle näiteks on meeldinud viimasel ajal lugeda teoseid nendest rahvakildudest, kes meil varem arvukamalt esindatud olid: baltisakslastest (näiteks Henning von Wistinghauseni koostatud “Revali ja Peterburi vahel”) või rannarootslastest (näiteks Viktor Amani “Raamat Eestimaa rootslastest”) või siis naabrite elust-olust (just lõpetasin Vladimir Giljarovski “Moskva ja moskvalased” ja enne seda Martti Backmani “Spioonid” lugemise). Praegu loen Bill Brysoni “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale”, mille tõlkis mu abikaasa. Soovitan neid raamatuid teistelegi.

Illar Lemetti (sündinud 21. aprillil 1968) 

Elukoht:

Raasiku vald

Haridus: 

Eesti Põllumajandusülikool, 1995, põllumajandusteaduste magister mullateaduste erialal;
Eesti Põllumajandusülikool, 1993, agronoomia eriala cum laude;
Nõo Keskkool, 1986, matemaatika eriklass;
Rannu 8-klassiline kool, 1983.

Tunnustused: 

Põllumajandusministeeriumi hõbedane teenetemärk (2007);
Eesti Maaülikooli teenetemärk (2008).